Kohtulahend

Alates hiljemalt 01.11.2002 kuni 14.02.2007 hoidis enda elukohas aadressil Tartu maakond X 2A ebaseaduslikult, s.o omamata Relvaseaduse § 34 nimetatud kehtivat relvaluba või Kaitseliiduseaduse § 26 nimetatud kehtivat relvakandmisluba, 5,6 kal laskekõlbulikku tulirelva TOZ-17 seeria numbriga H 12396 ning olulises koguses tulirelva laskemoona hulka kuuluvaid laskekõlbulikke padruneid – 336 tk 5,56 mm

vintpüssipadruneid Galil (cal.223 Remington); 320 tk 5,6 mm (cal. 22LR) ääretulepadruneid; 25 tk 7,62*39 mm automaadipadruneid AK; 1 tk 8*57 mm vintpüssipadrunit Mauser. Vastavalt Relvaseaduse § 45 lg 1 võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvakandmisluba. Seega pani Eino Pino toime KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise. II Kohtulikul uurimisel kannatanu esindaja, tunnistajate ja süüdistatava küsitlemisel selgunud asjaolud Kannatanu esindaja V.V. ütluste kohaselt teostasid AS Falk Lõuna inkassaatorid alltöövõtu korras 02.02.2007. a lisaks muudele tööülesannetele sularahavedu AS Sularahakeskus Tallinna sularahakeskusest Tartu sularahakeskusesse. Sama päeva õhtul ilmnes, et Tallinnast teele saadetud rahast 500 000.- krooni ei jõudnud Tartu rahatöötlusse. Puudujääk ilmnes, kui Tartu sularahakeskuse kassiir avas turvapakendi, võttis turvapakendist välja saatelehe, kus oli fikseeritud pakendi sisu ja kontrollis turvapakendi sisu vastavust saatelehele. Sarnastel vedudel on raha pakendatud 1000 kupüüri kaupa pakkidesse (plokk). Kadunud oli 1 plokk 500-krooniseid kupüüre, kokku 500 000.- krooni. Raha oli pakendatud plastikust turvapakendisse ja suletud plastikust plommiga. Konkreetse saadetise pakendas kassiir M.L.. Turvapakendiga toimetati kuni raha vedajatele üleandmiseni kõigi AS Sularahakeskus poolt kehtestatud protseduuride kohaselt. Kogu tegevus pakendi komplekteerimisest kuni vedajatele üleandmiseni on jälgitav turvakaamerate videosalvestise vahendusel. Samuti on turvakaamerate salvestuse vahendusel jälgitav kogu tegevus turvaauto saabumisest kuni puudujäägi avastamiseni. Konkreetse saadetise pakendamiseks kasutatud kotti ei õnnestunud hiljem üheselt tuvastada, kuid Tartu sularahakeskuse varakambris olnud kottide uurimisel tehti kindlaks, et kõik olid tühjad ja terved. Kannatanu esindaja arvamuse kohaselt sai raha kaduda vedamise käigus. Kannatanu esindaja selgitas veel, et pärast kõnealuste sündmuste toimumist veendus ta isiklikult, et plommi rikkumata oli võimalik see turvapakendilt eemaldada ja seejärel ka tagasi asetada. Tunnistaja M.L. ütluste kohaselt on ta AS Sularahakeskus Tallinna sularahakeskuses kassiirina töötanud 4 aastat. Tema tööülesannete hulka kuulub AS Hansapank raha haldamine. Tunnistaja kinnitusel komplekteeris ta 02.02.2007. a turvapaki, millest kadus 500 000.krooni. Sel päeval läks Tartusse kaks 2 saadetist – mündid ja paberraha. Paberraha kotis oli 40 plokki ja see on tavaline kogus. Varakambris on ainult pakendatud raha, kus on 1 000 kupüüri ühes pakis. Sellesse kotti läks 15 plokki 2-krooniseid, 5 plokki 10-krooniseid ja 20 plokki 500-krooniseid. Tunnistaja kinnitusel asetas ta kõik plokid oma töölauale. Seejärel võttis ta koti ja kontrollis, et see oli terve ning asetas rahapakid koti sisse. Koti põhi on nii suur, et sinna mahub 6 plokki, seega läheb kotti kuus korda kuus plokki ja kõige peale veel neli plokki. Tunnistaja selgitas, et seejärel trükkis ta saatelehe ja asetas selle kotti. Saatelehel on kirjas rahasummad, nominaalid, plommi number, koostaja tempel ja allkiri. Ta kontrollis füüsilise raha ja arvutis kajastuva raha seisu õigsust ning sulges koti plommiga. Tunnistaja arvates sulges ta kotisuu plommiga piisavalt tugevalt, nii et plomm iseenesest jõudu kasutamata enam nihkuda ei saanud. Umbes 10.45 tõstis tunnistaja kolleeg, E. R koti kärule ja lükkas käru varakambrist välja, kus ekspediitorid sellega edasi tegelesid. Sama päeva õhtul, pärast seda kui puudujääk oli ilmsiks tulnud, loeti kogu varakambris olnud raha üle. Rahapakki otsiti kogu ruumist, samuti tunnistaja isiklike asjade hulgast, sest nii tunnistajale kui ka E.R tehti turvakontroll. Tunnistaja E.R. ütluste kohaselt töötab ta sularahakeskuses juba rohkem kui kümme aastat. Tal on M. L ühine tööruum. 2. veebruaril 2007.a. tõstis ta M. L pakitud kotid varakambris käru peale. Tunnistaja ei mäleta väiksemaid kotte, aga suur kott on talle meelde jäänud. E. R

lükkas käru varakambrist välja ja ütles ekspediitoritele, et „Tartu on valmis“. Ühtlasi kinnitas E. R, et ei mäleta, et M. L käitumisesoleks 2. veebruaril olnud midagi ebaharilikku. Tunnistaja E.A. ütluste kohaselt töötab ta sularahakeskuse 3-ndas lüüsis ekspediitorina. Sama ametit pidas ta ka 2. veebruaril 2007. a. Tunnistaja kinnitusel oli tema see isik kes tõi varakambrist välja lükatud käru lüüsi ja andis lüüsi vahendusel inkassaatoritele üle Tartu saadetise, teiste hulgas ka Hansapanga koti. Tunnistaja kinnitusel ei mäleta ta, et selle kotiga oleks midagi erilist olnud. Enne saadetise üleandmist fikseeris ta koodilugejaga kottige ribakoodid. Üks inkassaatoritest, kellele tunnistaja koti üle andis, oli E. Pino. Tunnistaja E. A ütlusi kinnitas tunnistaja R.R.. Tema ütluste kohaselt töötab ta sularahakeskuses ekspediitorina ja oli 2. veebruaril 2007. a koos E. A tööl. R. R selgitas, et 2. veebruaril olid kõik saadetised korrektselt pakitud ja Tartu saadetisega tegeles E. A. Tunnistaja U.M. ütluste kohaselt töötas ta 2. veebruaril 2007. a AS Falck rahavedajana. Sel päeval täitis tunnistaja töökohustusi ühes ekipaažis koos E. Pino ja M. N kasutades selleks rahaveoks kohaldatud Mercedes-Benz Sprinter tüüpi sõidukit. Tunnistaja kirjeldas kohtus, et sõiduki sõitjateruumis on kolm istet – juhi ja kõrvalistuja oma ning juhi taga kolmas iste. Sõitjateruumi taga asub vaheruum ja selle taga ruum, kus raha veetakse. Ruumid on üksteisest eraldatud lükandustega, mille avamiseks peab vajutama nuppu keskkonsoolis ja ust tõmbama. Sõitjateruumil on kaks välisust – juhil ja kõrvalistujal, keskmisel kambril on üks välisuks ja tagumisel kambril on kahepoolselt avanevad tagumised uksed. Tunnistaja sõnade kohaselt oli tema sel päeval autovanem (ekipaaživanem), E. Pino autojuht ja M. N julgestaja. Tööpäeva algas Tartus, Soola 3, Falcki kontori juurest, kus kõigile ekipaaži liikmetele väljastatu relvad ja varustus, samuti telefon ja mapp liinilehtede ja talmuudiga. Ekipaaži liikmed kandsid vormiriietust: musti taskutega pükse, t-särki, kuulikindlat vesti, musta polo, sviitrit ja jopet. Tunnistaja kinnitusel läks ekipaaž 2. veebruaril esmalt sularahakeskusesse asukohaga Sõbra 56 ja võtsid neile määratud saadetised peale ning jagasid need ära vastavalt talmuudile. Edasi teenindas ekipaaž postkontoreid Tartu maakonnas ja liikus siis Viljandi kaudu Tallinnasse. Tallinna sularahakeskusesse jõuti pärast lõunat. Sularahakeskuse lüüsis avas ekipaaž sõiduki kõik uksed, laadis Tallinnasse mõeldud saadetised kärule ja andis need lüüsisahtli kaudu ekspediitorile. Samast lüüsisahtlist saadi saadetised ka vastu. Tunnistaja sõnade järgi märkis ta liinilehele iga saadetise sihtkoha ja plommi numbri. Tunnistaja selgitas, et plommidega suletakse suuremad turvapakendid. Tunnistaja väitel ei ole tema praktikas olnud juhuseid, kus plomm oleks kotisuul liikunud. Tartu sularahekeskusesse mõeldud pakend paigutati sõiduki tagumisse kambrisse ja Jõgevale, Ühispanga Küüni kontorisse ja Hansapanga Barclay kontorisse mõeldud pakendid paigutati sõitjateruumi. Järgmise peatuse tegi ekipaaž Statoili tanklas Tallinnast väljasõidul. M. N käis tankla WC-s. E. Pino veendus esmalt, et veoautode tankur ei tööta ja sõitis seejärel tavatankurite juurde ja tankis sõiduki. Tunnistaja kinnitusel käis tema tankimise eest krediitkaardiga tasumas. Sel ajal vahetasid E. Pino ja M. N sõidukis kohad nii, et M. N asus juhi kohale ja E. Pino istus tema taha. Järgmise peatuse tegi ekipaaž Jõgeval Ühispanga kontori juures. Tunnistaja sõnade kohaselt väljus ta koos M. N, et saadetis panka viia. Tavaliselt pangakontorisse saadetise toimetamiseks väljuvad autovanem ja julgestaja, autojuht jääb autosse. Millest selline tava tekkinud on seda tunnistaja ei tea. Tunnistaja arvamusel kulus pangakontoris käimisele umbes 5 minutit. Jõgevalt sõideti edasi Lähte kaupluse juurde. Ka selle sõidu ajal oli M. N roolis. Lähtel käis tunnistaja kaupluses saadetise järel. Selleks kulus tema arvates paar minutit. Tema

teada olid M. N ja E. Pino sellel ajal autos. Nad olid kohad vahetanud nii, et E. Pino oli jälle roolis. Järgmine peatus oli Tartus, Küüni tn Ühispanga kontoris. Tunnistaja väljus koos M. N ja viisid saadetise panka. E. Pino jäi autosse. Tunnistaja arvates kulus pangas käimisele 3-4 minutit. Sellel ajal oli E. Pino auto ümber pööranud. Järgmine peatus pidi olema Rimi apteegis, aga E. Pino ütles, et tal on vaja minna ja sõitis Soola 3 juurde. Seal E. Pino väljus autost. Auto oli pargitud nii, et tunnistaja ei näinud kuhu E. Pino täpselt läks. Teisel pool maja asub parkla, kuhu oli tunnistaja teada pargitud ka E. Pino auto. Tunnistaja hinnangul oli E. Pino ära umbes 3-5 minutit. Järgmise peatuse tegi ekipaaž Rimi apteegi juures. Tunnistaja väljus ja käis saadetise järel. Selleks kulus tema arvates 2 minutit. Edasi sõitis ekipaaž Tartu sularahakeskusesse. Sinna jõuti enne kella viit. Sularahakeskuse lüüsis laaditi saadetised maha ja anti need üle ekspediitorile. Saadetisi võis olla kaks kärutäit. Seejärel tuli ekipaažil täita tööülesandeid Tartu linnas. Tunnistaja ütlusel sai tema probleemist rahaga teada siis, kui pärast õhtust ringi uuesti sularahakeskuses käidi. Mahalaadimisel küsis ekspediitor, et kas mingi raha plokk ei vedele autos, et oli puudujääk olnud. Tunnistaja kinnitas, et tema teada olid kõik pakendid ja plommid terved ja korras. Samuti kinnitas ta, et ei ole ühtegi rahapakki ära võtnud ning tema arvates ei oleks see ka tehniliselt võimalik olnud. Tunnistaja ei mäleta, et M. N oleks teel Tallinna sularahakeskusest Tartu sularahakeskusesse autosse üksi jäänud. Tunnistaja ise jäi üksi autosse ainult Statoili peatuses. Samuti ei olnud ühelgi kolmandal isikul tunnistaja hinnangul võimalust sõidukisse siseneda ja rahapakk ära võtta. Tunnistaja M.N. ütluste kohaselt töötas ta 2. veebruaril 2007. a AS Falck rahavedajana. Sel päeval oli ta ühes ekipaažis U. M ja E. Pinoga. Tunnistaja täitis saateinkassaatori ülesandeid, U. M oli autovanem ja E. Pino autojuht. Kõik ekipaaži liikmed kandsid ametiriietust, mis koosneb konvoipükstest, särgist, polost, jopest ja kuulivestist. Igal mehel oli ka relv. Sel päeval sõitis ekipaaž soomustatud Mercedes bussiga. Tunnistaja sõnul andsid nad 2. veebruaril 2007.a. Tallinna sularahakeskuses saadetised üle ekspediitorile ja võtsime uued saadetised vastu. Autovanema ülesanne on kõik paberid täita – saadetised üle anda ja uued vastu võtta, s.h kõigi plommide numbrid kirja panna. Saadetiste tõstmisega tegelevad kõik ekipaaži liikmed. Tunnistaja kinnitusel käidi pärast sularahakeskusest lahkumist Statoili tanklas bussi tankimas. E. Pino läks välja tankima. Tunnistaja ütluste kohaselt läks ta kohe seejärel juhiistmele ja seetõttu oli tal kogu tankimise ajal silmside E. Pinoga. Samas lepiti kokku, et E. Pino ja tunnistaja vahetavad bussis kohad nii, et tunnistaja asub autojuhiks. Tunnistaja ei mäleta, et keegi oleks tankimise ajal üksi bussi jäänud. Pärast tankimist käis U. M tankimise eest maksmas. Järgmine peatus toimus Jõgeval Ühispanga kontori juures. Tunnistaja selgitas, et panka sisenesid tema ja U. M. Pangaskäik võis aega võtta kümnekonna minuti ringis. E. Pino ei tahtnud panka minna, sest ei tahtnud tõsta raskemaid kotte. E. Pino jäi peatuse ajaks saateinkassaatori toolile. Jõgevalt edasi sõites oli taas tunnistaja bussi roolis. Järgmine peatus tehti Lähtel postkontori ja kaupluse maja juures. Autovanem läks sisse, tunnistaja ja E. Pino jäid bussi. Peatuse ajal vahetasid tunnistaja ja E. Pino jälle kohad, E. Pino asus rooli. Enne Tartut rohkem peatusi ei tehtud. Edasi käidi Küüni tn pangas, kus asub postkontor. Seal jäi E.

Pino autosse kui tunnistaja ja U. M pangas käisid. Peatus kestis orienteeruvalt sama kaua kui Jõgeval. Tunnistaja selgitas, et edasi pidid nad suunduma sularahakeskusesse, aga E. Pino soovis käia Soola tn maja juures, kust hommikul teekonda alustati. See ei olnud plaanitud peatus. E. Pino oli selgitanud, et tal oli vaja võtmed võtta. Kontori juures parkis ta bussi Du-Nord toitlustuskoha akende alla. Tunnistaja kinnitas, et ei teadnud kaua E. Pino kavatses ära olla. Peatus kestis mõne minuti. Enne sularahakeskusesse jõudmist peatuti veel Rimi hüpermarketi juures, kus U. M käis apteegist saadetist toomas. Tartu sularahakeskuses Sõbra 56 tehti tunnistaja kinnitusel bussi suured tagumised uksed lahti, pandi saadetised kärule ja anti lüüsi kaudu ekspediitor U. A. Kõik klappis ja mingeid pretensioone ei esitatud. Seejärel tegi ekipaaž ringi erinevates pankades ja firmades ning viis neist saadud saadetised samuti sularahakeskusse. Seal ütles ekspediitor J. A, et sularaha on puudu – ühest kotist on 500 000.- krooni kadunud. Ekipaaž kontrollis bussi üle, kuid ei leidnud midagi. Tunnistaja kinnitusel ei jäänud teekonnal Tallinnast Tartusse ei tema ega U. M bussi kordagi üksinda. Samuti oli tunnistaja veendunud, et üksi kolmas isik ei saanud bussi siseneda ega sealt midagi kaasa viia. Tunnistaja arvates ei saanud sularaha Tallinnast Tartusse transportimisel kaduma minna. Süüdistatava Eino Pino ütluste kohaselt täitis ta 2. veebruaril 2007.a. tööülesandeid rahaveol. Süüdistav teadis, et pidi olema ekipaaži autojuht ja jõudis Soola 3 juurde teistest ekipaaži liikmetest varem. Tööle saabus ta isikliku autoga, mille parkis maja taha parklasse restorani köögi akna alla, kus oli tema tavaline parkimiskoht. Süüdistatav kinnitas, et ei teadnud kas tema auto on hoone turvakaamerate vaateväljas või mitte. Ta võttis allkirja alusel vastu relva ja bussi ning kuna oli talvine aeg, siis läks bussi soojendama. Süüdistatav selgitas, et ekipaaž võttis esmalt Tartu sularahakeskusest saadetised peale ja suundus tööülesandeid täitma vastavalt talmuudile. Esmalt teenindati sidekontoreid maakonnas ja seejärel ATM-e Viljandis. Edasi sõitis ekipaaž Tallinna sularahakeskusesse. Seal laaditi Tallinnasse määratud saadetised kärule ja anti üle ekspediitorile. U. M andis ekspediitorile saatelehe. Viimane kontrollis kottide ja plommide korrasolekut ja andis saatelehele allkirja. Vastu saadi uued saadetised. Neid kotte oli palju ja süüdistatav ei oska nende täpset arvu nimetada. U. M kontrollis saadetisi, kui M. N ja süüdistatav kotte peale pildusid. Need saadetised, mis tuli tagasiteel kohale toimetada pandi sõitjateruumi autojuhi ja ekipaaži vanema vahele. Süüdistava kinnitusel tema ei tea kas vastuvõetud kotid olid korralikult kinnitatud või mitte. Nende kontrollimisega tegeles U. M. Samuti ei tea ta, et plomm võiks üle kotisuu ära tulla. Kui kassiir on plommi korralikult kinnitanud, siis see koti ülemisest otsast üle tulla ei saa, kuna koti suul on palistus, mis teeb selle laiemaks. Süüdistava ütlustel on rahaveosõiduk jagatud kolmeks ruumiks – sõitjate ruum, vahelüüs ja rahaveoruum. 2. veebruaril oli sõitjateruumi ja vahelüüsi vaheline lükanduks suletud. Seda, kas vahelüüsi ja raharuumi vaheline uks oli suletud süüdistatav ei tea. Tallinna sularahekeskusest lahkumise järel tehti esimene peatus Tartu mnt-l asuvas Statoili tanklas. Süüdistatava kinnitusel oli tema sellel asjal bussi roolis. Esmalt sõitis ta veoautode tankuri juurde, kuid veendus tankimisel, et tankur ei töötanud. Seejärel sõideti teise tankuri juurde, kus tankimine õnnestus. Pärast tankimist andis süüdistatav M. M võimaluse bussi rooli asuda, kuna viimane oli alles teist päeva tööl ja soovis bussiga sõitmist harjutada. U. M oli vahetuse ajal tanklas kütuse eest tasumas. Edasi sõideti Tartu poole ja järgmine peatus oli Jõgeva Ühispanga ees. M. N ja U. M väljusid bussist ja kõndisid kahekesi panga poole.

Süüdistatav selgitas, et bussi uksed lukustusid automaatselt nende sulgemise järel, välja arvatud juhiuks, mille süüdistatav lukustas mehhaaniliselt. Süüdistatav ise jäi sõitjateruumi – kas seisis või nõjatus juhiistmele. M. N ja U. M olid ära 3-4 minutit. Kui nad tagasi tulid, siis süüdistatav avas M. N juhiukse. Kes U. M ukse avas, seda süüdistatav ei mäleta. Süüdistatava ütluste kohaselt ta peatuse ajal bussis ringi ei liikunud, uksi ei avanud ega kasutanud telefoni. Järgmine punkt peatuseks oli Lähtel. Seal väljus bussist U. M üksi. Peatuse ajal vahetasid süüdistatav ja M. N uuesti kohad selliselt, et süüdistatav asus bussi juhtima. Kumbki neist bussist ei väljunud. Süüdistatava selgitusel astus M. N temast mööda praktiliselt kõht vastu kõhtu ja läks tahapoole. Järgmine peatus tehti Tartus, Küüni tänaval Ühispanga juures. Süüdistatav ei mäleta kas U. M käis pangas üksi või koos M. N. Peatuse ajal manööverdas süüdistatav bussi suunaga väljapääsu poole ja siis jõudis ka U. M tagasi. Süüdistav andis ütlusi ka selle kohta, et enne Lähtele jõudmist üritas ta sõidu ajal helistada oma pojale V. Pinole, kuid suure müra tõttu ei saanud rääkida. Lähtel tehtud peatuse ajal sai süüdistatav lõpuks korraliku ühenduse pojaga, kes teatas, et asub Tartus ja on unustanud süüdistatava kodu ainsa võtme oma taskusse. Süüdistatav helistas pojale, kuna oli huvitatud uue puukuuri ehituse käigust, millega tegelesid V. Pino ja süüdistatava abikaasa vend. Ühtlasi lepiti kokku, et V. Pino annab võtme süüdistatavale üle ja selleks kohtutakse juhtimiskeskuse juures. Küüni tn Ühispanga juures helistas süüdistatav uuesti pojale, et kontrollida, ka ta ikka on Soola tänaval. Süüdistatava kinnitusel oli neil ka teiste ekipaaži liikmetega sellest juttu ja kuna kellegi vastuväiteid ei olnud, siis sõideti Soola tänavale. Süüdistatav seletas, et parkis bussi hoone vasakule küljele ja läks ise maja teisel küljel asuvasse parklasse pojaga kohtuma. Ta ei tahtnud bussiga parklasse sõita kuna seal on kitsas ja bussiga ebamugav manööverdada. Süüdistatav liikus hoone peasissekäigust mööda suunaga parkla poole. Parklas nägi süüdistatav, et poeg liikus talle vastu. Kohtumisel andis poeg võtmed üle. Süüdistatav ei mäleta, kas nad mõned sõnad vahetasid või mitte. Seejärel liikus ta bussi tagasi. Kõik see võis aega võtta umbes ühe minuti ringis. Süüdistatava sõnul ta V. Pinole midagi ei andnud. Samuti ei käinud ta selle sõiduki juures millega V. Pino sõitis ega ka oma auto juures. Pärast seda tehti teel Tartu sularahakeskusesse peatus Rimi hüpermarketi juures, kus U. M käis apteegist saadetist toomas ja teised jäid bussi. Tartu sularahakeskuses väljusid kõik ekipaažiliikmed bussist, laadisid saadetised kärule. Süüdistatav ei mäleta, et mõne saadetisega oleks midagi erilist olnud. U. M kontrollis saadetiste arvu ja seejärel anti saadetised lüüsi kaudu Tartu ekspediitorile üle. Ekspediitoril mingeid pretensioone saadetiste osas ei olnud. Ekipaaž jõudis Tartu sularahakeskusesse uuesti pärast linnaringi tegemist, mis võis aega võtta umbes kaks tundi. Süüdistatav ei tea, et Sularahakeskuses oleks juttu olnud sellest, et mõne saadetisega oli probleem. Probleemist kuulis süüdistatav kodus kui talle helistas sisekontrolli ülem pärast kella 22.00. Tunnistaja J.A. ütluste kohaselt töötab ta Tartu sularahakeskuses ekspediitorina. Tunnistaja kinnitas, et tema oli see isik, kes 2. veebruaril 2007. a võttis rahavedajate U. M, E. Pino ja M. N käest vastu rahasaadetise. Sündmus on tunnistajale meelde jäänud, sest ilmnes puudujääk saadetises. Tunnistaja seletas, et kontrollis rahasaadetise vastuvõtmisel kottide arvu vastavust liinilehele märgituga. Samuti veendus ta, et kõik kotid olid terved ja plommid peal. Saadetise juures ei äratanud miski eriliselt tunnistaja tähelepanu. Tunnistaja kinnitas samuti, et on olnud juhuseid, kus plomm on nõrgalt kinni olnud ja transpordi käigus kotilt ära tulnud või olnud kinni üksnes sümboolselt.

Tunnistaja M.L. töötas 02.02.2007.a. Tallinnas varakambri vanemkassiirina ja kirjeldas kohtus, kuidas ta kontrollis 01.02.2007.a. varakambri seisu ja kuidas selle fikseeris. Tunnistaja I.M. töötas 02.02.2007.a. tallinna Sularahakeskuses turvatöötajana. Tunnistaja ütluste kohaselt kontrollis tema sel päeval isiklikult M.L ja E.R vaadates üle nii isikud kui ka nende esemed ja riidekapid. Tunnistaja sõnul nimetatud isikute juurest midagi tähelepanuväärset ei leitud. Tunnistaja R.M. töötas 02.02.2007.a. Sularahakeskuse Tallinna osakonna juhatajana. Tunnistaja avaldas kohtus, et tema sai teada sularaha puuduolekust Tartust ja seda kuskil peale lõunat. Tunnistaja kirjeldas kohtus omapoolseid toiminguid, mida ta tegi selleks, et välistada raha kadumise võimalus Tallinna Sularahakeskuses. Tunnistaja kinnitas, et Tallinnas on kaameratega kaetud peaaega 100 % töökeskkonnast. Tunnistaja kinnitas, et ta on veendunud, et raha ei saanud minna kaduma Tallinna Sularahakeskuses. Tunnistaja U.K. töötas 02.02.2007.a. Tartu Sularahakeskuses vanemkassiirina. Tunnistaja kirjeldas kohtus, kuidas tema võttes vastu Tallinna saadetise, mis oli suunatud Ühispanka ja Hansapanka, avastas, et Hansapanga kotis on puudu 1 plokk 500-krooniseid. Tunnistaja kinnitas kohtus, et veendus korduvalt raha puuduolekus ja selles, et rahapakk ei saanud kukkuda varakambris kuhugi. Samuti kontrollis ta üle füüsilise raha ja võrdles seda arvutis oleva kassa seisuga, mille tulemusena sai kinnitus, et 500 000.- krooni on puudu. Tunnistaja I.E. kinnitas kohtus, et töötab Tartu Sularahakeskuses osakonna juhatajana. Raha vargusest sai tema teada 02.02.2007.a. õhtul kell 22.00. Järgmisel päeval vaatas ta koos A.T. üle video ja ilmselt luges üle ka varakambris oleva raha. Tunnistaja sõnul tegi keegi isikutest katse ja näitas, kuidas on võimalik plommi üle kotisuu keerata ja pärast tagasi keerata. Tunnistaja kinnitas, et ta on veendunud, et rahaplokk ei saanud kaduma minna Tartu sularahakeskuses. Tunnistaja J.S. töötas 02.02.2007.a. Tallinna Sularahakeskuse rahatöötluse osakonna juhina. Tunnistaja sõnul sai tema teada raha vargusest 20.02.2007.a. õhtul R.M. käest. Tunnistaja kirjeldas kohtus kõikki toiminguid, mida tema juhtimisel viidi läbi peale seda kui oli teada saadud raha kadumisest. Tunnistaja sõnul lasi ta teha varakambri kassiiril M.L kassa kontrolli ja R. M kontrollis ka ise üle rahakambris olnud füüsilise raha. Füüsiline raha ja arvutis olev kassa näit klappisid. Tunnistaja sõnul vaatas ta läbi turvakaamerate lindistused ja veendus, et rahatähtede plokk ei saanud kaduma minna Tallinna Sularahakeskuses. Tunnistaja kirjeldas kohtus ka järgmisel päeval Tartus läbiviidud toiminguid, et selgitada välja raha kadumise põhjus. Tunnistaja kirjeldas konkreetse turvaplommi iseärasusi (nagade kõverust), mida ta märkas Tartus plommi uurides. J.S kirjeldas ka katset, mida ta tegi Tartus analoogilise turvakoti ja plommiga. Tulemuseks oli asjaolu, et kinnitõmmatud plommi on võimalik kotisuult maha keerata ja pärast uuesti peale keerata. Tunnistaja K.S. töötas 02.02.2007.a. Tartu Sularahakeskuses vahetuse vanemana ja raha puudujäägist sai teada varakambri kassiirilt U.K.. Tunnistaja kontrollis koos kassiiriga ka ise varakambri üle., samuti vaatas üle koti siu, millest oli üks pakk puudu. Tunnistaja kirjeldas kohtus toiminguid, mis viidi läbi peale puudujäägi avastamist. Tunnistaja avaldas kohtus, et ta on veendunud, et keegi sel päeval tööl olnud Tartu sularahakeskuse töötajatest ei saanud raha kõrvaldada.

Tunnistaja A.T., kes on G4S Lõuna piirkonna juht kinnitas kohtus, et tema sai raha kadumisest teada Tartu osakonna rahatöötluse vanemalt K.S.. Tunnistaja kirjeldas kohtus, milliseid toiminguid tehti Tartu osakonna varakambris, et selgitada raha puudujäägi põhjus. Muuhulgas vaatas tunnistaja üle ka turvakaamerate lindistused ja veendus, et rahaplokk ei saanud kaduma minna Tartu Sularahakeskuses. Tunnistaja sõnul andis ka käsu varakambri kassiiridel kontrollida üle varakambri raha seis, võrrelda seda arvutis oleva seisuga. Samuti kontrolliti kõik koos üle kogu varakamber, et välistada asjaolu, et rahapakk võis olla kuskile kukkunud. Tunnistaja M.M. töötas AS Falck Lõuna- Eesti grupijuhina ja kinnitas kohtus, et sai teda sularaha kadumisest 02.02.2007.a. õhtul hilja kas T või sisekontrolli töötajalt. Tunnistaja kirjeldas kohtus turvatöötajate -inkassaatorite töökohustusi, ettenähtud korda sularaha veol, konkreetsete isikute kohustusi, vastava sõiduki ehitust ja turvatöötajate riietust. Tunnistaja ütlustest tulenevalt oli ta teadlik, et tegelikult kalduti ettenähtud reeglitest tavatöös ka kõrvale. Veiko Pino Kohtu järeldused süüdistuse tõendatuse osas Kohus, kuulanud ära süüdistatava, tunnistaja ja kannatanu esindaja ütlused ning uurinud kriminaalasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid ning korduvalt vaadanud üle asitõendid ja salvestised leiab, et Eino Pino süü varguse toimepanemises, samuti tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises on tõendatud. E. Pino süüdistus KarS § 199 lg 2 p 6 järgi

asitõendi vaatlusprotokollile (II k lk 1-10) ja asitõendi vaatlusprotokollile (II k lk 1139) tuginedes on kohus veendunud, et plokk viiesajakrooniseid rahatähti ei saanud turvapakendist kaduma minna ei AS Sularahakeskus Tallinna ega Tartu rahatöötlusosakonnas. Sellest teeb kohus järelduse, et raha kadumine leidis aset pärast seda kui turvapakend anti AS Sularahakeskus Tallinna rahatöötlusosakonnas üle inkassaatoritele U. M, M. N ja E. Pinole ning enne seda kui inkassaatorid andsid turvapakendi üle ekspediitorile AS Sularahakeskus Tartu rahatöötlusosakonnas.

Kogu teekonna vältel oli sõiduki vahelüüsi ja rahaveoruumi vaheline siseuks avatud.

püsib paigal ka isiku liikumisel ega ole turvatöötaja ametiriietuse alt otseselt nähtav. Uurimiseksperimendi käigus kulus katses osalenud isikul kirjeldatud tegevusteks kokku 36 sekundit. Samuti leidis uurimiseksperimendi käigus kinnitust, et rahaploki kandmisel kuulivesti all erineb isiku kehahoid kõndimisel tavalisest käe sunnitud asendi tõttu. Kaitsja on ka kirjeldatud uurimiseksperimendi tulemusel saadud andmeid pidanud tõendina kõlbmatuks. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga punktis 8. toodud põhjustel. Kohus ei pea usaldusväärseteks ka E.Pino ütlusi selle kohta, et Soola 3, Tartus asuva hoone turvakaamerate salvestiste nähtuv asjaolu, et ta liikudes hoiab oma vasakut kätt keha ligidal, oli tingitud asjaolust, tal oli vajadus hoida püstolit kabuuris kinni. E.Pino selgitas kohtus, et kuivõrd tegemist on nn lahtise kabuuriga, siis kiirel liikumisel hüpleb püstol kabuuris ja ta peab seda kinni hoidma kas käega toetades või jopi hõlma kinni hoides. Eespool viidatud turvakaamera salvestiselt on näha aga asjaolu, et E.Pino hoiab oma vasakut kätt analoogilises sunnitud asendis nagu isik, kes osales uurimiseksperimendis ja mõlemad isikud teevad seda vaid minnes, so siis kui E.Pino läks väidetavalt sama võtmeid oma pojalt ( uurimiseksperimendis osalenud E.Vagula liigub rahapakiga turvise all ja kuni selle turvise alt välja võtmiseni ja ära andmiseni). Kohus peab vajalikuks rõhutada kohtu meelest olulist asjaolu, et rahaveo auto juurde tagasi minnes liigub E.Pino samuti kiiresti ja tema poolt avaldatud põhjusel peaks ta ka siis hoidma kinni jope hõlma või toetama käega püstolit, kuid ta ei tee seda. Seega on ilmne, et tagasi minnes oli tal võimalus vabalt liikuda ja seejuures said ka mõlemad käed vabalt liikuda. Kohtu arvates on E.Pino eespool kajastatud põhjendused ennastõigustava iseloomuga aga mitte tõesed.

uurimisele ja vaatlusprotokollile (II k lk 44-45) tuginedes on kohus veendumusel, et süüdistava kehahoid kõndimisel parklasse ja tagasi on erinev. Teel parklasse on süüdistava vasak käsi kõverdatud liikumatult keha vastas kui teel tagasi liigub käsi vabalt. Kohtu hinnangul sarnaneb kehahoiaku erinevus uurimiseksperimendis kirjeldatuga (II k lk 62-69) ja annab aluse veendumuseks, et teel parklasse kandis süüdistatav oma vasakul küljel ametiriietuse all pakki, millest ta parklas vabanes.

vintpüssipadrunit Mauser, omamata selleks relvaseaduse §-s 34 nimetatud kehtivat relvaluba või kaitseliidu seaduse §-s 26 nimetatud relvakandmisluba.

vastuväidetele ei esine E. Pino käitumise KarS § 418 lg 1 kirjeldatud teokoosseisu täitmist välistavaid asjaolusid. Seega on E. Pino käidelnud ebaseaduslikult tulirelva ja laskemoona ning täitnud sellega KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo objektiivse koosseisu.

Tõendite uurimise käigus ei ole avaldunud E. Pino poolt toimepandud varguse motiiv, seega puudub kohtul võimalus hinnata, kas tema tegu oli ajendatud tema enda või talle lähedaste isikute rahalistest probleemidest või hoopis millestki muust. E. Pino kaastöötajad, nii isikud, kellele tema allus (tunnistajad M, K), kui ka temaga koos samalaadset tööd tegevad isikud (tunnistajad M, N, T) on Eino Pino iseloomustanud kui usaldusväärset ja tubli töötajat. Kohus peab möönma, et käesolevas kriminaalasjas toimepandud teo saigi iseenesest toime panna isik, keda nii tööandja kui ka kolleegide poolt igakülgselt usaldati, sest vastasel juhul ei oleks isik saanud töötada inkassaatorina. Karistuse mõistmisel ei saa aga jätta tähelepanuta asjaolu, et E. Pino, kes oli varguse toimepanemise ajal 63 aastane, ei ole varem olnud alust karistada ei väärteo-ega ka kriminaalkorras ning tema varasem tööalane tegevus oli laitmatu. Karistuse eripreventatiivset eesmärki arvestades peab kohus vajalikuks arvestada muuhulgas ka asjaolu, et käesoleval ajal on E. Pino pensionil. KarS § 199 lg 2 erinevate punktide järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib kohus määrata karistusena kuni viie aasta pikkuse vangistuse. Üldpreventatiivsetel kaalutustel tuleks kohtu arvates mõista E. Pinole karistus varguse toimepanemise eest vastava sanktsiooni keskmises määras. Arvestades E. Pino isikut puudutavaid asjaolusid peab aga kohus eripreventatiivset eesmärki silmas pidades võimalikuks karistada E.Pino sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras, so mõistes karistuseks vangistuse 1 aasta ja 6 kuud. Tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest karistamisel tuleb kohtu arvates arvesse võtta süü suuruse hindamisel muuhulgas E. Pino kui endise Kaitseliidu liikme ignorantset suhtumist relvade ja laskemoona omamist ja hoidmist puudutavatesse seadustesse ning nende täitmisesse. E. Pino poolne huvipuudus oma staatusesse Kaitseliidus, samuti arusaam, et temale isiklikult mittekuuluvat laskemoona võib hoida ja on ohutu hoida lihtsalt kodus kapis ning, et tema poja relva hoidmiseks on kõige kindlam koht kapi ja ahju vahel olev pilu, näitab turvatöötaja-inkassaatorina töötanud isiku puhul ühest küljest uskumatut naiivsust, kuid teisest küljest lubamatut ükskõiksust relva ja laskemoona kui suurema ohu allika ohutuse tagamisel. KarS § 418 lg 1 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib kohus mõista karistuseks kas rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Tulenevalt konkreetsel juhul tuvastatud süü suurusest ja arvesse võttes karistuse üldist ja isikut puudutavat erilist eesmärki, ei pea kohus käesoleval juhul võimalikuks mõista konkreetse kuriteo toimepanemise eest E. Pinole karistuseks rahalist karistust. Kohus leiab, et E. Pino poolt toimepandud teo taunitavus annab aluse mõista talle karistuseks tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest lühiajalise vangistuse sanktsiooni alammäära lähedases määras ja peab põhjendatuks mõista karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 kohaselt tuleb käesoleva otsusega mõistetud samaliigilistest põhikaristustest moodustada liitkaristus ja kohus peab põhjendatuks kuritegude süü suurust ja karistuse eesmärki silmas pidades lugeda kergema karistuse kaetuks raskemaga. Kuivõrd E.Pino oli kahtlustatavana kinni peetud 14.-15.02.2007.a., so kahel päeval, siis kohaldades KarS § 68 lg 1 tuleb nimetatud päevad arvestada karistusaja hulka ja lõplikuks liitkaristuseks jääb 1 aasta 5 kuud ja 28 päeva vangistust.

Prokurör taotles, et kohus mõistaks E.Pinole teatud osa vangistuses reaalse lühiajalise vangistusena ja kohaldaks ülejäänud osas karistusest tingimisi vabastamist süüdimõistetu allutamisega käitumiskontrollile. Kohus ei pea konkreetsel juhul põhjendatuks E.Pino suhtes kohaldada KarS § 74 lg 1, 2 sätestatut alljärgnevatel põhjustel. Kohtu arvates saaks olla põhjendatud nn šokivangistuse kohaldamine käesoleval juhul vaid eripreventatiivsel eesmärgil. Arvestades asjaolu, et E.Pino, kes on pensionieas inimene, kes ei ole terve oma elu jooksul olnud varem ei kriminaal-ega väärteokorras karistatud, on kohus veendumusel, et selleks, et hoida E.Pino edaspidi uute kuritegude toimepanemisest eemal, ei ole teda vaja saata reaalselt vangistusse, vaid piisab hukkamõistust, mille suurus avaldub karistuse suuruses. Kohus on arvamusel, et oht, et E. Pino võiks edaspidi toime panna uusi kuritegusid on minimaalne. Eespool kajastatud asjaolusid silmas pidades on kohus veendumusel, et E.Pinole mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine ei ole otstarbekas ja E.Pino tuleb karistusest tingimisi vabastada. Kohus ei näe reaalse vangistuse mõistmise vajadust ka mitte üldpreventatiivsel eesmärgil. Samas ei pea kohus põhjendatuks allutada E.Pino käitumiskontrollile. Kohtu arvates on KarS §-s 74 sätestatud käitumiskontrollile allutamise vajalik isikute puhul, kellel on probleeme oma igapäevaeluga hakkamasaamisel ja kohustuste täitmisel. Eino Pino puhul selliseid asjaolusid ei esine. Seega on kohus arvamusel, et E.Pino tuleb käesoleva otsusega mõistetud karistusest tingimisi vabastada KarS § 73 sätet alusel. Võttes arvesse E.Pino isikut iseloomustavaid asjaolusid peab kohus võimalikuks talle kohaldada sättes kajastatud minimaalse katseaja, so 3 aastat. Kohtu seisukoht tsiviilhagi ja arestitud vara osas Kohus peab usaldusväärseks tunnistajate E.P. ja I.P. ütlusi selle kohta, et E. Pino elukoha läbiotsimisel äravõetud ja Tartu Maakohtu 19.02.2007. a määruse (II k lk 208-210) alusel arestitud sularahast 80 000.- krooni kuulus I. Puusaagile ja oli tema poolt oma õele, Eda Pinole hoiule antud. Ka prokurör on avaldanud, et süüdistusel puuduvad tõendid toodud väidete ümberlükkamiseks ja seetõttu tuleb nendega nõustuda. Kuna kohtus on tuvastamist leidnud, et osa E. Pino elukohast äravõetud rahast (80 000.- krooni) kuulub kolmandale isikule, siis tuleb see osa rahast arestist vabastada ja tagastada I. Puusaagile. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega vastutab isik teisele isikule kahju tekitamise eest juhul, kui kahju on tekkinud tema tegevuse (tegevusetuse) tagajärjel, selline tegevus oli õigusvastane ning isik on kahju tekitamises süüdi. Kohtu arvates on kannatanule kahju tekkimine kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Kannatanu AS G4S on esitanud tsiviilhagi summas 232 419.-krooni. Samuti on kohus seisukohal, et kogutud tõenditest saab järeldada, et kahju tekkimine on olnud otseses põhjuslikkus seoses süüdistava tegevusega. Kusjuures süüdistatava tegevus kahju tekitamisel on õigesti kvalifitseeritud karistusseadustiku eriosa normi järgi, seega on süüdistatavate tegevus olnud õigusvastane. Vastavalt VÕS §-le 1051 lg 1 ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Viidatud normist tuleneb, et kahju tekitaja süüd eeldatakse ja kahju tekitajal on võimalus vastutusest vabaneda üksnes juhul, kui ta tõendab süü puudumist. Süüdistatav ei ole esile toonud asjaolusid, mis välistaksid tema süü kahju tekkimises. Seetõttu leiab kohus, et esinevad kõik VÕS §-s 1043 sätestatud vastutuse alused ja süüdistatav on kohustatud kuriteoga kannatanutele tekitatud kahju hüvitama. Kannatanu tsiviilhagi tuleb rahuldada täies ulatuses.

Kohtu seisukoht asitõendite osas Kohus leiab, et asitõendid, millel puudub väärtus, tuleb KrMS § 126 lg 1 p 4 alusel hävitada. Asitõendid salvestistena (CD-plaadid, DVD-plaadid) peab kohus mõistlikuks jätta kriminaalasjas toimiku juurde. Asitõendid, millised on ka edaspidi kasutatavad, tuleb KrMS § 1226 lg 1 p 2 alusel tagastada omanikele. Asitõendid, millised on antud vastutavale hoiule tuleb vabastada asitõendi staatusest. Vintraudne, optilise sihikuga tulirelv TOZ-17, seerianumbriga H12396, 1 padrunisalv mõõtmetega ~5,9*2,7*1,1 cm, 1 padrunisalv mõõtmetega ~21*6*2 cm, 1 padrunisalv mõõtmetega ~23*6,5*2,5 cm, 296 tk 5,56 mm vintpüssipadrunit Galil, 280 tk 5,6mm ääretulepadrunit, 15 tk 7,62*39mm automaadipadrunit AK, mis on relva ja laskemoona üleandmis-vastuvõtmise akti nr 68 alusel hoiule antud Lõuna Politseiprefektuurile tuleb konfiskeerida Kars § 421 ja KarS § 83 alusel. Kohtu seisukoht menetluskulu osas KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas peab kohus põhjendatuks välja mõista süüdimõistetult menetluskuluna sundraha, milline summa II astme kuriteo toimepanemise eest süüdimõistmise korral on 1,5 palga alammäära, s.o. 6525.- krooni. Samuti peab kohus põhjendatuks KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel süüdimõistetult välja mõista ekspertiisitasu summas 9 295.-krooni, KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu summas 370,20 krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 10 alusel postikulu summas 870.- krooni.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.