1-06-1849
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. november 2007, Tartu
Kriminaalasja number
1-06-1849
Kohtukoosseis
Aarne Sarjas, Ago Kutsar, Mati Kartau
Kohtuistungi sekretär
Piia Saar
Kriminaalasi
Tõnu Vesi süüdistus KarS § 300 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 21. mai 2007 otsus
Apellatsiooni esitaja
Ringkonnaprokurör Marge Püss
Prokurör
Marge Püss
Süüdistatav
Tõnu Vesi elukoht: XXX X-XX , isikukood: 35905042718, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistamata
Kaitsja
vandeadvokaat Andrus Lillo.
Tsiviilkostja esindaja
vandeadvokaat Indrek Teder
Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 21. mai 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-1849 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 6. novembrist 2007. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks
kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 26. novembrist 2007. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 27. novembrist 2007.
Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 21. mai 2007 otsusega mõisteti Tõnu Vesi KarS § 300 järgi õigeks. AS Harjumaa Liinid tsiviilhagi summas 19 664 418 krooni jäeti KrMS § 310 lg 1 alusel läbi vaatamata. Maakohus arutas T. Vesile KarS § 300 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, töötades 1. veebruarist 2000 Tartu Maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna vanemjuristi ametikohal, kellele olid alates 22. märtsist 2003 pandud maasekretäri ülesanded, koostas riigihanke pakkumise kutse dokumendid enne 13. maid 2004, määrati alates 13. maist 2004 riigihanke eest vastutavaks isikuks ning alates 15. veebruarist 2005 täidab Tartu Maavalitsuses maavanema ülesanded, kes juhib maavalitsuse tööd, valdab, kasutab ja käsutab riigivara oma volituste piirides vastavalt seadusele, valvab eelarve otstarbeka täitmise järele, annab täitmiseks korraldusi, olles seega ametiisikuks KarS § 288 lg 1 mõttes, kellel on ametiseisund riigi asutuses ja pandud juhtimis-, haldamis- ja varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded, kasutas riigihanke korraldamisel ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit. T. Vesi ametiisikuna teostas ajavahemikul kevad 2004 kuni 3. juunini 2005 Tartu Maavalitsuse poolt riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ (edaspidi riigihange) avatud pakkumismenetlusega seotud toiminguid, kus võimaldas pakkumise esitada üksnes ühel ettevõttel, s.o AS-l Tarbus, millega rikkus ühistranspordi seaduse (ÜTS), riigihangete seaduse (RHS), halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) ja konkurentsiseaduse (KRS) sätteid alljärgnevalt:
kvaliteedistandardi sertifikaat üksnes AS-l Tarbus. Tulenevalt eeltoodust ei saanud pakkumist esitada välismaa äriühingud ning ka Eestis tegutsevad ettevõtted peale AS-i Tarbus. Seega rikkus T. Vesi pakkumise kutse dokumentide punkti 19.2.2 alapunktides 2 ja 7 toodud tingimuste seadmisega RHS § 26 lg 3 sätteid, mille kohaselt ei või tehniline kirjeldus anda osale pakkujatest konkurentsieeliseid ega luua tõkkeid rahvusvahelisele kaubandusele, RHS § 6, mille kohaselt ostja kohtleb kõiki riigihanke pakkumismenetluses osalevaid isikuid võrdselt, RHS § 31 lg 2, mille kohaselt ostja võib nõuda pakkujatelt ainult tema kvalifitseerimiseks vajalikku informatsiooni, ja RHS § 34 lg 4, sest teenuse tellimisel pole sätestatud, et ostja võiks pakkujalt nõuda kolmanda isiku (sh ka sertifitseerimisasutuse) poolt väljastatud sertifikaati.
RHS § 42 lg 1 sätteid, mille kohaselt avatakse pakkumised pakkumise kutse dokumentides määratud kohas ja ajal, pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise korral ostja määratud ajal, ning RHS § 40 lg 6 sätteid, mille kohaselt pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise korral peab ostja avatud pakkumismenetluse korral muutma pakkumise kutset ja pakkumise kutse dokumente, ning RHS § 24 lg 1 p 14 sätteid, mille kohaselt peavad pakkumise kutse dokumentides sisalduma vähemalt andmed pakkumiste avamise koha, kuupäeva ja kellaja kohta. Eeltoodud rikkumistega lõi T. Vesi olukorra, kus riigihankes ei saanud osaleda teised ettevõtted, sh AS Harjumaa Liinid, kes tegi riigihankel osalemiseks ettevalmistusi, millega kaasnesid rahalised kulutused summas 92 418 krooni. AS Harjumaa Liinid oli riigihankes osalemiseks valmistanud ette pakkumise summas 191 535 084 krooni, milline on 27 205 978 krooni võrra odavam AS Tarbus pakkumisest. Eeltoodud rikkumistega põhjustas T. Vesi Tartu Maavalitsusele suure varalise kahju summas vähemalt 27 205 978 krooni ning AS-le Harjumaa Liinid varalise kahju summas 19 664 418 krooni, millest 92 418 krooni on kulutused pakkumisel osalemiseks ja 19 572 000 krooni saamata jäänud tulu. Oma tegevusega rikkus T. Vesi RHS § 1 lg 1; 6; 7 lg 2 sätteid, sest ei edendanud konkurentsi, ei taganud riigihanke läbipaistvust, ei kohelnud riigihankel osalevaid pakkujaid võrdselt, tema poolt läbiviidud pakkumismenetlus ei täitnud oma eemärki, milleks on ka rahaliste vahendite säästlik ja ratsionaalne kasutamine, samuti rikkus ÜTS § 3 lg 2, p 3; § 6 lg 1 p 1 sätteid, mille kohaselt on ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärk vähendada ühiskonna kulutusi transpordile ja energiale ning sotsiaalsele majanduslikule infrastruktuurile, samuti rikkus halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, sest ei täitnud kohtulahendit, samuti rikkus KRS § 1 lg 1 sätteid, sest vaba ettevõtluse huvidest lähtuvalt ei kaitsnud teenuste ostmisel konkurentsi. Sellega põhjustas T. Vesi olulise kahju avalikele huvidele ja teiste isikute õigustele ja huvidele, sest suunatud riigihanke korraldamisega kahjustas riigivõimu teostamise läbipaistvust ja vaba konkurentsi, seadis kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse, s.o Tartu Maavalitsuse ja kõrgema ametniku erapooletuse ja aususe, seadis ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise. Seega pani T. Vesi toime KarS § 300 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o ametiisiku poolt riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatute soodustingimuste või eeliste loomise ja muul viisil riigihangete teostamise rikkumise, millega on tekitatud oluline kahju teise isiku õigustele ja huvidele ja avalikele huvidele. T. Vesi ennast süüdi ei tunnistanud.
Kohus leidis, et T. Vesi ei ole pannud toime KarS § 300 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. KarS § 300 alates 1. septembrist 2002 kuni 15. märtsini 2007 kehtinud redaktsioon sätestas kuriteona ametiisiku poolt riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatute soodustingimuste või eeliste loomise või muul viisil riigihangete teostamise nõuete rikkumise, kui sellega tekitati oluline kahju teise isiku õigustele või huvidele või avalikele huvidele. Alates 15. märtsist 2007 jõustunud KarS § 300 muudatusega jäeti teo koosseisuliste tunnuste hulgast välja oluline mittevaraline kahju teise isiku õigustele või huvidele või avalikele
huvidele ning karistatavaks jäi vaid olulise varalise kahju tekitamine. Tulenevalt KarS § 5 lg 2 kohaldub käesolevas asjas KarS § 300 uus redaktsioon. T. Vesi oli alates 1. veebruarist 2000 ametiisikuks KarS § 288 lg 1 mõttes, kellel on ametiseisund riigi asutuses ja pandud juhtimis-, haldamis- ja varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded. Riigihanke eest vastutava isikuna koostas T. Vesi avatud pakkumisega riigihanke „Avalik liinivedu Tartu maakonna bussiliinidel“ pakkumise kutse dokumendid.
ühistranspordiloa olemasolu nõue dokumentidesse sisse panna sellepärast, et seda nõudis ühistranspordiseadus. Kohus leidis, et sellise tingimuse seadmine ei välistanud välismaa äriühingute osalemist riigihankes. Euroopa Ühenduse õigus omab siseriikliku õiguse üle ülimuslikku mõju. Seega, kuigi ühistranspordiseadus kehtestab ühistranspordiloa nõude, tuleb seda tõlgendada koosmõjus Euroopa Ühenduse asutamislepingu sätetega (art 43, 48, 70, 71, 72), ning pakkuja, kel ei ole esitada ühistranspordiluba, oleks võinud selle asemel esitada Euroopa Ühenduse veoloa, mis tulenes EÜ Nõukogu määruse 684/92/EMÜ (muudetud EÜ Nõukogu määrusega 11/98) artikli 4 lõikest 4. Süüdistuse kohaselt oli välismaa äriühingu kvalifitseerumine riigihankel välistatud ka seetõttu, et pakkumise kutse dokumentide punkti 19.2.2 alapunkti 3 kohaselt pidi pakkuja viimase kolme majandusaasta summaarne maakonnaliinide teenindusmaht olema vähemalt 7 miljonit liinikilomeetrit. Sedagi nõuet oleks tulnud tõlgendada koosmõjus Euroopa Ühenduse asutamislepingu sätetega ning kogemusena oleks tulnud aktsepteerida ka mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis omandatud ühistransporditeenuse osutamise kogemust. Seega asus kohus seisukohale, et riigihankes ei olnud takistatud välismaa äriühingute osalemine. T. Vesi ütlused tõendavad, et temale oli teada, et Euroopas oli selliseid transpordiettevõtteid, kel oli olemas nii ISO sertifikaat kui ka ühistransporditeenuse osutamist võimaldav luba, nt Connex Finland OÜ, Concordia Bus Finland OÜ. Tunnistajana üle kuulatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede ja raudteede osakonna veondus- ja liiklustalituse juhataja Priit Vene kinnitas samuti, et kindlasti oleks välisriikides olnud ettevõtteid, kel oli ISO sertifikaat. Seega ei olnud tegu ühele ettevõttele, s.o AS-le Tarbus suunatud riigihankega. Kuigi tingimuse seadmine ei olnud konkurentsi piirav ning vaid üht ettevõtet soosiv, märkis kohus, viidates ÜTS §-dele 9 lg 3; 6 lg 1 p 2, Eesti Kvaliteediühingu 21. juuli 2005 vastusele järelepärimisele, süüdistatava ning tunnistajate A.S. ja I.T. ütlustele, et tegu oli põhjendatud nõudega, selle kutsedokumentidesse lisamisega taheti tagada ühistransporditeenuse kõrgem kvaliteet.
Valter Keisi, Jüri Suuroja ning süüdistatava ütlusi dokumentaalsete tõenditega (riigihanke pakkumiste laekumiste register, Tartu Maavalitsuse tõend riigihanke pakkumise kättesaamise kohta), tuleb tõendatuks lugeda, et T. Vesi tagastas 29. oktoobril 2004 kella poole nelja paiku Tartu Maavalitsuses oma kabinetis AS Tarbus esindajatele varasemalt (27. oktoobril 2004) esitatud pakkumise. AS Tarbus esindaja lisas pakkumisse täiendavad busside sõidukikaardid ja sõidukite registreerimistunnistuste koopiad, misjärel esitas uuesti pakkumise T. Vesile, kes väljastas tõendi pakkumise vastuvõtmise kohta. T. Vesi ei teostanud eelkirjeldatud toiminguid pärast seda, kui Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. oktoobri 2004 määrusega peatati esialgse õiguskaitse korras riigihanke pakkumismenetlus kuni 20. detsembrini 2004. Kõnealusel ajal kehtinud HKMS § 122 lg 2 redaktsiooni kohaselt jõustus esialgse õiguskaitse määrus teatavakstegemise hetkest. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. oktoobri 2004 määrus edastati Tartu Maavalitsusele faksiga reedel, 29. oktoobril 2004 kella 17.13 ajal, ning postitati 1. novembril 2004. Arvestades eeltoodut ning lähtudes kehtinud HKMS § 5 ja TsMS § 41 lg 1, 3, tagastas T. Vesi AS-le Tarbus nende pakkumise ning võttis vastu uue enne Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. oktoobri 2004 määruse jõustumist. Järelikult ei rikkunud T. Vesi sellise tegevusega RHS § 67 lg 1 p 5 sätteid. Kuna 5. novembril 2004 oli Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. oktoobri 2004 määrus jõustunud ning pakkumismenetlus kuni 20. detsembrini 2004 peatatud, siis T. Vesi, tagastades 5. novembril 2004 RHS § 38 lg 6 p 5 alusel AS-le Harjumaa Liinid tagatisraha 30 000 krooni, rikkus tahtlikult RHS § 67 lg 1 p 5 sätteid, kuid kohus leidis, et T. Vesi oli eksimuses teo keelatuse osas ning see eksimus oli tema jaoks vältimatu. T. Vesi ütluste kohaselt otsustati pakkumisraha tagastada, sest lähtuti eeldusest, et 1. novembril 2004 pakkumised jõustusid, ning sellega taheti ära hoida võimalikke kahjutasunõudeid AS Harjumaa Liinid poolt. Seega oli T. Vesi veendunud, et käitub õiguspäraselt. See, et T. Vesi tegutses ekslikel eeldustel, on tuvastatud tagantjärele, sedagi alles kassatsiooniastmes, s.o Riigikohtu halduskolleegiumi 10. mai 2007 otsusega. Nii Tallinna Halduskohus (15. detsembri 2004 määrus) kui ka Tartu Halduskohus 9. jaanuari 2006 otsuses ja Tartu Ringkonnakohus 26. septembri 2006 otsuses jagasid T. Vesi seisukohta selles, et pakkumismenetluse peatamine tähendab ostjale keeldu jätkata pakkumismenetlust, kuid ei tähenda, et koos pakkumismenetluse peatamisega peatuks ka pakkumiste esitamise tähtaeg ning tähtaegselt esitatud pakkumiste jõustumine, sest need toimuvad ostja tegevusest sõltumatult. Riigikohtu halduskolleegium möönis oma 10. mai 2007 otsuses, et riigihangete seaduse redaktsioon oli ebaselge ega võimaldanud pakkujatel üheselt aru saada, millised reeglid kehtivad pakkumismenetluses pärast selle menetluse peatamist halduskohtu poolt. Järelikult oli tegu õiguslikult keeruka olukorraga ning sellest tulenevalt puudus T. Vesil võimalus aru saada oma teo keelatusest, st eksimus oli vältimatu. Seega ei olnud T. Vesi rikkumine süüline, mis välistab tema karistamise KarS § 300 järgi. T. Vesi karistamine KarS § 300 järgi on välistatud ka põhjusel, et KarS § 300 sätestatud kuritegu on materiaalne delikt, nõudes tagajärjena olulise varalise kahju tekkimist, kuid kumbki süüdistuse selles punktis T. Vesile etteheidetav käitumine ei loonud olukorda, kus riigihankes ei oleks saanud osaleda teised ettevõtted; seega ei saa T. Vesile etteheidetavad rikkumised olla põhjuslikus seoses süüdistuses äratoodud tagajärjega, s.o olulise varalise kahju tekitamisega Tartu Maavalitsusele või AS-le Harjumaa Liinid.
pakkumismenetluse peatamise eesmärgist, milleks on pakkumismenetluse lõpuleviimisele suunatud menetlustoimingute või sündmuste välistamine, pakkumised jõustuda ei saanud. Tartu maavanema 12. mai 2005 korraldus nr 521 tõendab, et peale pakkumismenetluse peatamise tähtaja möödumist 20. detsembril 2004 läks T. Vesi 12. mail 2005 pakkumismenetlusega edasi selliselt, et, jätnud pakkumiste esitamise tähtaja muutmata (jõusse jäi esialgne pakkumiste esitamise tähtaeg 1. november 2004), muutis pakkumiste avamise tähtaega, määrates pakkumiste avamise ajaks 17. mai 2005 kell 9.00. T. Vesi ütlusest ilmneb, et pakkumiste avamise tähtaja muutmist pakkumise kutse dokumentidesse sisse ei viidud, kuna pakkumise kutse dokumente sai muuta ainult pakkumiste esitamise aja esimese poole jooksul, mis oli möödunud. Korralduses nr 521 nimetatud ajal avas ühistranspordi komisjon ühe 2004. a laekunud pakkumise, s.o AS Tarbus pakkumise. T. Vesi rikkus sellise tegevusega süüdistuses toodud riigihangete seaduse (§ 42 lg 1; § 40 lg 6; § 24 lg 1 p 14) sätteid. Riigihankemenetluses tuleb pakkujaid kohelda võrdselt (RHS § 6). Selleks peab pakkujatele olema üheselt arusaadav, millal tuleb esitada pakkumised ning millal need avatakse. Seega oleks T. Vesi pidanud muutma pakkumise kutse dokumente ning andma pakkumiste esitamiseks uue tähtaja, samuti uue pakkumiste avamise tähtaja. Seda eriti olukorras, kus pakkumise esitamisest oli teisi huvitatud isikuid (AS Harjumaa Liinid). Õige ei ole T. Vesi väide, et pakkumise kutse dokumente enam muuta ei saanud. Tekkinud olukorras oli T. Vesil kohustus lähtuda RHS § 25 teisest lausest ning määrata uus tähtaeg pakkumiste esitamiseks. RHS § 42 lg 1 kohaselt avatakse pakkumised pakkumise kutse dokumentides määratud kohas ja ajal, pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise korral ostja määratud ajal. Sellest tulenevalt oli T. Vesil võimalus pakkumise kutse dokumentides koos pakkumiste esitamise tähtaja pikendamisega muuta ka pakkumiste avamise tähtaega. Selleks, et lugeda T. Vesi käitumine vastavaks KarS § 300 toodud kuriteo objektiivsele koosseisule, on vaja selgitada, kas T. Vesi eeltoodud rikkumisega tekitas olulise kahju. KarSRS § 8 lg 1 tulenevalt algab käesoleval juhul oluline kahju alates 26 900 kroonist. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. RHS §-de 42 lg 1; 40 lg 6 ja 24 lg 1 p 14 sätete rikkumisega (ei määranud uut pakkumiste esitamise tähtaega ning avas jõustumata pakkumised) välistas T. Vesi teiste ettevõtete, sh AS Harjumaa Liinid osalemise riigihankes. Süüdistuse kohaselt on otseseks varaliseks kahjuks AS Harjumaa Liinid poolt riigihankes osalemiseks ettevalmistamisega seotud rahalised kulutused summas 92 418 krooni – töötasu logistikule riigihankes osalemiseks vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamise eest 9000 krooni (AS Harjumaa Liinid maksekorraldus nr 810); töötasu ekspluatatsioonijuhile busside ja sinna juurde kuuluva pakkumisele lisatava dokumentatsiooni komplekteerimise eest 4500 krooni (AS Harjumaa Liinid maksekorraldused nr 1011, 810); töötasu juhatuse liikmele pakkumise dokumentatsiooni koondi vormistamise ja pakkumismenetluse käigus tekkinud vaidluste lahendamisega seotud küsimuste otsustamise eest 4500 krooni (ATKO Grupi maksekorraldused nr 151, 122); töötasu nõukogu esimehele pakkumise dokumentatsiooni koondi vormistamise ja pakkumismenetluse käigus tekkinud vaidluste lahendamisega seotud küsimuste otsustamise eest 4500 krooni (ATKO Grupi maksekorraldus nr 120). Kohus leidis, et otseseks varaliseks kahjuks ei saa olla pakkumise dokumentide ettevalmistamisega seotud kulud, kuna need kulud oleks tekkinud ka T. Vesi õiguspärase tegevuse korral, st kui AS Harjamaa Liinid oleks saanud oma pakkumise esitada. Esitatud dokumentidest ei nähtu, milles seisnes juhatuse liikme ja nõukogu liikme pakkumismenetluse käigus tekkinud vaidlustuste lahendamisega seotud küsimuste otsustamine ning kui palju selle ülesande täitmise eest isikutele maksti (kulutuste suurus ja otstarve on konkretiseerimata).
Samuti ei ole väljamakstud töötasu käsitletav kahjuna, kuna seda oleks isikutele nende ametikohustustest tulenevalt makstud ka siis, kui AS Harjumaa Liinid ei oleks soovinud riigihankes osaleda. Seega puudub põhjuslik seos T. Vesi käitumise ja AS-l Harjumaa Liinid eelpooltoodud kulutuste tekkimise vahel, kannatanu varaline sfäär ei vähenenud seetõttu. Kõige suurema kuluartiklina on otsese varalise kahju all välja toodud töötasu juristile Riigihangete Ametile ja kohtutele esitatud avalduste, vaidlustuste ja kaebuste koostamise eest 9000 krooni (OÜ Personaal maksekorraldused nr 136, 131), tasu advokaadile õigusabi osutamise eest pakkumismenetluses osalemisega ja tekkinud vaidlustega seotud asjaajamistel 60 918 krooni (arved ja maksekorraldused OÜ-le Advokaadibüroo Eipre ja Partnerid haldusasjades nr 3-2215/2004 ja 3-274/05). AS Harjumaa Liinid läbis halduskohtumenetluses kõik kolm kohtuinstantsi. Riigikohus rahuldas 10. mai 2007 otsusega AS Harjumaa Liinid kassatsioonkaebuse ja lahendas ka menetluskulude küsimuse, mõistes Tartu Maavalitsuselt välja HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistlikud ja põhjendatud kulutused 25 000 krooni ulatuses. Oma õiguste kaitsmisel haldusmenetluses kantud kulutused ei ole käsitletavad kriminaalõigusliku kahjuna. Puudub vahetu põhjuslik seos T. Vesile süüks arvatud riigihangete seaduse sätete rikkumise ja AS Harjumaa Liinid poolt tellitud õigusteenuse kasutamisega kaasnenud kulutuste tekkimise vahel, mis annaks aluse käsitleda neid KarS § 300 ettenähtud kuriteo koosseisulise tagajärjena. AS Harjumaa Liinid on hinnanud saamata jäänud tuluks 19 572 000 krooni. Kohus leidis, et tagantjärgi ei ole võimalik kindlaks teha, kas AS Harjumaa Liinid kandis T. Vesi tegevuse tõttu tegelikult varalist kahju saamata jäänud tulu näol. Kohtul ei ole võimalik hinnata, kas AS Harjumaa Liinid ettevalmistatud pakkumine oleks kõige edukamaks tunnistatud. Ehkki AS Harjumaa Liinid ettevalmistatud pakkumine oleks olnud odavam kui AS Tarbus oma, ei ole kindlust selles, kas mõni potentsiaalsetest pakkujatest ei oleks veelgi soodsamat pakkumist teinud. Samal põhjusel ei lugenud kohus kahjuks ka süüdistuse kohaselt riigile tekitatud kahju 27 205 978 krooni, mis tuleneb AS Tarbus esitatud pakkumise ning AS Harjumaa Liinid ettevalmistatud pakkumise vahest. AS Harjumaa Liinid töötas aastaid kahjumiga, mida tõendavad majandusaasta aruanded. RHS § 31 lg 1 kohaselt oleks ostja pidanud pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimisel kontrollima muuhulgas ka tema majanduslikku seisu ja maksevõimelisust. Olemasolevate tõendite alusel ja AS Harjumaa Liinid majanduslikku seisu arvesse võttes ei ole võimalik välistada, et tegemist oli põhjendamatult madala maksumusega pakkumisega, mille puhul tuleb kohaldamisele RHS § 48 sätestatu. Samuti puudub alus tõsikindlalt arvata, et AS Harjumaa Liinid oleks ka tegelikult olnud võimeline sellise hinnaga kvaliteetset liiniveoteenust osutama. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kriminaalasjas tuvastatud, et süüdistuses välja toodud saamata jäänud tulu oleks just see kasu, mida kannatanud oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui AS Harjumaa Liinid oleks oma pakkumise esitanud. Kohus T. Vesi käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastanud. Küll aga leidis kohus, et T. Vesi ei tegutsenud süüliselt. T. Vesi ütlused ning erinevatele kohtutele esitatud seisukohad tõendavad, et süüdistatav tõlgendas riigihangete seaduse norme valesti. Riigihangete seaduse sätetele, mis reguleerivad pakkumiste esitamise tähtaja pikendamist ja pakkumiste avamist, on nii riigihanke toimumise ajal kui ka peale riigihanke lõppu Siseministeeriumi ja kohtute poolt antud erinevaid õiguslikke hinnanguid. Nii Tartu Halduskohus 9. jaanuari 2006 otsuses ja Tartu Ringkonnakohus 26. septembri 2006 otsuses jäid T. Vesiga sarnastele seisukohtadele. Alles kassatsiooniastmes ütles kohus (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. mai 2007 otsus), et selline tõlgendamine on väär. Samas Riigikohus möönis, et kohaldamisele tulnud riigihangete seaduse redaktsioon oli ebaselge ning võimaldas erinevaid tõlgendusi. Veel enam, halduskolleegium märkis, et oluline roll tõlgendamisel oli Tallinna Ringkonnakohtul, kes esialgse õiguskaitse kohaldamise määruses oleks pidanud selgitama menetluse peatamise tagajärgi. Arvestades ka T. Vesi ütlusi selle kohta, et kogu
riigihanke protsessi ajal ei ole tema tähelepanu juhitud sellele, et üks või teine läbi viidud toiming oleks olnud seadusevastane, et Siseministeerium, kel oli õigus teenistusliku järelevalve käigus sekkuda maavalitsuse tegevusse, ei teinud seda, ning et Riigihangete Ametist ei tulnud ettekirjutusi, ei olnud T. Vesil vaatamata juristikvalifikatsioonile ja eelnevale kogemusele riigihangete korraldamisel võimalustki oma teo ebaõigussisust aru saada.
Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista T. Vesi süüdi ja karistada KarS § 300 järgi 1-aastase vangistusega. KarS § 73 lg 2 alusel määrata koheselt ärakandmisele 1 kuu vangistust, vangistus tähtajaga 11 kuud jätta tingimisi täitmisele pööramata. KarS § 73 lg 3 alusel määrata katseajaks 3 aastat. KarS § 49 alusel võtta T. Vesilt 3 aastaks õigus töötada ametikohtadel, kus temale on pandud haldamis-, järelevalve või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Välja mõista tsiviilhagid – AS Harjumaa Liinid tsiviilhagi summas 19 664 418 krooni tsiviilkostjalt Tartu Maavalitsuselt; T. Vesi poolt kuriteoga tekitatud kahjust summas 27 205 978 mõista välja Eesti Vabariigi kasuks 4 081 372.31 krooni, ülejäänud summa 23 124 605.69 krooni jätta läbivaatamisele tsiviilkohtupidamise korras. Samuti mõista välja T. Vesilt kriminaalmenetluse kulud ning sundraha. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. T. Vesi on pannud toime KarS § 300 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o ametiisiku poolt riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatute soodustingimuste või eeliste loomise ja muul viisil riigihangete teostamise rikkumise, millega on tekitatud oluline varaline kahju.
Ühenduse asutamislepingu sätetest ning kogemusena tulnuks aktsepteerida ka mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis omandatud ühistransporditeenuse osutamise kogemust. Eeltoodust nähtuvalt ei saanud teised isikud peale AS-i Tarbus riigihankel kvalifitseeruda, mistõttu olid kvalifitseerimistingimused vastuolus RHS §-des 6; 31 lg 2 toodud nõudega, kuna ei ole kooskõlas riigihangete seaduse eesmärgiga edendada konkurentsi ja tagada riigihanke läbipaistvus ja pakkumismenetluses osalejate võrdne kohtlemine.
Töötasu juristile summas 9000 krooni. Jurist koostas avaldusi, vaidlustusi ja kaebusi Riigihangete Ametile ja kohtutele, kulutades 30 töötundi (keskmine tunnitasu 300 krooni). Kohtuistungil on esitatud OÜ Personaal maksekorraldus nr 136 summas 5110.50 krooni, maksekorraldus nr 120 summas 5110.50 krooni, maksekorraldus nr 131 summas 4013.25 krooni, kõikidel saajaks K.M. ja selgituseks töötasu. Eeltoodud maksekorraldustega tõendatud kulutustest 9000 krooni moodustab juristi töötasu seoses riigihankega. Tasu advokaadile, kes osutas õigusabi pakkumismenetluses osalemisega ja tekkinud vaidlustega seotud asjaajamisel, summas 60 918 krooni (arved ja maksekorraldused advokaadibüroole Eipre ja Partnerid haldusasjades nr 3-2215/2004 ja 3-274/05 osutatud õigusabi eest). Eeltoodust nähtuvalt on kannatanu välja toonud konkreetsed kulutused riigihankes osalemiseks. Kahjuna tuleb arvestada ka haldusmenetluses kannatanu poolt kantud kulud. Need kulud tekkisid T. Vesi õigusvastasest käitumisest, st kui süüdistatav oleks käitunud seaduslikult, ei oleks kannatanul tekkinud kulusid õigusabile. Kohus on märkinud, et Riigikohtu halduskolleegium on oma otsuses lahendanud ka menetluskulude küsimuse. Nimetatud haldusvaidlusega seoses ei ole kannatanu tsiviilhagi esitanud. Samuti tuleb kahjuliku tagajärjena arvestada saamata jäänud tulu. Prokurör tugineb siin Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-58-03, 3-2-1-56-02 ning VÕS §-dele § 128 lg 4 ja 127 lg 1, 4. Kui AS Harjumaa Liinid saanuks pakkumise esitada, pidanuks maavalitsus tunnistama edukaks pakkumiseks AS Harjumaa Liinid pakkumise ja hankeleping tulnuks sõlmida AS-ga Harjumaa Liinid. T. Vesi õigusrikkumiste tõttu ei saavutanud AS Harjumaa Liinid hankelepingu sõlmimist ning AS-l Harjumaa Liinid jääb saamata tulu, mida ta hankelepingu täitmise käigus oleks saanud, summas 19 572 000 krooni. Saamatajäänud tulu suurus põhineb hagi lisaks 3 oleval arvestusel prognoositud tulu kohta avalikul liiniveol Tartu maakonna bussiliinidel 5. veebruar 2005 – 31. detsember 2014. Kuna T. Vesi tekitas kahju Tartu Maavalitsuse ametnikuna, vastutab taolise kahju eest kannatanu ees Tartu Maavalitsus. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et T. Vesi käitumine tagatisraha tagastades ei olnud süüline. Olukorras, kus T. Vesi teadis, et AS Harjumaa Liinid on asunud taotlema ISO sertifikaati ja AS Harjumaa Liinid õiguste kaitseks oli riigihange peatatud esialgse õiguskaitse korras, otsustas ta siiski AS-le Harjumaa Liinid tagatisraha tagastada ning ettevõtte seeläbi hankes osalemisest kõrvaldada. T. Vesi tegevuse süülisust tuleb hinnata teo toimepanemise ajal ja asjaolu, et halduskohtumenetluses tuvastati T. Vesi tegevuse ebaseaduslikkus alles kassatsiooniastmes, ei saa olla aluseks isiku käitumise süülisuse hindamisel. Samas ei nähtu kohtulahendist, milles seisneb T. Vesi käitumises eksimuse vältimatus. Hinnates T. Vesi arusaamist oma teo keelatusest, tuleb arvesse võtta tema juristikvalifikatsiooni, mistõttu võib T. Vesilt eeldada suuremat teadlikkust seaduste tundmisel ja rakendamisel. Eeltoodust lähtuvalt tuleb T. Vesi käitumine lugeda süüliseks ning käsitleda rikkumist kooskõlas teiste rikkumistega, mis olid suunatud AS Tarbus eelistamisele ja AS Harjumaa Liinid kõrvaldamisele riigihankel. T. Vesi pidi riigihangete seaduse tõlgendamisel lähtuma riigihanke pakkumismenetluse eesmärgist, milleks on hankelepingu sõlmimine nii, et oleks tagatud riigi rahaliste vahendite võimalikult säästlik ja ratsionaalne kasutamine (RHS § 7 lg 2) ning pakkujate võrdne kohtlemine ja konkurentsi edendamine (RHS § 1 lg 1). Taoliste eesmärkide saavutamine on võimalik, kui pakkumismenetlusest saab osa võtta võimalikult palju pakkujaid. Seetõttu ei saa olla aktsepteeritav tõlgendus, mille järgimine välistab ka sellise pakkuja osalemise pakkumismenetluses, kelle kohta ostjal on teada, et ta soovib pakkumismenetluses osaleda.
Kohtu ja ministeeriumi seisukohti eirav tõlgendus ning nende suunistele risti vastupidine tegutsemine kinnitab, et T. Vesi tegutses teadlikult õigusvastaselt, ühte pakkujat teistele eelistavalt. Kui T. Vesil tekkis kahtlus selles, kas ta pidanuks määrama uue pakkumiste esitamise tähtaja või mitte, tulnuks tal lähtuda eeltoodud kohtu ja ministeeriumi seisukohtadest juba ainuüksi seetõttu, et potentsiaalsetel pakkujatel oli kohtu ja ministeeriumi seisukohti arvestades tekkinud veendumus, et Tartu Maavalitsus määrab uue pakkumiste esitamise tähtaja. T. Vesi oli teadlik AS Harjumaa Liinid soovist osaleda riigihankes. T. Vesi poolt toime pandud riigihangete seaduse üksikute sätete rikkumisi tuleb vaadelda kogumis, millest nähtub, et T. Vesi teadlikult ja tahtlikult eelistas ühte konkursil osalejat teistele, luues talle põhjendamatuid soodustingimusi. Järelikult tegutses T. Vesi otsese tahtlusega. Teadlikku seaduserikkumist kinnitab asjaolu, et olukorras, kus pakkumiste esitamise tähtpäev langes ajale, mil pakkumismenetlus oli peatatud ja pakkumismenetluses ei saanud teha ühtki toimingut, ei määranud T. Vesi uut pakkumiste esitamise tähtpäeva, vaid avas 17. mail 2005 ainsa pakkumise, mis oli laekunud 29. oktoobril 2004, s.o samal päeval, mil ringkonnakohus tegi määruse pakkumismenetluse peatamise kohta. Selline käitumine oli otseses vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu ja Siseministeeriumi seisukohtadega pakkumismenetluse jätkamise ja uue pakkumiste esitamise tähtaja määramise küsimuses. Riigihanke eest vastutav isik T. Vesi rikkus teadlikult riigihangete seaduse ning halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, et võtta teistelt pakkujatelt võimalus pakkumisi esitada ja tagada AS Tarbus edukaks tunnistamine. Tegemist on teadliku õigusvastase tegevusega, mis on kvalifitseeritav riigihangete teostamise nõuete rikkumisena KarS § 300 tähenduses. Riigikohtu Halduskolleegiumi 10. mai 2007 otsusega tühistati Tartu maavanema 12. mai 2005 korraldus nr 521, 31. mai 2005 korraldus nr 585, 2. juuni 2005 korraldus nr 597 ja 3. juuni 2005 korraldus nr 603. Samuti tunnistati õigusvastaseks 17. mai 2005 pakkumiste avamise toiming. AS Harjumaa Liinid kohustamiskaebus jäi rahuldamata põhjusel, et Tartu Maavalitsuse ja AS GoBus (Tarbus) vahel on sõlmitud kehtiv avaliku teenindamise leping. Riigikohus leidis, et riigihanget ei ole enam objektiivselt võimalik uuesti läbi viia. AS-l Harjumaa Liinid on võimalik taotleda temale tekitatud võimaliku kahju hüvitamist.
AS Harjumaa Liinid kirjalik seisukoht Kannatanu AS Harjumaa Liinid teatas, et toetab apellatsiooni ning palub tunnistada T. Vesi süüdi KarS § 300 järgi ja välja mõista AS Harjumaa Liinid tsiviilhagi summas 19 664 418 krooni tsiviilkostjalt Tartu Maavalitsuselt.
Eesti Vabariigi kirjalik seisukoht Tartu Maavalitsuse kaudu Tsiviilkostja Tartu Maavalitsus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tsiviilhagi käsitlevas osas jätta KrMS § 323 lg 2 p 2 kohaselt läbivaatamata, maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. KrMS § 310 lg 2 kohaselt kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. Arvestades, et maakohtu otsuses ei ole tsiviilhagi sisuliselt analüüsitud, ei ole võimalik esitada apellatsioonkaebust tsiviilhagi puudutavas osas. Ringkonnakohus ei saa arutada hagi, mida ei ole esimeses astmes arutatud. Õigeksmõistva otsuse tegemisel selgitab kohus kannatanule õigust pöörduda kahju hüvitamiseks hagiga tsiviilkohtupidamise korras. Tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses on kannatanu õigus KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt. Seega ei saa prokurör esitada vastavat vaidlustust pädevuse puudumise tõttu. Kannatanu ei ole
apellatsiooniõigust kasutanud. Lisaks ei ole prokuröril võimalik taotleda Eesti Vabariigi hagi rahuldamist, millist ei ole kunagi esitatud. Eesti Vabariik ei ole kasutanud õigust esitada tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. Tsiviilkostja vaidleb apellatsioonile täies ulatuses vastu. Apellatsioonkaebusest jääb selgusetuks, kas ja mil viisil väidetav RHS § 26 lg 4 rikkumine on tekitanud kannatanule kahju. Isiku süüdimõistmine KarS § 300 alusel on võimalik ainult juhul, kui sellega on kannatanule tekitatud oluline varaline kahju. Kohtuotsuses on selgelt välja toodud vajadus küsida sõiduplaane seniselt vedajalt AS-lt Tarbus – 2004. a kevadel ei olnud ühistranspordiregister sõiduplaanide osas veel täpne ja täielik. Seega ei saa käsitleda ostja poolt kehtiva ning teadaoleva informatsiooni küsimist ärihuve omava isiku käest RHS § 26 lg 4 mõttes, kuna nimetatud informatsioon ei ole uudne, ei sisalda ettepanekuid ega muudatusi, ei loo ärihuve omavale isikule konkurentsieeliseid ega ole muul viisil käsitletav soovituse või nõuandena RHS § 26 lg 4 kohaselt. Riigihange ei olnud suunatud ühele ettevõtjale. Ühistransporditeenuse pakkumisel on ÜTS § 31 lg 1 järgi teenuse pakkujal nõutav tegevusluba, mis annab õiguse nimetatud valdkonnas tegutsemiseks. Seega oli T. Vesi kohustatud sätestama ühistranspordiloa nõude kvalifitseerimistingimusena. Riigihange oli rahvusvaheline ja pakkumise kutse oli edastatud Euroopa Ühenduse Ametlike Väljaannete Talitusele avaldamiseks vastavuses VV 19. detsembri 2003 määrusega nr 336. Ühistranspordiloa nõue ei piira liikmesriikide ettevõtjatel osalemist riigihankel (Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 71, 72). Euroopa Ühenduse õigus on ülimuslik siseriikliku õiguse suhtes. Maakohus on õigesti leidnud, et kuigi ühistranspordiseadus kehtestab ühistranspordiloa nõude, tuleb seda tõlgendada koosmõjus Euroopa Ühenduse asutamislepingu sätetega ning pakkuja, kes ei saa esitada ühistranspordiluba, oleks võinud esitada Euroopa Ühenduse veoloa, mis tulenes EÜ Nõukogu määruse 684/92/EMÜ (muudetud Nõukogu määrusega 11/98) artikli 4 lõikest 4. Euroopas on transpordiettevõtjaid, kellel oli olemas nii ISO sertifikaat kui ühistransporditeenuse osutamist võimaldav luba, nt Connex Finland OÜ, Concordia Bus Finland OÜ. Kriminaalasjas on veenvalt põhjendatud, et kvalifitseerimistingimustesse lisati ISO sertifikaadi või samaväärse muu sertifikaadi esitamise nõue, sest see annab ostjale suurema kindlustunde, et ettevõte saab oma kohustuse täitmisega hakkama. Tartu Maavanema 18. augusti 2004 korraldusega nr 1073 täideti Riigihangete Ameti 18. juuni 2004 otsus. Tegemist oli rahvusvahelise hankega, millel said osaleda Euroopa Liidu transpordiettevõtted. RHS § 34 lg 4 p 6 kohaselt võib ostja nõuda pakkuja poolt kasutatavate kvaliteedi tagamise meetmete kirjeldust ning pakkumise kutse dokumentide punktis 19.2.2 tehtud muudatuse kohta on kohus õigesti märkinud, et T. Vesi laiendas potentsiaalsete pakkujate ringi, kuna andis pakkujatele laiema võimaluse tõendada oma kvaliteedi tagamise meetmete rakendamist juhul, kui pakkujal on esitada mõne teise riigi sertifitseerimisfirma poolt välja antud ISO standardiga samaväärne kvaliteedi- või teenindusstandard. Riigihangete Amet on 14. septembri 2004 otsuses asunud seisukohale, et tulenevalt Riigihangete Ameti 18. juuni 2004 otsusest on ostja viinud sisse muudatused pakkumise kutse dokumentidesse Tartu maavanema 18. augusti 2004 korraldusega nr 1073. Samas otsuses on leitud, et tulenevalt Euroopa Nõukogu direktiivi 2004/18/EÜ artiklist 49 ei ole võimalik nõustuda AS-ga Harjumaa Liinid, nagu ei saaks kõrvuti sertifitseerimisfirmadega olla muud pädevat organisatsiooni ja tema poolt antud dokumenti, mis kinnitaks ning tagaks meetmete tagamist reisijate veol vähemalt kvaliteedistandardi ISO 9001:2000 tasemel. Ameti otsuses on
leitud ka, et tegemist oli rahvusvahelise riigihankega, millel võisid osaleda Euroopa Liidu transpordiettevõtted, ning asutud seisukohale, et tegemist ei olnud suunatud hankega.
ei nähtu, mil viisil juhtorgani liikmetele makstud tasud olid seotud hankedokumentide kokkupanemisega. Puuduvad sellekohased korraldused ning tasu arvestuse alused. Kohus on õigesti leidnud, et töötasu OÜ Personaal juristile ning Eipre ja Partnerid Advokaadibüroole ei ole käsitletav KarS § 300 koosseisulise tagajärjena põhjusliku seose puudumise tõttu. Nimetatud kulutused on tekkinud AS Harjumaa Liinid enda otsustusest kaitsta oma õigusi riigihanke menetluse pinnalt tekkinud vaidluste osas ning valinud selleks endale sobivad vahendid. Õigusabikulud ei ole tekkinud vahetult kuriteoga ning seega ei saa olla käsitletavad kahjuna. Veel enam ei ole võimalik kahjuna käsitleda Advokaadibüroo Eipre ja Partnerid õigusabikulusid, mis olid tingitud haldusasjades nr 3-2215/04 ja 3-274/05 osutatud õigusteenusest. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab halduskohtumenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Riigikohus rahuldas AS Harjumaa Liinid kassatsioonkaebuse ning mõistis AS Harjumaa Liinid kasuks välja halduskohtumenetluses kantud mõistlikud kulutused. Teises kohtuasjas rahuldatud ning mõistlikus ulatuses väljamakstud menetluskulud ei saa olla käsitletavad kahjuna kriminaalmenetluses kuriteo koosseisulise tagajärjena. AS-l Harjumaa Liinid ei ole tekkinud saamata jäänud tulu. Apellatsioonkaebuses ning ka tsiviilhagis ei ole näidatud, et esitamiseks kavandatud pakkumise tingimused oleks kaasa toonud selle edukaks tunnistamise ning hankelepingu sõlmimise. Kuriteoga põhjustaud kahju peab otseselt ja vahetult tulenema süüdistatava tegudest. Kui süüdistatava tegu üksnes loob eelduse kahju tekkimiseks, kuid selle saabumine saab võimalikuks veel teiste isikute tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, on isiku karistamine võimalik juhul, kui on tuvastatud isikute tegutsemine grupis kaastäideviijatena (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-66-01). Riigihanke komisjoni kuulus peale T. Vesi veel teisi isikuid, mis näitab, et T. Vesi tegevus üksinda ei suuda luua põhjuslikku seost väidetava süüteo ning tagajärje vahel. Kuna T. Vesi kriminaalasjas on kausaalsusahel niivõrd kauge ning mõjutatud teiste isikute tegutsemisest, siis ei saa KarS § 300 sätestatud kuritegu inkrimineerida T. Vesile põhjusliku seose puudumise tõttu. Samuti tuleb arvestada, et kui AS Harjumaa Liinid oleks pakkumise esitanud, siis on põhjendatud kahtlus selles, et pakkumine oleks RHS § 48 lg 3 alusel tagasi lükatud põhjendamatult madala maksumuse motiivil. Samuti on kohus õigesti märkinud, et RHS § 31 lg 3 kohaselt oleks ostja pidanud pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimisel kontrollima muuhulgas tema majanduslikku seisu ja maksevõimet. Majandusaasta aruannetest nähtub, et AS Harjumaa Liinid majandustegevus on olnud aastaid kahjumis. Arvestades, et AS Harjumaa Liinid ei ole pakkumist esitanud, on juba põhjusliku seose puudumise tõttu võimatu väita potentsiaalse kahju olemasolu Eesti Vabariigil. Kuna AS-le Harjumaa Liinid ega Eesti Vabariigile ei ole kahju tekkinud, puudub KarS § 300 sätestatud kuriteokoosseisu tagajärg.
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel ja palus selle rahuldada. Süüdistatav ja kaitsja ning tsiviilhageja esindaja vaidlesid apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ja palusid jätta selle rahuldamata. Tartu Maakohtu otsuse palusid T. Vesi, tema kaitsja ja tsiviilhageja esindaja jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, tsiviilhageja esindaja, prokuröri ning tutvunud kõigi kriminaalasjas kogutud materjalidega leiab, et Tartu Maakohtu otsus on
seaduslik ja põhjendatud ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. T. Vesile esitatud süüdistusest nähtuvalt süüdistatakse teda Riigihangete seaduse (RHS) § 26 lg 4 sätestatud nõuete rikkumises, mille kohaselt ei või ostjad tehnilise kirjelduse koostamisel kasutada nende isikute nõuandeid, kellel võib selle riigihanke osas olla ärihuve. T. Vesi poolt nimetatud sätte rikkumine seisnes selles, et tema 2004 kevadel, enne Tartu Maavanema 13. mai 2004 korraldust, millega kinnitati riigihanke pakkumise kutse dokumendid koos lisadega, kasutas AS-i Tarbus nõuandeid, küsides AS-lt Tarbus 2004 kehtivaid ühistranspordi sõiduplaane, millised hilisemalt lisas pakkumise kutse dokumentide lisasse. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et T. Vesi küsis AS-lt Tarbus 2004 kevadel olemasolevaid liinigraafikuid ning lisas need hiljem riigihanke pakkumise kutse lisasse. Seega tuleb otsustamisel, kas T. Vesi rikkus RHS § 26 lg 4 sätteid vastata küsimusele, kas sõiduplaanide küsimist AS-lt Tarbus ja nende hilisemat lisamist riigihanke pakkumise kutse lisasse saab vaadelda kui nõuande küsimist ja saadud nõuande kasutamist riigihanke pakkumise tegemisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning leiab samuti, et T. Vesi nimetatud käitumist tuleb vaadelda kui olemasolevate sõiduplaanide kohta täpsustava informatsiooni küsimist, mitte aga kui nõuande küsimist riigihanke tehnilise kirjelduse koostamisel. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt soovis Tartu Maavalitsus jätkata elanikkonnale ühistranspordi teenuse osutamist samas mahus, samadel marsruutidel. Seega oli otsustus sõiduplaanide muutmatajätmise osas vastu võetud maavalitsuse poolt ning nimetatud otsustus tehti juba varem, kui T. Vesi üldse pöördus AS Tarbus poole sõiduplaanide maavalitsusele edastamise sooviga. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millist nõuannet või juhist Tartu Maavalitsus T. Vesi isikus AS-lt Tarbus riigihanke tehnilise kirjelduse koostamisel veel vajas, kui oldi juba seisukohale jõutud, et jätkatakse samade sõiduplaanide alusel. Kriminaalasja materjalidest ilmneb seegi, et kuigi 2004 Tartu Maakonnas kasutusel olnud sõiduplaanid olid maavanema poolt kinnitatud ja need olid ka avalikustatud, oli nendest siiski kõige täpsem ülevaaade seni nimetatud teenust osutanud AS-l Tarbus. Ringkonnakohus leiab, tuginedes kriminaalasjas kogutud tõenditele (tunnistajate E.N. , A.V. , E.S. , samuti T. Vesi ütlused), et T. Vesi ei pöördunud AS Tarbus poole mitte sooviga saada viimaselt nõuannet milliseid liiniplaane kasutada, vaid soovist saada täpsustavat informatsiooni olemasolevate liiniplaanide kohta. Apellatsioonis leiab prokurör, et maakohus on ekslikult käsitlenud nõuandena juhist, mis on suunatud olemasoleva olukorra muutmisele ja jätnud arvestamata, et nõueandena on käsitletav ka taoline juhis, mis on suunatud olemasoleva situatsiooni püsimisele. Ringkonnakohus arvates ei ole prokuröri väide tekkinud olukorras põhjendatud, sest otsus teostada liinivedu juba olemasoleva liiniplaanide alusel oli Tartu Maavalitus vastu võtnud enne AS-i Tarbus poole pöördumist.
T. Vesi süüdistatakse ka selles, et tema koostades pakkumise kutse dokumente, seadis pakkujale kvalifitseerimistingimuseks kvaliteedistandardi sertifikaadi ja ühistranspordiloa olemasolu. Taolise tegevusega rikkus T. Vesi riigihanke pakkumismenetluses osalejat võrdse kohtlemise printsiipi (RHS § 6 ) ja nõudis pakkujalt informatsiooni, mis ei olud vajalik tema kvalifitseerimiseks (RHS § 31 lg 2).
Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et T. Vesi tõepoolest lülitas pakkumise kutse dokumentidesse pakkujale kvalifitseerimistingimuseks kvaliteedistandardi ISO sertifikaadi ja ühistranspordiloa olemasolu. Seega tuleb T. Vesi süüküsimuse otsustamiseks hinnata, kas T. Vesi taoline tegevus rikkus RHS § 6 ja 31 lg 2 sätteid. RHS § 31 lg 2 sätestab, et ostja võib nõuda pakkujatelt ainult tema kvalifitseerimiseks vajalikku informatsiooni. Nimetatud paragrahvi esimene lõige seab riigihanke ostjale kohustuse kontrollida pakkuja kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus leiab, et seades kvalifitseerimistingimuseks kvaliteedistandardi sertifikaadi olemasolu täitis T. Vesi RHS § 31 lg 1 sätestatud kohustust ning tagamaks kvaliteetset ühistranspordi teenust maakonnas oli T. Vesi õigustatud seadma üheks kvalifitseerimise tingimuseks kvaliteedistandardi sertifikaadi olemasolu. Samas leiab ringkonnakohus, et nimetatud nõudmise lülitamisega riigihanke pakkumise kutse dokumentidesse, ei nõudnud T. Vesi pakkujatelt taolist informatsiooni, mis ei oleks olnud vajalik nende kvalifitseerimiseks ning olnuks asjasse mittepuutuv RHS § 31 lg 2 mõttes. Hindamaks, kas T. Vesi rikkus oma ülalkirjeldatud tegevusega pakkujate võrdse kohtlemise printsiipi, märgib ringkonnakohus esmalt, et Tartu maavanema poolt väljakuulutatud avatud pakkumisega riigihange „Avalik liinivedu Tartu Maakonna bussiliinidel“ oli rahvusvaheline ja selles võisid osaleda nii Eesti Vabariigis kui Euroopa Liidus tegutsevad juriidilised isikud. Asjaolu, et Tartu Maavalitsuse riigihanke pakkumine oli rahvusvaheline, ei vaidlustata otseselt ka apellatsioonis. Apellant vaid leiab, et kuivõrd T. Vesi lülitas kvalifitseerimistingimustesse ühistranspordiloa olemasolu ning nimetatud luba saab omada vaid Eesti Vabariigis registreeritud juriidiline isik, siis välistas ühistranspordiloa lisamine kvalifitseerimistingimustesse võimaluse osaleda konkursil Euroopa Liidu vastavatel juriidilistel isikutel. Seetõttu ei saagi väljakuulutatud riigihanget lugeda rahvusvaheliseks. Apellant leiab, et rahvusvaheline oleks riigihange vaid juhul, kui riigihanke kvalifitseerimistingimustesse oleks ühistranspordiloa kui kvalifitseerimise tingimuse kõrvale lisatud ka Euroopa Ühenduse veoluba. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi ülalesitatud seisukohtadega. Maakohus on kohtuotsuses (V kd tl 259-261) põhjalikult käsitlenud Euroopa Ühenduse õiguse ülimuslikkust siseriikliku õiguse üle ja õigesti leidnud, et kui pakkujal väljastpoolt Eesti Vabariiki ei olnudki võimalust esitada ühistranspordiluba, oleks tal olnud võimalus esitada Euroopa Ühenduse veoluba (mida sisuliselt peab võimalikuks ka apellant) ning see oleks vastavatest Euroopa Ühenduse õigusaktidest tulenevalt olnud ka aktsepteeritav. Apellatsioonis esitatud väide, et T. Vesi ei andnud Eesti Vabariigis registreeritud juriidilistele isikutele piisavalt aega kvaliteedistandardi ISO sertifikaadi taotlemiseks on arusaamatu, sest RHS puuduvad sätted, mis annaksid aluse taolise väite põhjendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et taolise väite aktsepteerimine viiks olukorrani, kus T. Vesil oleks tekkinud kohustus luua kunstlikult konkurents, mis omakorda viiks selleni, et ebavõrdselt koheldaks pakkumistähtajaks kvalifitseerimistingimused täitnud ettevõtet. Arusaamatu on ka apellatsioonis esitatud väide, et ühistranspordi loa lülitamine kvalifitseerimistingimustesse ei tulene seadusest, sest Ühistranspordiseaduse sätted ei käsitle avaliku liiniveo riigihangete läbiviimise nõudeid. Ühistranspordiseaduse § 2 p 1 kohaselt on ühistransport tegevusloa alusel korraldatav tasuline sõitjatevedu. Sama seaduse § 31 lg 1 kohaselt on maanteeliikluses korraldatava sõitjateveo tegevusloana käsitletavad ühistranspordiluba ja taksoveoluba. Paragrahv 31 lg 2 p 2 kohaselt tõendab ühistranspordiluba vedaja õigust taotleda liiniveo korraldamist ning § 33 lg 1 kohaselt on tasu eest korraldatav sõitjatevedu tegevusloata keelatud. Eeltoodust järeldub, et
ilma vastava tegevusloata ei olegi võimalik ühistranspordi, see on tasulise sõitjateveo korraldamine. Seega on ühistranspordiloa olemasolu nõue nimetatud teenust pakkuvale ettevõttele otseselt seadusest tulenev ning sellesisulise nõude lisamine kvalifitseerimistingimustesse oli T. Vesi seadusest tulenev ainuvõimalik käitumisviis. T. Vesi süüdistatakse RHS § 67 lg 2 sätete rikkumises, mis seisnes selles, et ta jätkas pakkumismenetlust jättes sisuliselt täitmata Riigihangete Ameti 16. juuni 2004 otsuse nr 98-04/013115, millega kohustati Tartu Maavalitsust viima pakkumise kutse 19.2.2 alapunkt 2 vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et T. Vesi pole toime pannud RHS § 67 lg 2 sätete rikkumist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kohustas Riigihangete Amet oma 16. juuni 2004 otsusega Tartu Maavalitsust viima pakkumise kutse 19.2.2 alapunkt 2 vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetele. Tulenevalt RHS §-st 67 lg 2 muudeti Tartu Maavanema 18. augusti 2004 korraldusega riigihanke pakkumise kutse dokumentide punkt 19.2.2 alapunkti 2 ning sõnastati see ümber. Seega täitis Tartu Maavalitsus T. Vesi isikus Riigihangete Ameti otsuse ning muutis pakkumise kutse dokumente. Vaatamata riigihanke pakkumise kutse dokumentide punkt 19.2.2 alapunkti 2 muutmisele, leidis AS Harjuma Liinid, et nimetatud alapunkti muutmine ei ole piisav ning palus oma vaidlustuses Riigihanke Ametit viia see kookõlla RHS sätetega.
Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus analüüsinud ka asjaosaliste ütlusi (J. Suuroja, V. Keisi, T. Vesi), kõrvutanud neid dokumentaalsete tõenditega ning õigustatult leidnud, et isikulised tõendid ei lükka ümber dokumentides märgitut. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad tunnistaja J. Suuroja ütlused otseselt T. Vesi ütlusi, et riigihanke dokumendid vahetati Tartu Maavalitsuse hoones ning nende vahetamiseks kulus aega minimaalselt. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtu otsustusega, mille kohaselt kohus jättis T. Vesi süüdistusest välja HKMS sätete rikkumised, sest nimetatud menetluslikud sätted ei reguleeri kuidagi riigihangete teostamise nõudeid. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et prokurör ei ole apellatsioonis esitatud väidetes järjekindel. Nii on prokurör leidnud apellatsiooni punktis 2, et kohus on T. Vesi süüküsimuse otsustamisel alusetult käsitlenud Ühistranspordiseaduse sätteid, sest need ei käsitle avaliku liiniveo riigihangete läbiviimise nõudeid. Samas heidab prokurör apellatsiooni punktis 4 kohtule ette, et kohus jättis T. Vesi süüdistusest välja HKMS sätete rikkumise, kuigi ka HKMS sätted ei reguleeri riigihanke läbiviimise korda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustusega, et T. Vesi rikkus RHS §-de 42 lg 1, 40 lg 6 ja 24 lg 1 p 14 sätteid (ei määranud pärast esialgse õiguskaitse korras hankemenetluse peatamise tähtaja möödumist riigihanke uut pakkumiste tähtaega), kuid leiab nagu maakohuski, et nimetatud sätete rikkumisel ei tegutsenud T. Vesi süüliselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud sellekohase analüüsiga ning leiab, et T. Vesi, jättes hankemenetluses pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist määramata uut pakkumise tähtaega, tegutses eksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes. Eksimusega KarS § 39 lg 1 mõttes on tegemist siis, kui isik teab küll normi olemasolu, kuid arvab ekslikult, et keelunorm ei kata tema tegu. Samas peab see eksimus olema temale vältimatu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on T. Vesi selgitanud kohtus, aga ka Tartu Halduskohtule ja Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumile oma seisukohti, millistest tulenevalt ta leidis, et tal puudus võimalus uue riigihanke pakkumiste tähtaja määramiseks. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Enesestmõistetavalt tõi T. Vesi tegevus riigihanke korraldamisel kaasa vajaduse teha valikuid erinevate RHS vastavate sätete tõlgenduste vahel, samuti tuli T. Vesil teha otsustusi, kas teatud normi kohaldada või mitte. Ringkonnakohus leiab, et taolisi otsustusi tehes järgis T. Vesi otseselt RHS toodud sätteid ning tõlgendas neid vastavalt oma arusaamadele nendest. Seejuures on tähelepanuväärne, et T. Vesi sellesiusliste tõlgendustega nõustus nii Tartu Halduskohus kui ka Tartu Ringkonnakohus. RHS § 40 lg 6 kohaselt võib ostja pakkumiste esitamise tähtaega pikendada. Samas ei ole RHS sätetest võimalik üheselt välja lugeda, kas juhul, kui riigihanke läbiviimine on peatatud, tuleb hilisemalt pikendada ka pakkumiste tähtaega. Nimetatud seisukohaga on nõustunud ka Riigikohtu halduskolleegium, kes oma otsuses nr 3-3-1-100-06 leidis, et Riigihangete seaduse vastavasisulised sätted olid ebaselged ega võimaldanud üheselt aru saada, millised reeglid kehtivad pakkumismenetluses pärast selle menetluse peatamist halduskohtu poolt. Samas otsuses asus Riigikohus seisukohale, et Tartu Maavalitsus oleks pidanud kõne all oleva riigihanke läbiviimisel hea halduse põhimõttest lähtudes siiski määrama uue tähtaja pakkumiste esitamiseks, sest teistel pakkumise esitamisest huvitatud isikutel ei olnud kujunenud olukorras võimalik üheselt aru saada, millised reeglid peatatud pakkumismenetluse suhtes kohalduvad. Lähtudes nimetatud Riigikohtu otsusest, leiab ringkonnakohus, et puudub alus väiteks nagu rikkunuks T. Vesi RHS § 42 lg 1, 40 lg 6 ja 24 lg 1 p 14 sätteid tahtlikult. Tõepoolest on Tartu maavalitsus pöördunud järelpärimisega EV Siseministeeriumi poole saamaks selgitusi kujunenud olukorra lahendamiseks ning EV Siseministeeriumi poolt antud
vastuse kohaselt asus ministeerium seisukohale, et Tartu Maavalitsus peaks määrama uue pakkumise esitamise tähtaja. Ringkonnakohus leiab, et EV Siseministeeriumi nimetatud seisukoht on käsitletav vaid ühe tõlgendamise variandina nimetatud küsimuse lahendamisel ning see ei olnud T. Vesile küsimuse lahendamisel siduv. T. Vesil oli õigus ja ka kohustus võtta iseseisvalt vastu lahendus nimetatud riigihanke korraldamisega seotud küsimustes ning ta oli kohustatud lahendama kõik õiguslikud küsimused kohusetundlikult ja professionaalselt, kuid vastavalt oma isiklikule arusaamisele seadustest. Ringkonnakohus leiab, et T. Vesi poolt antud tõlgendusi RHS §-dele 42 lg 1, 40 lg 6 ja 24 lg 1 p 14 kohta saaks talle süüks arvata üksnes juhul kui on tuvastamist leidnud, et ta tahtlikult eksis õigusnormi kohaldamisel. Ringkonnakohtu arvates ei saa T. Vesi poolset tõlgendust RHS nimetatud paragrahvidel vaadelda kui tema tahtliku tegevust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab, et nimetatud eksimus oli T. Vesi jaoks vältimatu ja seda eelkõige lahendatava küsimuse keerukust ja RHS vastavasisuliste sätete mitmetitõlgendamise võimalusi arvestades. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et T. Vesi ei ole seaduste rakendamisel eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetavate õigusnormide vastu ning ta ei ole süüliselt rikkunud riigihangete teostamise nõudeid. Ülaltoodust tulenevalt ei ole T. Vesi toime pannud seaduste sätete rikkumisi millistes teda on süüdistatud, see tähendab, T. Vesi ei ole toime pannud kriminaalkorras karistatavat tegu, mis on kvalifitseeritav KarS § 300 järgi. Kuivõrd T. Vesi ei ole toime pannud KarS § 300 objektiivsesse külge kuuluvat tegu ja seega ei ole täidetud ka nimetatud kuriteo objektiivne teokoosseis, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks käesolevas otsuses analüüsida T. Vesi poolt põhjustatud tagajärge, s. t tema poolt tekitatud oletatavat kahju ja selle ulatust.
Aarne Sarjas
Ago Kutsar
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.