Eesti Vabariigi nimel
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.september 2007.a. Tallinn
Kohtuistungi aeg ja koht
11.september 2007.a. Tallinn
Kriminaalasja number
1-06-7415
Kohtukoosseis
eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Jüri Paap
Kohtuistungi sekretär
Erlike Karjus
Kriminaalasi
Armo Niinepuu ja J.U süüdistuses KarS prg. 214 lg 2 p.4 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu otsus 4.maist 2007.a.
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Armo Niinepuu, tema kaitsja adv. Vahur Krinal ja süüdistatava J.U kaitsja adv. Monika Mägi
Prokurör
Sirje Hunt
Süüdistatavad
Armo Niinepuu ja J.U Maakohtu otsuses)
Kaitsjad
(ankeetandmed Pärnu
Adv. Vahur Krinal ja Monika Mägi Tühistada osaliselt Pärnu Maakohtu otsus 4.maist 2007.a. Armo Niinepuu ja J.U suhtes ja nimelt: J.U-le liitkaristuse mõistmisel KarS 68 lg 1 kohaldamise ja mõistetud karistuse kandmise aja alguse
osas. Teha selles osas uus o t s u s, millega
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu
võivad kassatsiooni esitada
üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
Pärnu Maakohtu otsusega 4.maist 2007.a. mõisteti Armo Niinepuu õigeks KarS § 418 lg 1 järgi. Sama otsusega mõisteti Armo Niinepuu süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja karistati neli (4) aastase vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel loeti Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a otsusega mõistetud kergem karistus kaks (2) aastat ja kaheksa (8) kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks mõisteti Armo Niinepuule neli (4) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2006.a kuni 23.05.2006.a s.o seitse (7) kuud ja 17 päeva karistuse kandmise aja hulka. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti kolm (3) aastat neli (4) kuud ja 13 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks arvati 04.05.2007.a. J.U mõisteti süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja karistati (4) aastase vangistusega. KarS § 74 lg 1,3 alusel jäeti vangistus täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et J.U ei pane kolme (3) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud KarS § 75 lg 1 nõudeid. KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2005.a kuni 23.05.2006.a loeti mõistetud vangistusest kantuks.
Armo Niinepuult ja J.U-lt mõisteti solidaarselt välja 10 000 krooni T. M kasuks. Armo Niinepuu ja J.U mõisteti KarS prg. 214 lg 2 p.4 järgi süüdi selles, et nemad ajavahemikul 2005.a. juunist kuni 07.10.2005.a. isikute grupis nõudsid isiku vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusega raha summas 50 000 krooni T. M, põhjendades nõudmist kannatanu poolt teises kriminaalasjas J.U ja Armo Niimepuu suhtes süüstavate ütluste andmisega, milliste ähvarduste täideviimist hinnates reaalsena, nõustus kannatanu ähvarduste täideviimise kartuses tasuma nimetatud summa osade kaupa ja maksis 2005.a. juulikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas J.U-le 2000 krooni, peale mida juulis 2005.a. eeluurimisega tuvastamata kuupäeval J.U ja Armo Niinepuu esitasid vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusi kasutades jätkuvaid nõudmisi, kuna kannatanu püüdis selgitada, et ei soovi jätkata rahamaksmist, milliste ähvarduste täideviimise kartuses maksis T. M 2005.a. augustikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas J.U-le 3000 krooni, 2005.a. septembrikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas J.U-le 5000 krooni ja 07.10.2005.a. Pärnus, Riia mnt.233a asuva OÜ „Tehnilise Ülevaatuse“ Saare tn. poolses parklas Armo Niinepuule 1000 krooni, milline raha avastati samal kuupäeval Armo Niinepuu kinnipidamisel politseitöötajate poolt tema kasutuses olevast sõiduautost Audi 100 reg. Nr. xxx xxx. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:
Armo Niinepuu kaitsja adv. V.Krinal taotleb esitatud apellatsioonis Armo Niinepuu õigeksmõistmist. Kaitsja peab kohtuotsust ebaõigeks järgmistel põhjustel.
rahulikuks – seda näitab ka stenogramm. Seejärel aeti pisut olmejuttu ning äkki hakkas T. M kiire ja ta lahkus. Armo Niinepuu seadis samuti suuna kodu poole, kuid ootamatult peatati auto ja ta arreteeriti. Politseijaoskonnas otsiti auto läbi. Ühe meessoost uurija väite kohaselt avastati istme alt raha, uurija J.T küsimusest aga nähtus, et raha oli kindalaeka aluses sahtlis. Kannatanu väidab ülekuulamisel, et andis raha tema (apellandi) kätte, kohtus aga meenub talle, et pani raha kindalaeka alusesse sahtlisse. Ise ta arvab, et T.M pani selle raha kindalaekaalusesse sahtlisse ja sealt kukkus see istme alla , kui autoga kiirendati. Tema ise igatahes raha panemist T. M poolt ei näinud ja kahtleb üldse, kas see raha panija oli T.M või kas see väidetavalt leitud raha oligi üldse raha. Järgnevalt esitab apellant vastuväited vaidlustatud otsuses maakohtu poolt tehtud järeldustele. Apellant ei nõustu sellega, et maakohtu otsuse kohaselt möönis tema raha saamist T. M. Kohtuistungil vastas ta kaitsja küsimusele ja sellest saab vaid ühemõtteliselt välja lugeda, et raha olemasolust sai ta teada alles siis, kui politsei selle avastas. Sama selgub ka kohtu poolt temale esitatud küsimusest – tema raha ei avastanudki, politseinikud leidsid raha autost. Ebaõige on ka kohtu väide justkui tema oleks oma ütlustega kinnitanud seda, et T.M jättis raha autosse. Kinnitab veelkordselt, et ei olnud sellest teadlik, et T.M jättis raha autosse. Apellant ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, sest kannatanu on pidevalt oma ütlusi muutnud ning esitanud uusi versioone olulistest faktidest, millest saab teha vaid ühe järeldusi – kannatanu ei ole tegelikult neid olukordasid, mille kohta ta esitab fakte, ise reaalselt läbi elanud, sest vastasel korral jääksid need kauaks ajaks meelde. Oma tegevuse kohta süüdistatavatele arestimajja pakkide toomise osas, on kannatanu andnud erinevaid ütlusi. Vastuolud kannatanu ütlustes ilmnevad ka teiste faktide kirjeldamisel. Ka selgus kohtuistungil kannatanu ütlustest, et temal endal puudus initsiatiiv politsei poole pöördumiseks ja ta läks kaasa vaid politseipoolse ebaseadusliku kuriteo matkimisega. Veel selgub, et kannatanul endal ei olnud raha ning ta sai selle summa politseilt. Kohtus väitis kannatanu ka, et maksis regulaarselt J.U-le raha. Küsimusele, et miks ta kohe politseisse ei pöördunud, vastas kannatanu sest tal jätkus siis raha maksmiseks ja alles siis kui raha sai otsa, siis tekkis hirm ja ta pöördus politseisse. See ei saa ka tõsi olla, sest peale süüdistatavate arreteerimist tõi kannatanu neile arestimajja kalleid pakke. Sellele järgnes aga veelgi kummalisem asi – kannatanu võttis endale esindajaks Pärnu kõige nimekama advokaadi Paul Järve, kelle teenused on üldteada äärmiselt kallid. Nii kallid, et väidetava hagi summas 10000 krooni tagasinõudmine sellisel moel ei oleks rentaabel. Ka ei nõustu apellant sellega, et tema poolt kannatanule esitatud tavalisi küsimusi, on kohus hinnanud kui nõudmisi. Kuna apellandi arvates ei ole Pärnu kohus mõistnud tema ja kannatanu vaheliste kõnede sisu, siis esitab apellant järgnevalt omapoolsed üksikasjalikud selgitused nende kohta ja annab neile ka omapoolse hinnangu. Apellant väidab, et ta ei ole üldse impulsiivne inimene ning seal stenogrammis olev jutt ei saa mitte kuidagi näidata „nõudmiseid“ nagu väidab kohus. Veel leidis kohus, et kõned viitavad närvilisusele, mis justkui kaasnes kuritegeliku käitumisega. Tegelik närvilisuse põhjus oli aga see, et ta oli kannatanut kolmveerand tundi oodanud ning tal oli seejuures kiire. Kohus on teinud stenogrammi sisust ebaõiged järeldused. Kohus on välistanud ka rõõna kuna tema ja kannatanu vahelised suhted olid normaalsed. Samas
aga välistavad normaalsed suhted ka väljapressimise. Pole loogiline, et väljapressimise ohver peaks oma rõhujat sõbraks. Apellant leiab, et eelnevad faktid on piisavad, et seada kahtluse alla kohtuotsuse õiguspärasus aga loodetavasti välistavad ka sootuks tema süü. Järgnevalt püstitab apellant retoorilise küsimuse – kellel oli antud asja suhtes initsiatiiv ning konstanteerib ka samas, et ei ole pädev sellele enda püstitatud küsimusele vastama. Mõningad aspektid peab ta aga oma kohuseks välja tuua. Kummaline on tema arvates kokkusattumus, et üks ja seesama uurijate grupp tegeles nii nende ühise ( kus süüdistatavaks oli ka kannatanu) narkokuriteo uurimisega, T. M kriminaalasjaga, mis oli seotud vägivallaga ning siis järsku võttis seesama grupp käsile väljapressimise uurimise süüdistades väljapressimises teda ja J.U. Veel selgus kohtuistungil kannatanu jutust, et juhtumisi sama päev, kui tema ,s.o. apellant helistas kannatanule, oli viimane just politseisse kutsutud. Sama selgub ka kannatanu esindaja Paul Järve usutlusest ning lisaks veel see, et politsei võttis kannatanu telefoni, et kindlaks teha tema isiklikke kõnesid., mille tulemusel sunniti kannatanut vastust andma temaga (apellandiga) suhtlemise kohta. Apellant leiab, et T. M hirm on olnud tõesti reaalne, see on olnud hirm vabadusekaotuse ning oma elukohast ilmajäämise ees. Apellant usub, et politseitöötajad on kannatanut mõjutanud, temalt ütlused välja pressinud. Tahtmata avaldada lugupidamatust Eesti riigi suhtes aga tema arvates ei ole see õige, kui tekib olukord, kus tunnistama kutsutud uurija keerutab ega soovi mäletada tööjaotust ega alluvuskorda oma kolleegide vahel, kellega ta päevast päeva koos töötab. Järgnevalt esitab apellant skeemi, milline leidis tema arvates aset 7.oktoobril 2005.a. ja milline peaks tõendama, et süüdistus tema ja J.U vastu on fabritseeritud politsei poolt. Ta on kindel, et Pärnu PP töötavad mõned uurijad, kellel on saanud kinnisideeks temale ja J.U-le kätte maksta selle eest, et nemad seoses narkosüüdistusega uuritavas kriminaalasjas ei andnud uurijatele olulist informatsiooni. Samuti häiris uurijaid fakt, et J.U vabanes kautsjoni vastu. Pärnu maakohus on oma otsuse tegemisel põhiliselt toetunud kannatanu ütlustele, mis on aga pidevalt muutunud olulistes faktides, on vastuolulised ja loogika vastased. Kõik ülejäänud tõendid viitavad ükskõik millele, kuid ei kinnita tema süüd. Kuna temale inkrimineeritud kuritegu on küllalt raske, peaksid selle võrra kindlamad olema ka süütõendid. Temale määratud 4-aastane vanglakasristus moodustab väga suure osa tema elust ja otsustaks tõenäoliselt ka tema edasise käekäigu. Pelgalt spekulatsioonidele tuginedes ei tohiks seda nii kergekäeliselt mõista. Lisaks kõigele muule, on kohus jätnud arvestamata kantud karistusaja hulka ajavahemiku 21-12-2004.a. kuni 20.06.2005.a., kui ta viibis vahi all ning käesoleval ajal viibib ta vahi all alates 7.oktoobrist 2005.a. Süüdistatava J.U kaitsja adv. M.Mägi taotleb esitatud apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega J.U õigeksmõistmist. Apellant on vaidlustanud kohtuotsuse J.U süüdimõistmise osas järgmistel motiividel.
kannatanu viibis politseiprefektuuris ülekuulamisel seoses teise kriminaalasjaga. Politseis kontrolliti kannatanu telefoni ja küsiti, kes oli talle helistanud – omal initsiatiivil ei oleks kannatanu läinud politseisse avaldust tegema. Tekib põhjendatult kahtlus, et kannatanu andis 4.oktoobril 2005.a. ebatäpseid ütlusi, et pääseda vastutusest teises kriminaalasjas.
reaalse maailmaga mingit seost vaid ta on kandnud mängufilmides nähtu enda ellu.
Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele. Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning nendes taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatavate õigeksmõistmist T.M suhtes toimepandud väljapressimises. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatavate süü , nende käitumisele antud juriidilise hinnangu ja neile konkreetse vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest
mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatavate süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatavate süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatavate ja kannatanu sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just kannatanu ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatavate kui ka kannatanu poolt antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-11-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatavate poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka kaitsjate poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonides kordavad nii süüdistatav Armo Niinepuu, kui ka süüdistatavate kaitsjad sisuliselt neid väiteid, millistega nad vaidlustasid süüdistust maakohtus. Apellandid ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotlevad tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdistatavate õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi kuna nõustub nendega täielikult, kuid omalt poolt märgib apellatsioonide põhiliste väidete osas järgmist.
Ka Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-94-04 märkinud, et
Vaidlustatud kohtuotsuse lugejale peaks olema piisavalt selge, et just sellest Riigikohtu seisukohast lähtudes, on maakohus ka tõendeid hinnanud ja süüdistatavate süüküsimuse lahendanud. Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu ütluste usaldusväärsust ei mõjuta asjaolu, mis hetkel kriminaalmenetlust alustati ja kus kannatanu sel hetkel viibis. Midagi ebaseaduslikku selles ei ole, et politsei sai kannatanu suhtes toimepandust teada ajal, mil kannatanu viibis politseijaoskonnas ülekuulamisel seoses teise kriminaalasjaga. Ka ei ole etteheidetav asjaolu, et kannatanu ei läinud omal initsiatiivil politseisse avaldust kirjutama. Tegemist on asjaoludega, mis ei oma tõenduslikkus tähtsust süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel. Põhjendatuks ei saa ka pidada süüdistatava J.U kaitsja adv. M.Mägi kahtlust, et kannatanu andis esimesel ülekuulamisel 4.10.2005.a. politseis ebatäpseid ütlusi, et pääseda vastutusest teises kriminaalasjas. Tegemist on paljasõnalise väitega kuna kuriteod, millega seoses kannatanu politseisse kutsutud oli ja vaidlustatud kuritegu ehk siis kannatanu suhtes toimepandud väljapressimine ei ole selliselt omavahel seotud , et T.M, andes ütlusi enda suhtes toimepandud väljapressimisest, pääseks vastutusest kaitsja poolt mainitud teises kriminaalasjas. Kannatanu ütlusi ei sea kahtluse alla ka tema osalemine seaduslikust menetlustoimingust. J.U kaitsja väidab, et kannatanu näol on tegemist narkootilisi aineid tarvitatava ja kriminaalkorras karistatud isikuga, keda on politseiametnikel kergem. Samas need apellandi väited, miks peaks politseiametnikud olema huvitatud süüdistatavate vastu asja fabritseerimisest, ei ole veenvad. Enamus käitumisaktidest, millistega on sisustatud süüdistatavate süüdistus ja millised on maakohus lugenud tuvastatuks , on toime pandud enne politseitöötajatele asjaolude ilmsikstulekut. Ka on väide kannatanu kerge mõjutamise kohta tema isikuomadustest tulenevalt kasutatav ka süüdistatavate vastu. Kui kannatanu oli kergesti mõjutatav, siis kasutasid seda eelkõige ära oma nõudmiste ja ähvarduste kaudu just süüdistatavad. Süüdistatava J.U kaitsja märgib, et J.U-sse puutuvas tegevuses esineb politseipoolse provokatsiooni tundemärke ja süüdistatava Armo Niinepuu kaitsja väidab, et 7.oktobril 205.a. oli sanktsioneerimata kuriteo matkimine. Nende väidete paljasõnalisuse kinnituseks peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-110-04. Viidatud kohtuotsuses on piisava põhjalikkusega lahtiseletatud eelnimetatud mõisted ja tegevuse sisu ja kuna matkimine ja provokatsioon on oma olemuselt sarnased süüteo initsieerimise vormid, siis põhjendab kohtukolleegium oma seisukohti ka kaitsjate
väidete ümberlükkamiseks koos. Matkimine tähendab sisuliselt süüteo jäljendamist, ühe poole näilikku valmisolekut panna toime süütegu. See pool käitub vaadeldavas situatsioonis kui süüteoga kokkupuudet omav isik, on n.ö . See tähendab, et kui isikul puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga, olekski tema käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu (pole aga välistatud et ka täideviija) vormis. Tavaliselt on selle agendi tegevus materiaalõiguslikult vaadeldav kihutamisena. Kui väidetakse, et T.M oli kuriteo matkija rollis, siis eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt peab tema käitumine - antud juhul raha andmine Armo Niinepuule - olema süüteo toimepanemisena vaadeldav. Teiseks, mis kinnitab apellantide väidete absurdsust, on asjaolu, et T.M tegevus peaks olema vaadeldav väljapressimisele kihutamisena. Arvestades, et väljapressimine on lõpule viidud nõudmise esitamisega, millega kaasneb ähvardus ja varaline kasu, mis läheb väljapressijale üle kujutab endast mittekaristatavat järeldelikti, mis on koosseisust hõlmatud, siis piltlikult öeldes, tähendaks süüdistatavate kihutamine T.M poolt seda, et viimane kallutas süüdistatavaid (meelitas, palus, ähvardas jne) enda vastu ähvardusi ja rahalisi nõudmisi välja ütlema. Seega, sisuliselt ei ole võimalik matkida ja provotseerida väljapressimist kannatanu poolt. Samuti oli olemas A.Niinepuu enda teovalmidus ja ta oli isiklikul initsiatiivil ettevõtnud käitumisakte – nii ei eita süüdistatav A.Niinepuu ise oma apellatsioonis, et tema oli see, kes helistas T.M ja palus , et viimane toetaks teda 1000 krooniga auto ostmisel. J.U kaitsja leiab oma apellatsioonis, et süüdistuses toodud kannatanu poolt nimetatud ajad raha maksmise osas ei kattu tema pangakonto väljavõttega. Nimelt süüdistuse kohaselt maksis T.M J.U-le juulis 2000 krooni, augustis 3000 krooni ja septembris 5000 krooni. Samas väljavõtte kohaselt ei ole ta võtnud juulis välja täpselt 2000 krooni ja augustis täpselt 3000 krooni. Sellist väidet ei saa kohtukolleegium arvestada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel . Mingit kohustust kannatanul ei olnud võtta raha pangaarvelt välja just summas, mida nõudsid süüdistatavad ja teha seda samal päeval , kui peab toimuma üleandmine. Osa korraga väljavõetud rahast võis kannatanu kasutada ka isiklikuks otstarbeks. Ka on väljapressimisele iseloomulik olukord, kus nõudmise ja raha üleandmise vahele jääb teatav ajavahemik ning ei ole välistatud, et kannatanu võttis raha välja nõudmise esitamisel, mis ei toimunud raha üleandmisega samal päeval. Ebaõiged on kaitsja väited selles, et T.M ütluste ebausaldusväärsust kinnitab asjaolu, et tema arvelduskonto ei kinnita tema poolt laenu tasumist pangaarve kaudu. Miks kaitsja neid ülekandeid pangakonto väljavõttel näha ei soovi, kohtukolleegium selgitada ei saa, kuid kinnitada nende olemasolu, on pangakonto väljavõtte kaudu võimalik. Nii on igakuiselt – iga kuu 10 kuupäeval – maha läinud T.M arveldusarvelt 1258 krooni märkega „konventeerimine kontolt kursiga 1.000000. Laenu makseid , s.h. eraldi põhiosa makseid ja kogunenud intresse on võimalik näha konto väljavõtte n.ö. viimases osas. Kuna laen on ümberarvestatud EUR-sse, siis maksmisele kuuluv summa (ka põhiosa ja intress eraldi) on arvestatud EUR-s, seejärel näidatud iga kuu 10-ndal kuupäeval kehtiv kurss ja kroonides maha võetud n.ö. krooni kontolt.
Arvestades eeltoodut, märgib kohtukolleegium veelkord, et maakohus on põhjendatult lugenud tuvastatuks kõik süüdistatavatele süüdistuses inkrimineeritud käitumisaktid, mis kogumis moodustavad jätkuva väljapressimise (vt. Riigikohtu otsus nr. III-1/1-79/95 ).
uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Ähvardus võib olla esitatud ka tingimuslikult selles tähenduses, et teatud kahjuliku tagajärje saabumine on seatud sõltuvusse mingi kindla asjaolu saabumisest või siis mittesaabumisest. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Silmas tuleb pidada samas, et tervisekahjustuse tekitamisega ähvarduse koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na. Ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises (vt Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-65-06). Maakohtu otsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et leidis aset ähvardamine, samuti on analüüsitud süüdistatavate ja kannatanu üldist käitumist teo toimepanemise ajal , mis andis maakohtu hinnangul piisavalt alust väite esitamiseks, et kõike arvesse võttes tajus kannatanu süüdistatavate ähvardusi reaalsena Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus kahelda kannatanu vastavasisulistes väidetes ning soostuda tuleb maakohtu seisukohtadega ka selles osas. 3.Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud väljapressimise eest on süüdistatavaid karistatud nelja aastase vangistusega, mis on KarS prg. 214 lg 2 sanktsiooni alammäär. J.U-le on nimetatud vangistusmäär mõistetud tingimisi 3 aastase katseajaga. Asjaolusid, millised annaksid alust kergendada süüdistatavatele mõistetud karistusi, kohtukolleegium ei ole tuvastanud.
KarS prg. 65 lg 1 sätestab, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus käesoleva seadustiku §-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus käesoleva seadustiku § 64 järgi. Samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Seega KarS prg. 64 lg 1 sätted reguleerivad karistuse mõistmist mitme kuriteo toimepanemise eest ühe kohtuotsusega ja KarS prg. 65 lg 1 sätted reguleerivad lõpliku karistuse mõistmist kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi juhtudel, s.o. juhtudel kui ühe isiku poolt toimepandud kuriteod on tuvastatud mitme kohtuotsusega kuigi oleksid need võinud olla tuvastatud ja isik karistatud ühe otsusega. Käesoleval juhul ongi tegemist kohtuotsuste hiljem tuvastatud konkurentsiga. Sellistel juhtudel, kui isik mõistetakse süüdi ja teda karistatakse kahe kohtuotsusega kuigi oleks see võinud toimuda ühe kohtuotsusega, tuleb viimase kohtuotsusega taastada olukord, milline see olnuks juhul, kui kõiki kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid oleks arutatud koos. Isiku olukorra halvendamine juhtudel, kui on tegemist hiljem tuvastatud kuritegude olukorraga, ei ole õigustatud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr.3-4-1-2-02). Armo Niinepuu oli 24.05.2006.a. kohtuotsusega mõistetud süüdi KarS prg. 184 lg 2 p.1,2 järgi ja karistatud 2 aasta ja 8 kuulise vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 21.12.2004 a kuni 20.06.2005 a s.o viis (5) kuud ja 29 päeva karistuse kandmise aja hulka. Alates 7.oktoobrist 2005.a., s.o. päevast, kui ta Armo Niinepuu peeti kinni käesolevas kriminaalasjas, on ta pidevalt viibinud vahi all. Armo Niinepuu peab vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt seisuga 4.mai 2007.a. kandma 3 aastat 4 kuud ja 13 päeva. Seega vabaneks ta karistuse täielikult ärakandmisel 17.septembril 2010.aastal. Kui aga Armo Niinepuu oleks mõistetud süüdi ühe kohtuotsusega ja talle oleks mõistetud liitkaristuseks samuti 4 aastat, oleks sellest kantuks loetud 5 kuud ja 29 päeva, mis tähendab, et seisuga 7.oktoober 2005.a. (s.o. ajast, mil A.Niinepuu viibi pidevalt vahi all ) oleks tal kanda 3 aastat 6 kuud ja 1 päev. Selle karistuse täielikul ärakandmisel oleks tal aga õigus vabaneda 2009.aasta 7-ndal aprillil, s.o. 1 aasta 5 kuud ja 10 päeva varem. Selline vahe tuleb sellest, et arvestamata oli jäänud maakohtu poolt 5 kuud ja 29 päeva ning ka ajavahemik 24.mai 2006.a. kuni 4.mai 2007.a., so. 11 kuud ja 11 päeva. Karistuse kandmise aja algusesse puutuvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt osundanud, et karistuse kandmise aja alguseks tuleb lugeda isiku faktilise kinnipidamise päev (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-35-04). Karistuse kandmise aja algus omab süüdimõistetu jaoks olulist tähtsust, sest sellest tähtajast oleneb, millal on süüdimõistetul õigus taotleda KarS § 76 alusel vangistusest tingimisi ennetähtaegset
vabastamist. Järelikult tuleb Armo Niinepuu karistuse kandmise aja alguseks lugeda 7.oktoober 2005.a.
saanuks nende eest mõistetud tingimusliku vangistuse katseaeg olla aga maksimaalselt 3 aastat. Kuna J.U-le vaidlustatud kohtuotsusega liitkaristust ei ole mõistetud, siis ei ole apellatsioonikohtul oma otsusega ka selles osas võimalik kohtuotsust tühistada ja kohtukolleegium oma otsusega täpsustab maakohtu otsust J.U-le liitkaristuse mõistmisega. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2; 340 lg 2 p.4 ja lg 3 ; 342 ja 343, tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 4.maist 2007.a.osaliselt ja nimelt Armo Niinemäele mõistetud liitkaristusest kantud karistuse osas ja karistuse kandmise aja alguse osas ning täpsustab J.U karistust, mõistes temale liitkaristuse kahe kohtuotsuse järgi.
Julia Katškovskaja
Meelika Aava
Jüri Paap
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.