Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
02. november 2007.a Tallinn
Kriminaalasja number
1-06-6797
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Jüri Paap ja Ene Randmäe
Kohtuistungi sekretär
Erlike Karjus
Tõlk
Svetlana Talli
Kriminaalasi
Vassili Kapitonovi süüdistus KarS § 268-1 lg 1, 214 lg 2 p 4, 5 ja 133 lg 1, Denis Golubevi süüdistus KarS § 268-1 lg 1 – 22 lg 3, 214 lg 2 p 4, 5 ja 133 lg 1, Dmitri Smõkovski süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5, Dmitri Sutkovoi, Mihhail Zabortšuki ja Pavlo Rogoziku süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi ja Juri Balai süüdistus KarS § 322 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 11. juuni 2007. a otsus
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatava P. Rogoziku kaitsja adv. Maksim Greinoman, D. Smõkovski kaitsja adv. Natalia Lausmaa ja J. Balai kaitsja adv. Raivo Bergson
Prokurör
Jüri Kasesalu
Süüdistatavad
Dmitri Smõkovski – isikukood 38006130283, elukoht x, Eesti kodanik, töökoht Ö AS, varem korduvalt karistatud, viimati 26.05.2004.a KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 1 aasta ja 5 kuulise vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga, vahistatud 21.03.2006.a Pavlo Rogozik – isikukood 38303270245, elukoht x, Ukraina kodanik, töökoht OÜ-s M, varem kohtu poolt karistamata Juri Balai – isikukood 37507180324, kodakondsuseta, elukoht x, töökoht OÜ-s F, karistatud 12.04.1993.a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 182 ja 195 lg 2 järgi 1 aasta ja 6 kuulise vabadusekaotusega tingimisi 2 aastase katseajaga, karistus kustunud
Kaitsjad
Adv. Natalia Lausmaa, Raivo Bergson ja Maksim Greinoman
Asja läbivaatamise kuupäev
23. oktoober 2007.a
Jätta Harju Maakohtu 11. juuni 2007.a otsus Dmitri Smõkovski, Pavlo Rogoziku ja Juri Balai suhtes muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
kaikaga läbi peksta, vägistada, sealsamas ära tappa juhul, kui K. S keeldub raha maksmisest või tasateenimisest. Kasutatud vägivalla tagajärjel olid mõlemad kannatanud sunnitud nõustuma esitatud nõudmistega ning nad istusid V. Kapitonovi autosse, mis hakkas sõitma linna poole. Olles mõnda aega sõitnud, teatas V. Kapitonov D. Golubevile, et K ei saanud mitte millestki aru. D. Golubev ja P. Rogozik peatasid oma autod, D. Sutkovoi ja P. Rogozik tõmbasid K. S vägisi V. Kapitonovi autost välja ja panid ta istuma P. Rogoziku autosse. Pärast seda, juba ilma V. Kapitonovi juuresolekuta, kuid tegutsedes temaga ühise tahtlusega K. Slt 10000 krooni väljapressimises, viisid nad ta Aigrumäe lähedasse metsa kalmistu juurde, kus D. Smõkovski istus K. S juurde P. Rogoziku autosse ning nõudis temalt 10000 krooni maksmist või selle summa tasateenimist. Samal ajal seisid D. Golubev, D. Sutkovoi, M. Zabortšuk ja P. Rogozik auto juures ning vaatasid aeg-ajalt autosse. D. Smõkovski ähvardas K. St, et esitatud nõude mittetäitmise korral peksavad nad teda kaikaga, vägistavad ta ja nimelt: „lasevad ta käiku“, tapavad, ja „rebivad pea otsast“, matavad ta sinnasamasse. Vägivalla mõjul oli K. S sunnitud nende tingimustega nõustuma. Juri Balai tunnistati süüdi selles, et tema, viibides pärast oma sugulase kahtlustatava Vassili Kapitonovi vahistamist 15.02.2006.a Tallinnas, korduvalt kasutas psüühilist vägivalda kannatanute K. S ja A. O suhtes ja sundis neid andma valeütlusi. 15.02.2006.a. õhtul ähvardades, et politsei kaitseb A. Ot ja K. St ainult pool aastat, nõudis A. Olt politseis antud ütluste muutmist selliselt, et ta kirjutaks avalduse, et tüdruk olevat Vassili Kapitonovisse armunud, kuid Vassili olevat ära öelnud, mistõttu olevat A. O teda laimanud. A. O keeldus tema nõuet täitmast. Samuti tema, mõne päeva möödudes öösel tuli ebakaines olekus Tallinnas x juurde, kus elavad kannatanud A. O ja K. S, kutsus A. O välja ning hakkas kellelegi helistama, öeldes: „Tulge kohale...“, st. tegi seda kannatanu psüühilise mõjutamiseks, et teda hirmutada. Kui A. O ehmus, et teda kavatsetakse jälle kusagile ära viia ning jooksis tagasi korterisse, hüüdis ta tüdrukule, et Ljoša „pannakse kinni“, kasutades seda fakti, et A. O on A. A sõprussuhetes. Kui korterist tuli välja K. S, nõudis J. Balai, et tema ja O muudaksid oma politseis antud ütlusi, lubades välja mõelda sobivama variandi, mitte „tunded Vasja vastu“ ( V. Kapitonovi vastu). Samuti ähvardas ta, et vastasel juhul S ja O „sellest terve nahaga ei pääse“, et „võmmid“ kaitsevad neid ainult pool aastat, samuti olles teadlik, et K. Sl on A. A lähedased suhted, ähvardas ta tüdrukut, et Ljoša „ei saa õnnelikult maha“, et varem või hiljem „panevad nad ta kinni“. Samuti tema mõne päeva pärast, kui K. S oli koos A. A, helistas A ning hakkas teda ja K. St ähvardama, et „võmmid“ kaitsevad neid ainult pool aastat, et Ljošat „juba oodatakse vanglas“ ja et nemad panevad Ljoša kinni; Samuti tema, kasutades fakti, et K. Sl on A. A lähedased suhted, püüdis sundida K. St oma ütlusi muutma, s.t. ajavahemikus pärast 15.02. 2006.a. kuni 2006.a. aprilli alguseni korduvalt nõudis A. A, kas isiklikult või telefoni teel, et ta keelitaks K. St muutma politseis antud ütlusi, samas hoiatades A, et kannatanud kaua ei ela, et vastasel juhul pannakse A kinni, sokutakse talle „narkotsi“, st narkootikume.
3.1 Kaitsja on seisukohal, et kohus ei ole tuvastanud P. Rogoziku käitumises väljapressimise subjektiivset koosseisu, P. Rogozik ei teadnud ega pidanud võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist – ta ei teadnud, et kannatanutel V. Kapitonovi ees rahalisi kohustusi ei ole. Kohus leidis, et P. Rogozik pidi kannatanutel võlgnevuse puudumisest aru saama süüteo toimepanemise ajal ning kohtuotsuse kohaselt kannatanud eitasid võlgnevust, kuid otsusest ei selgu, mis argumendid nad selleks kuriteo toimepanemise ajal esitasid ning millised vastuargumendid esitas Kapitonov. Rahalise kohustuse eitamine ei tähenda ju iseenesest kohustuse puudumist. 3.2 19.02.2007.a kohtuistungi protokolli kohaselt nähtub süüdistatava ütlustest, et K. S kinnitas võla olemasolu. Kohus jättis need ütlused aga kõrvale. Kohus ei ole põhjendanud, et kõikidel väljapressimises süüdistatavatel sai olla ainult üks teadmine. Ka ei ole kohus andnud õiguslikku hinnangut lk 12 esitatud asjaolule, et kannatanute käitumise tõttu on V. Kapitonovil tekkinud väljaminekud ja kahjud seoses üürikorterite vahetamise vajadusega ja miks selliste kahjude sissenõudmine peaks olema vaadeldav ebaseadusliku e mitteeksisteeriva õiguse realiseerimisena. 3.3 Kohus ei käsitlenud A. A ütlusi, et K. S oli V. Kapitonovile 10 000 krooni võlgu ega ka T. K ütlusi, et V. Kapitonov andis prostituutidele raha võlgu. 3.4 Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd ei nähtu, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendid ei ole asetatud omavahelisse konteksti. Eriti oluline on eelöeldu võla olemasolu osas, mille kohta K. S ütlused on vastuolus tunnistaja A ja süüdistatavate ütlustega. 3.5 Kaitsja leiab, et kohtuotsuse tegemise reegleid on jämedalt rikutud, eelkõige KrMS § 312 p 1, 2 sätteid, mida on aga võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus asja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmata. Maakohtu minetused tõid kaasa väära kvalifikatsiooni ja ilmselt mittevastava karistuse. Kohus pole põhjendanud, miks ta ei arvesta P. Rogoziku puhtsüdamlikku kahetsust. Kuivõrd kaitsja arvates on tegemist omavoliga, siis tuleks süüdistatavale mõista rahaline karistus.
Kaitsja leiab, et eelnev seab kahtluse alla ka K. S ülejäänud ütlused, mille tõttu ei ole võimalik sellele tõendile süüdimõistvat kohtuotsust rajada. 4.3 Nii D. Golubev kui V. Kapitonov kinnitasid, et nad teatasid teistele sündmuses osalejatele, et kannatanud on V. Kapitonovile võlgu ega taha maksta ning et üksnes nemad esitasid rahalise nõudmise. 4.5 Vägivalla rakendamise kohta D. Smõkovski poolt kohtule mitte ühtki konkreetset tõendit ei esitatud, ka ei viita tema poolsele vägivallale kannatanud. Kuivõrd V. Kapitonov ja kannatanud olid D. Smõkovskile võõrad, siis puudus tal võimalus iseseisvalt hinnata, kas V. Kapitonovi väited võla kohta on tõesed või mitte. D. Smõkovski on selgitanud, et hoidus sündmusse sekkumast, tal puudus huvi sündmuse käigu vastu ning mingit isiklikku kasu ta saada ei soovinud. Kaitsja leiab, et D. Smõkovskil võis olla subjektiivne ettekujutus V. Kapitonovi tõelisest õigusest esitada kannatanutele varalisi nõudmisi, tal puudus võimalus sündmuse käigus oma arvamuse võimalikust ekslikkusest aru saada. 4.6 Kohtu seisukohad on otsuses subjektiivset laadi ega põhine kindlaks tehtud asjaoludel. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks tõlgendada. Kaitsja on seisukohal, et D. Smõkovski käitumises võivad olla tuvastatavad omavoli, mitte väljapressimise koosseisulised tunnused. Kui ei ole võimalik selgelt tõendada, et isik ei teostanud oma tõelist või oletatavat õigust, tuleb põhimõttel in dubio pro reo tunnistada, et tal vastav õigus olemas oli.
täpselt tuvastatud, milliseid argumente V. Kapitonov oma nõude põhjenduseks esitas ja millised olid K. S vastuargumendid, kohatu. 7.4 P. Rogoziku kaitsja märgib apellatsioonis eksitavalt, nagu oleksid tunnistajad T. K ja A. A kinnitanud kohtuistungil tõsiseltvõetava võlasuhte olemasolu K. S ja V. Kapitonovi vahel. T. K ütlustest nimetatud asjaolu ei nähtu /IV kd tl 292-293/. A. A on 10 000 kroonist rääkinud üksnes järgmises kontekstis: Tunni aja pärast tuli K üksi tagasi, ta oli must ja jope porine, ütles, et taheti teda vägistada ja et ta on raha 10 000.- võlgu ... K helistas sõbrale ja sõber viis ta politseisse“ /IV tl 285-287/. Neist ütlustest ei saa kohtukolleegiumi arvates teha järeldusi võla tegeliku olemasolu kohta kannatanul. 7.5 Kohtukolleegium peab vajalikuks veel märkida, et väljapressimise koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4 - isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda). 7.6 D. Smõkovski kaitsja esitab apellatsioonis seisukoha, mille kohaselt ei ole süüdistus tema kaitsealuse suhtes tõendamist leidnud, põhjendades seda ühelt poolt kannatanu K. S ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmisega ning teisalt väitega, et tema kaitsealune mingit vägivalda kannatanute suhtes ei rakendanud ega vara üleandmist ei nõudnud. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu. 7.7 Kannatanu K. S on andnud kohtuistungil ütlusi, mis langevad oma sisult kohtueelsel uurimisel antud ütlustega kokku. Kohtuistungil on kaitsja taotlusel avaldatud K. S ütlused üksnes osas, milles kannatanu on kirjeldanud D. Golubevi ja D. Smõkovski paiknemist autos /IV kd tl 274, I kd tl 44/. Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu ütluste ebatäpsus sündmuste kirjelduse ühes mitteolulises detailis ei anna mingil juhul alust seada kannatanu ütlusi kahtluse alla täies mahus ja need tõendina üldse kõrvale jätta. Seda enam, et K. S on kohtuistungil selgitanud, et nimeliselt ta kõiki süüdistatavaid ei tea ega mäleta ka täpselt, kes millise auto roolis oli /IV kd tl 274/. 7.8 Mis puutub D. Smõkovski kaitsja väitesse, nagu ei oleks tema kaitsealune kannatanute suhtes vägivalda tarvitanud ega vara üleandmist nõudnud, siis kohtukolleegium peab vajalikuks osundada Riigikohtu 18.01.2005.a otsuses nr 3-1-1-97-04 väljendatud seisukohale, mille kohaselt ei ole süüteo täideviija mõiste tingimata ja alati seotud objektiivse teokoosseisu realiseerimisega. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana tegutsemisest. Teovalitsemise teoorias tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. Kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele, seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning kooskõlastatud tegevusega juba süüteo toimepanemise käigus. 7.9 Maakohus on väljapressimise koosseisulised elemendid kõikide kuriteos osalenute tegevuses tuvastanud. Kuigi süüdistatavate käitumisaktid kannatanute suhtes olid erinevad, osadel füüsilise vägivalla kasutamine, osadel psüühilise vägivalla kasutamine, osadel kannatanutelt vabaduse võtmise teostamine ja vabaduse piiramise jätkuv kindlustamine, siis kokkuvõttes moodustavad nende teod ühtse väljapressimise koosseisu. Apellandi poolt viidatud kahtlusi, mis oleksid kohtulikul uurimisel kõrvaldamata jäänud ning mida peaks süüdistatava kasuks tõlgendama, kriminaalasjas ei esine.
8.1 Maakohus on J. Balaile karistust mõistes lähtunud KarS §-s 56 sätestatust, arvestanud tema süü suurust, vastutust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. Tõsi, et J. Balai on süüdi tunnistatud kuriteos KarS § 322 järgi, mille sanktsioon näeb vangistuse kõrval ette ka rahalise karistuse, kuid kohtukolleegium osundab, et just karistusliigi valikul on maakohus õigustatult arvestanud seda, et J. Balai tegevuse eesmärgiks oli tõendite moonutamine I astme kuriteo kohta, mis vaieldamatult mõjustab J. Balai süü suurust. Apellandi arusaam, nagu oleks kohus, mõistes P. Rogozikule, M. Zabortšukile ja D. Sutkovoile 4 aastase vangistuse tingimisi 4 aastase katseajaga, kohelnud neid leebemalt kui J. Balaid, on eksitav. 8.2 Eksitav on kaitsja apellatsioonis esitatud viide ka J. Balai poolt oma süü tunnistamisele ja puhtsüdamliku kahetsuse avaldamisele. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole J. Balai ennast kohtuliku uurimise alguses ega ka lõpus süüdi tunnistanud, mingisuguses vormis kahetsust, isegi mitte formaalselt, pole ta avaldanud /IV tl 271, 369/. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioon ei anna J. Balaile mõistetud karistuse tühistamiseks alust. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 11. juuni 2007.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
Malle Preimer
Jüri Paap
Ene Randmäe
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.