Kohus Otsuse tegemise aeg, koht Kriminaalasja number
Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Ingeri Tamm rahvakohtunikud Sirje Kilp ja Ants Prüüs
Kohtuistungi sekretär
Kristi Suvi
Tõlk
Regina Laiapea
Kriminaalasi
S.F-i süüdistus KarS § 263 p 1,3 ja § 113 järgi
Prokurör
Tatjana Tamm
Süüdistatav
S.F elukoht: X isikukood: xxx; varasem karistatus: kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud viis korda tõkend: vahistamine alates 23.11.2006, kahtlustatavana kinni peetud 21.11.2006, 19.09-21.09.2006
Kaitsja
vandeadvokaat Karl Saavo
Juhindudes KrMS § -dest 309 lg 3, 311, 312, 313, kohus otsustas: Süüdi tunnistada S.F KarS § 263 p 1,3 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. Süüdi tunnistada S.F KarS § 113 järgi ja mõista karistuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõista S.F-ile üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 9 (üheksa) aastat vangistust.
KarS § 68 lg 1 alusel lugeda mõistetud karistusest kantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 19.0921.09.2006, s.o 3 (kolm) päeva, S.F-i poolt ärakandmisele kuuluv karistus on 8 (kaheksa) aastat 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. Arvata eelvangistusaeg karistusaja hulka ja lugeda S.F-i karistuse kandmise aja alguseks 21. november 2006. a. S.F-ile kohaldatud tõkend – vahistamine - jätta muutmata. Tsiviilhagi rahuldada. Mõista välja S.F-ilt 9419.71 (üheksa tuhat nelisada üheksateist krooni 71 senti) krooni E.K. kasuks. Välja mõista S.F-ilt riigituludesse järgmised menetluskulud:
I Süüdistuse sisu S.F süüdistatakse KarS § 263 p 1, 3 järgi selles, et tema 19.09.2006. a kella 18.30 paiku Tartumaal Luunja vallas K. külas suvilakooperatiivi K. territooriumil rikkus rahu ja avalikku korda sellega, et sõimas L.G. ebatsensuursete sõnadega ja tulistas ühe lasu õhupüstolist L. G selga. Kui L. G üritas S.F-i käest õhupüstolit ära võtta, siis lõi S.F L. G õhupüstoliga ühe korra näkku, tekitades kannatanule löömisega ninapiirkonna marrastused. Peale seda, kui L. G õnnestus õhupüstol S.F-ilt ära võtta, üritas S.F L.G noaga kõhtu lüüa, kuid ei tabanud teda, kuna juhuslikul möödujal E.U. õnnestus S.F-i käest nuga ära võtta. S.F süüdistatakse KarS § 113 järgi selles, et tema ajavahemikul 18.11.2006 - 20.11.2006 Tartumaal Luunja vallas P. külas lõi R.T. tahtlikult tapmise eesmärgil ühe korra noaga rindkere piirkonda ja ühe korra kohtueelsel uurimisel kindlaks tegemata esemega pea piirkonda, tekitades sellega kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava soolekinnisti vigastusega, mis tüsistus ägeda verekaotusega sisemisest ja välisest verejooksust, mille tagajärjel R. T suri. Lisaks surma põhjustanud vigastustele tuvastati R.T. surnukehal põrutushaav peanahal, nahaalune verevalum ja nahamarrastus näol, nahaalune verevalum vasakul reiel ning verevalum kõõlustanul. II Kohtu järeldused süüdistuse kohta
nägi, et L.G. l oli nina verine. Ta tõmbas L.G. pealt ära, S.F sai alt välja ja võttis siis kusagilt noa välja. E. U võttis tal noa käest ja viskas naabri aia külge ning palus S.F koju minna. V. U nägi, kuidas S.F võttis taskust noa ja abikaasa võttis tal selle käest. Kriminaalasjas on tunnistatud asitõendiks L.G. poolt politseile üle antud punase peaga ehitusnuga terapikkusega 9,5 cm, komplektne nimetu pneumopüstol ja karp 250 õhupüstolikuuliga. Õhupüstoli andis läbiotsimise käigus 20.09.2006. a oma suvilas K. külas K 51 üle S.F-i abikaasa T.K.. Läbiotsimise käigus leiti magamistoa kummuti sahtlist karp õhupüstoli kuule (läbiotsimise protokoll koos fotodega I kd, tl 113-116, asitõendite vaatlusprotokoll I kd, tl 120-122). Tunnistaja T. K ütluste kohaselt ostsid nad õhupüstoli koos abikaasaga 2006. a kevadel Tartus Anne tänava kaupluse majatarvete osakonnast, kus need olid vabamüügil. Süüdistatav S.F võttis omaks, et ta tulistas L.G. t õhupüstolist selga ja lõi sellega talle vastu nina. Samuti tunnistab S.F, et ta kasutas ebatsensuurseid sõnu ja võttis välja noa. Ta tegi seda sellepärast, et L.G. hakkas temaga kaklema ja ta tahtis noaga teda hirmutada. Ta tegi seda kõike sellepärast, et oli purjus. Õhupüstol oli tal kaasas koerte hirmutamiseks. Pärast seda, kui õhupüstol oli aeda visatud, korjas ta selle üles ja viis koju. Kuriteo toimepanemise aja osas omab tähtsust kirjaliku tõendina patrullleht (I kd, tl 110 – 111), millelt on näha, et väljakutse K. külla K suvilakooperatiivi maja nr 54 juurde sai Lõuna politseipefektuur 19.09.2006. a kell 18.55. Seega toimus kuriteosündmus süüdistuses märgitud ajal kella 18.30 paiku. Samuti nähtub patrulllehelt, et sündmuskohalt toimetati kainenema S.F, kelle väljahingatavas õhus kella 20.10. ajal oli alkoholisisaldus 0,76 mg/l. Alkoholijoobe olemasolu tõendab joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokoll (I kd, tl 124). Seega on kõigi ülalpool käsitletud tõenditega üheselt tõendatud, et S.F tegutses kannatanu L.G. suhtes süüdistuses kirjeldatud viisil, täites sellega KarS § 263 p 1, 3 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu. Avaliku korra all mõistetakse tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi (Riigikohtu 18.03.2003. a otsus nr 3-1-1-102-03). S.F rikkus oma lärmamise, ebatsensuursete sõnade kasutamise, õhupüstolist tulistamise ja noaga ähvardamisega teiste isikute rahu ja turvatunnet. Sellest olid häiritud peale kannatanu veel kolm inimest, kes pidid S.F-i tegevusse sekkuma - T.G. ja perekond U. Sündmus leidis aset õues, kuhu oli juurdepääs ka kolmandatel isikutel, kes ei olnud õiguserikkujaga isiklikult seotud, s.o avalikus kohas. S.F ja kannatanul ei olnud omavahelist tüli, lahendamata probleeme ega vimma. Seega polnud süüdistataval isiklikku põhjust kannatanu ründamiseks. S.F oli alkoholijoobes, tema käitumine oli selle tõttu pidurdamatu. Talle ei meeldinud lõkkest tulev suits, oma agressiivse käitumise suunas ta esimese inimese vastu, kellega ta kohtus. Juhuse tõttu osutus selleks naabri katust parandav L.G. . Eeltoodud põhjustel on S.F-i tegevus õigesti kvalifitseeritud avaliku korra rikkumisena. Avaliku korra rikkumisel kasutas S.F füüsilist vägivalda, milleks oli näkku löömine ja õhupüstolist kannatanule selga tulistamine. S.F ähvardas kannatanut ehitusonoaga. Kuna noaga on võimalik tekitada inimesele kehavigastusi ja ohustada elu, on tegemist relvana kasutatava esemega KarS § 263 p 3 mõttes.
S.F-i teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud.
ilmastikutingimustest, millistes surnukeha viibib. Ekspert ei välista, et R.T. surm võis saabuda varem, see on 18.11.2006. a. Arvamuse seitsmendas punktis toodud vigastused viitavad sellele, et surnukeha võib olla lohistatud. Ekspert selgitas, et arvamuse kolmandas punktis toodud lühiajalist tervisekahjustust põhjustavad kehavigastused olid värskemad, tekitatud tõenäoliselt üheaegselt surma põhjustanud torke-lõikehaavaga. 21.11.2006. a teostati Tartumaal Luunja vallas K. külas S.F-i elukohas läbiotsimine (läbiotsimisprotokoll I kd tl 41 – 46). Selle käigus leiti verekahtlasi määrdumisi elamu koridoris seinalt põrandast 20 cm kõrgusel, millelt võeti DNA proov (pakend 1), koridori uksepiidast 10 cm kaugusel lävepakult (DNA proov, pakend 2), sama ukse piidalt lävepakust 20 cm kõrgusel (DNA proov, pakend nr 3). Elutoa kaminakoldest leiti verekahtlase määrdumisega paberileht (pakend nr 4) ja mõõdulint. Maja välisukse juures olev põrandapesumopp pakendati pakendisse nr 6. Läbi otsiti maja kõrval seisev sõiduauto Opel Astra reg mägiga 730 TEL, mille juhipoolse tagumise ukseava sisemiselt plastikkattelt leiti kahest kohast kuivanud verekahtlane määrdumine (DNA proov pakendid nr 7,8). Sõiduk toimetati Lõuna Politseiprefektuuri parklasse, kus täpsemal läbiotsimisel leiti kuivanud verekahtlane määrdumine sõiduauto kõrvalistuja tagumise ukseava sisemiselt plastikkattelt (DNA proov pakend nr 9) ja kõrvalistuja istme seljatoe tagumiselt küljelt (DNA proov pakend nr 10). Asitõenditeks on tunnistatud pruuni värvi meeste jope, mis oli S.F seljas tema kahtlustatavana kinnipidamise ajal 21.11.2006. (I kd, tl 137-138), põrandapesumopp ja verekahtlase määrdumisega paberitükk. Paberitükil on venekeelne sõna „strahovka“ ja numbrid „55984“ (Asitõendi vaatlusprotokoll I kd, tl 63 – 67). Molekulaargeneetika ekspertidele esitas menetleja uurimiseks S.F-i jope, läbiotsimisel S.F-i elukohas vatitampoonidele võetud proovid pakendites 1-10. Eksperdi arvamuse (molekulaargeneetilise ekspertiisi akt nr 060446, I kd, tl 57 - 62) kohaselt leiti verd proovidest, mis olid pakendites nr 1, 2 ,3 ,4, 7, 8 ja kahtlusaluse jopelt. R.T. DNA-d leiti järgmistes vereproovides: koridoris seinal (pakend 1, vatitampoon nr 1), lävepakul (pakend 2), ukepiidal (pakend nr 3), paberitükil (pakend nr 4), sõiduauto juhipoolse tagumise ukseava sisemisel plastikkattel (pakend nr 8). S.F ei tunnistanud end R.T. tapmises süüdi ja andis järgmisi ütlusi: R. T oli tema endine töökaaslane, kellega olid tal normaalsed suhted. Ta nägi R. T viimati 2006. a septembris, kui ta võttis ta kodust auto peale ja nad sõitsid koos S.F-i suvilasse. Seal jõid nad koos ära pudeli viina, mingit tüli neil ei olnud. Peale R.T. tema juures kedagi ei olnud. Ta andis R. T 30 krooni ja saatis Luunjasse monopoli viina järele. Õli õhtu, kell oli viis läbi, kui R. T lahkus ja rohkem ta teda ei näinud. Pärast seda, kui nad R. T koos viina võtsid, ta enam oma autoga kuhugi ei sõitnud. Samuti kinnitab S.F, et peale seda ei sõitnud tema sõiduautoga ka keegi teine. Tunnistaja T.G. ütlused tõendavad, et tema nägi R. T enne tema surnukeha leidmist viimati laupäeva hommikul, kui S.F tõi ta oma autoga oma maja hoovi, kus nad saagisid puid. Mehed rääkisid kõvasti, oli palju hääli, kes seal olid, tema uurimas ei käinud. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et R.T. surma põhjuseks oli kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav soolekinnisti vigastusega, mis tüsistus ägeda verekaotusega sisemisest ja välisest verejooksust. Kuigi ekspert andis ekspertiisiaktis arvamuse, et R.T. surm võis saabuda 24-48 tundi enne kohtuarstlikku
lahangut, mis toimus 22.11.2006. a, s.o 20-21.11.2006, ei välistanud ekspert, et surma saabumise aeg võib olla ka varasem - 18.11.2006. a. R. T nägid elusana viimati tunnistajad T.G. ning V.-G. T, kes on R.T. onu. T. G ütlustega loeb kohus tõendatuks, et S.F ja R. T sõitsid koos S.F-i õuele 18.11.2006. a hommikul. V.-G. T ütluste kohaselt tuli S.F nende juurde 18.11.2006. a õhtupoolikul jalgsi ja nad läksid sealt ära koos R. T samuti jalgsi. V.-G. T ütlused on kriminaalasjas lubatud tõendiks (avaldatud KrMS § 291 p 1 alusel), kuid kohtul tuleb lahendada nende usutavuse ja usaldusväärsuse küsimus. 03.01.2003. a kohtuotsusest (I kd, tl 32-34) nähtub, et V.-G. T on mõõduka vaimse alaarenguga, mis avaldub hariduse täielikus puudumises, suutmatuses korraldada oma elu iseseisvalt ja intellekti mõõdukas alaarengus. Ta viibis ise eestkostja määramise asjas toimunud kohtuistungil ja kinnitas, et tema eest hoolitseb õde E.-M. K ja ta on selle hoolitsusega rahul. Tuginedes eeltoodud kohtuotsusele, E.-M. K selgitustele, et ta ei ole leidnud V.-G. T kunagi valetamas, leiab kohus, et tunnistaja ütlused selle kohta, millal, kus ja kellega koos ta nägi oma onu R. T viimati, on usutavad. Tegemist oli tunnistajale tuttavate inimeste ja tuttava koduse situatsiooniga, mida on võimeline õigesti tajuma ka mõõduka vaimse alaarenguga inimene. Tunnistaja kuulati üle vahetult peale kuriteosündmust 22.11.2006. a, mistõttu ei saanud tunnistaja eksida nädalapäevades, s.o ajas, mil ta viimati oma onu nägi. Tunnistajate T.G. ja V.-G. T ütlused ei ole omavahel vastuolus, kuna esimene nägi S.F ja R. T hommikupoolikul ning teine sama päeva õhtupoolikul. Mis S.F-i juures toimus 18.11.2006. a õhtupoolikul, tunnistaja ei tea. T.G. selgitas kohtus, et kuna oli laupäevane päev, oli tal majas palju rahvast, kellele ta valmistas sööki, nad käisid saunas, mistõttu ei näinud ega kuulnud ta pärast enam midagi mis toimus S.F-i juures. Asjaolu, et R. T viibis pärast oma kodust koos S.F-iga lahkumist viimase elamus vigastatuna, tõendab molekulaargeneetika ekspertide arvamus. R.T. verd leiti majas sees koridori seinalt ukse lävepakult ja uksepiidalt, samuti kaminasse visatud paberitükilt. S.F võttis omaks, et paberitükk kindlustusmaksete tegemiseks vajaliku telefonimumbriga kuulub talle. Kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole võimalik tuvastada R.T. tapmise täpset kohta. Tema surnukeha leiti P. külas kraavist. Sündmuskoha ja laiba vaatlusel tuvastatud asjaolud kinnitavad, et surnukeha leidmise asukoht ei ole tapmise toimepanemise koht ja R. T toimetati sinna pärast kehavigastuste tekitamist. Tema riided olid kaenla alla üles rullunud, püksid rebadel, paljastades tuharad, jalatsid vedelesid eemal. Seljaosal ja tagumikul olid lohistamisjäljed. Seda kinnitab ka eksperdi arvamuse p 7 ja eksperdi ülekuulamisel antud selgitus selle kohta, et pealisnaha eemaldumine küünarnukkide, jalakandade ja ristluu piirkonnas viitab surnukeha liigutamisele, lohistamisele. S.F-i sõiduauto juhipoolse tagumise ukseava sisemiselt plastikkattelt leiti R.T. verd. Seega on vigastatud R. T viibinud S.F-i sõiduautos tagaistmel. S.F kinnitas kohtus, et alates R.T. tema juurde tulekust kuni politsei poolt auto äravõtmiseni peale tema enda keegi tema sõiduautot Opel Astra ei kasutanud. Seega sai R. T peale talle vigastuste tekitamist transportida sõiduautoga Opel Astra reg märgiga 730 TEL ainult S.F ise. Asjaolu, et S.F-i sõiduautost leiti tapetu verd vaid vähesel määral, ei välista tema süüd selles. Vere sattumist autosse on võimalik vältida mitmel viisil, näiteks surnukeha asetamisel kilele, tekile või muule taolisele esemele.
Tunnistaja T.G. ütlustest nähtub, et ta kuulis S.F-i õuelt paljude meeste hääli, S.F-ise kinnitab, et peale R.T. keegi tema juures ei käinud. Seda, et S.F oli purjus olles komme kõva häälega rääkida ja sõimata, on kinnitanud käesolevas asjas mitmed tunnistajad. R. T tuvastati samuti alkoholijoove. Reeglina on purjus inimesed valjuhäälsed. Seega võis tunnistajale jääda mulje, et seal on palju inimesi, kuigi ta peale S.F-i ja R.T. kedagi ei näinud. Kohus leiab, et S.F-i ütlusi on võimalik arvestada tõendina. Ta on andnud teiste tõenditega kattuvaid ütlusi tapmisele eelnevate ja üldiste asjaolude kohta, mis ei puuduta vahetult R.T. tapmist. Kuriteo toimepanemist on ta eitanud ja kasutanud sisuliselt õigust tapmise enda asjaolude kohta ütlusi mitte anda. Tegemist ei ole vastuoluliste ütlustega, mis välistaks nende kasutamise tõendina ebausaldusväärsuse tõttu. Kuna R.T. surnukeha ühest kohast teise viimiseks on kasutatud sõiduautot, ei olnud S.F vaja teda väga pikka maad lohistada. R.T. pikkus on surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti andmetel 181 cm, ta oli rahuldava toitumusega. Fotodelt nähtuvalt ei ole tegemist koguka mehega. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et S.F-ile oli R.T. surnukeha lohistamine ja autosse paigutamine jõukohane olenemata sellest, et 10.10.2006. a diagnoosis perearst tal parema õlavarreluu murru (kohtupsühhiaatri-psühholoogia kompleksekspertiisi akt I kd, tl 73). S.F-i võimekust eelnimetatud toiminguid sooritada kinnitab ka tema väärteo karistatuse õiend. Nimelt tabati S.F temal peale õlavarreluu murru diagnoosimist ja enne R.T. tapmist kolmel korral autoroolist, sealhulgas kahel esimesel alkoholijoobe seisundis, see on 31.10.2006. a, 01.11.2006. a ja 17.11.2006. a (I kd, tl 162). R.T. surnukehal tuvastatud lohistamisele viitavate vigastuste asukoht tõendab, et laipa on lohistatud selili asendis. Torke-lõikehaav paikneb ülakõhus. Kuna kannatanul olid riided seljas, need on verest läbi imbunud, on võimalik, et tapmise kohas ei tekkinud suuremõõtmelisi veremäärdumisi. R.T. tapmise aega ei ole võimalik täpsemalt tuvastada kui ajavahemikuga 18.11.2006 õhtu kuni 21.11.2006. a lõuna. See on piisavalt pikk periood, mille jooksul on süüdlasel soovi korral võimalik likvideerida kuriteo toimepanemisele viitavad jäljed, sealhulgas hävitada kuriteo toimepanemise vahend. R.T. surma põhjuseks oli torke-lõikehaav, mis eksperdi hinnangul võib olla saadud löögist (torkamisest) teravaotsalise, ühepoolselt teritatud esemega. Selliseks esemeks on nuga. T.G. ütlused tõendavad, et S.F ähvardas pidevalt oma rõdult teda noaga, ta oli purjus olles agressiivne, sõimas ja ropendas, mistõttu inimesed kartsid teda. V.-G. T ütluste kohaselt oli S.F juba enne T juurde minemist purjus, lisaks sellele jõid nad koos R. T viimase elukohas. Seega on R. T noaga surmava kehavigastuse tekitamine kooskõlas S.F-i üldise käitumisega alkoholijoobe seisundis olles. Hinnates kõiki eelpool käsitletud tõendeid kogumis, see on tunnistajate ütlusi selle kohta, et R. T nähti elusana viimati koos S.F-iga, et tapetu verd leidus nii S.F-i elamus kui autos, et peale S.F-i ja R.T. süüdistatava elukohas R.T. surma saabumise ajal kedagi ei viibinud, loeb kohus tõendatuks, et R.T. tappis S.F, lüües talle noaga kõhtu. Kaitsja leidis, et esitatud süüdistuse kohaselt peaks tapmise toimepanemise kohana välja langema S.F-i suvila, mis asub K. külas, kuna S.F-ile on esitatud süüdistus tapmises Luunja vallas P. külas. Sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde lisatud skeemilt (I kd, tl 8-10) nähtub, et R.T.
elukoht ja tema surnukeha leidmise asukoht on P. külas, S.F-i elukoht K 51 aga K. külas. Samas nähtub jooniselt nr 1, et vahemaa nimetatud asustatud punktide vahel ei ole suur. Kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole R.T. tapmise täpset asukohta õnnestunud kindlaks teha. Sündmuskoha vaatlusest alates on võimalik tapmise koht piiritletud S.F-i elukoha ja R.T. surnukeha leidmise vahelise alaga. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on see tuvastatud piisava konkreetsusega, mis annab süüdistavale võimaluse aru saada, milles teda konkreetselt süüdistatakse ja sellest tulenevalt teostada oma kaitseõigust. Kohus leiab, et S.F pani R.T. tapmise toime kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. S.F lõi R. T noaga kõhtu, mida kohtupraktika loeb elutähtsaks piirkonnaks. Lüües inimest sellisesse kohta, on tavalise elukogemusega inimesel alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi, s.o inimese surma. S.F-i teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. S.F oli kuritegude toimepanemise ajal süüdiv. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nähtub, et S.F esineb orgaaniline isiksusehäire, kerge kognitiivsete funktsioonide häire, alkoholsõltuvus. Temale inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal ei olnud S.F oma psüühilise seiundi, sealhulgas ka emotsionaalse seisundi poolt takistusi ega piiranguid oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest arusaamiseks ja oma käitumise juhtimiseks. S.F oli alkohoolse intoksikatsiooni seisundis. Ta on võimeline esinema kohtus ja süüdimõistmisel kandma karistust (I kd, tl 70-75). III Kohtu seisukoht karistuse osas KarS § 263 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, KarS § 113 kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel arvestab kohus vastavalt KarS § 56 lg 1 süüdistatava vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. S.F on kriminaalkorras karistamata. Väärtegude eest on teda karistatud alates 03.11.2004. a kuni 17.11.2006. a viiel korral toime pandud väärtegude eest. Sealhulgas on Tartu Maakohtu 24.01.2007. a otsusega S.F karistatud arestiga kolmel korral mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis. Sellele on eelnenud samasisuline väärtegu 06.10.2004. a (I kd tl 162). Toimepandud väärteod, isiku kainenemisele toimetamise protokoll ja tunnistaja T.G. ütlused kinnitavad, et S.F kuritarvitas viimastel aastatel alkoholi ja just alkoholijoobes olles ei hoolinud ta ühiselu reeglitest ega õigusnormidest. Eelvangistuses viibimise ajal on S.F karistatud distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks kontaktisiku solvamise ja sõimamise eest. Vanglas viibimise ajal on ta näidanud ennast väga agressiivse ja mõtlematu käitumisega inimesena (iseloomustus I kd, tl 166). S.F-i karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS § 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud (I kd, tl 166).
Hinnates kõiki karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid kogumis, leiab kohus, et S.F tuleb karistada mõlema kuriteo eest vangistusega. Avaliku korra raske rikkumine oli S.F esimene kuritegu, mistõttu on tema mõjutamiseks piisav sanktsiooni alammäärale lähedane vangistus, s.o üks aasta. Tahtliku tapmise pani S.F toime ajal, kui talle oli juba esitatud kahtlustus KarS § 263 järgi. Vangistuse pikkuse määramisel võtab kohus lisaks eelpool käsitletud asjaoludele arvesse ka S.F-i kõrget iga, millest tingituna on teda võimalik mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma KarS § 113 sanktsioonis ettenähtud keskmisest karistusmäärast lühemaajalise 8-aastase vangistusega. Prokurör taotles kohaldada S.F-i kui välisriigi kodaniku suhtes lisakaristusena KarS §-s 54 sätestatud väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud. S.F on küll Vene Föderatsiooni kodanik, kuid ta on Eestis elanud alates 1960. aastast, s.o alates täisealiseks saamisest. Eestis elavad tema poeg ja tütar, samuti seaduslik abikaasa. Kohus ei pea põhjendatuks lõhkuda S.F-i sidemeid siinse ühiskonna ja lähisugulastega arvestades tema kõrget iga ja tervislikku seisundit. Perekonnaseaduse § 64 lg 1 kohaselt on täisealiseks saanud laps kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat. Tulenevalt viimatiöeldust on tõenäoline, et pärast karistuse kandmiselt vabanemist vajab S.F laste abi, mille osutamine väljasaatmise korral oleks oluliselt raskendatud. IV Tsiviilhagi ja menetluskulud Kannatanu L.G. le on tekitatud füüsiline kahju, tsiviilhagi esitatud ei ole. Kannatanu E.K. on tekitatud varaline kahju seoses poja R.T. matmisega, tsiviilhagi on ta esitatud 9419.71 krooni suuruses summas. E.-M. K poolt matusteks eelnimetatud summas kulutuste tegemine on tõendatud arvete ja müügitšekkidega, mis asuvad toimikus (I kd, tl 36-38). Kannatanu ütlustega on tõendatud, et lisaks tsiviilhagina esitatud summale kandis ta matustega seoses ka muid kulutusi – kirikuõpetajale, orketrile, hauamonumendi teisaldamiseks. Need kulutused on kaetud sotsiaalkindlustusameti poolt E.-M. K seoses tema poja surmaga välja maksnud riikliku matusetoetusega 2400 krooni (I kd, tl 39). Vastavalt Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-le 1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik selle hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kohus tuvastas S.F-i süü R.T. surma põhjustamises, mistõttu E.-M. K tsiviilhagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Menetluskuludeks on toimikust koopia tegemise kulud 189 krooni, määratud kaitsja tasu 24 567.60 krooni krooni, ekspertiiside maksumus 29 415 krooni ning KrMS § 175 lg 1 alusel sundraha, mis on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära - 9000 krooni. KrMS § 180 lg 1, 3 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.
Kohtunik Ingeri Tamm
Rahvakohtunik Sirje Kilp
Rahvakohtunik Ants Prüüs
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.