Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. september 2007. a, Tallinn
Kriminaalasja number
1-06-12034
Kohtukoosseis
Eesistuja Paavo Randma, liikmed Meelika Aava ja Ene Randmäe
Kohtuistungi sekretär
Erlike Karjus
Tõlk
Irina Leetberg
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
12. september 2007. a
Kriminaalasi
G.T süüdistuses KarS § 120 ja § 121 järgi ning Kaja T.F-i süüdistuses KarS § 121 ja § 199 lg 2 p 4 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 6. juuni 2007. a otsus
Apellatsiooni esitaja
G.T kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson
Prokurör
Andrei Voronin
Süüdistatav
Kaitsja
G.T isikukood XXX, elukoht: x, kodakondsuseta, ülalpeetavaid ei ole, keskharidus, töötab OÜ N, tõkend – elukohast lahkumise keeld, varem kohtulikult karistatud seitsmel korral Vandeadvokaat Alla Jakobson
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
T.F-ile ja G.T-le esitati süüdistus järgnevas.
Maakohus leidis, et täielikult on leidnud tõendamist kannatanu N. R peksmine süüdistatavate poolt (KarS § 121), samuti kannatanu ähvardamine G.T poolt (KarS § 120). Kohtulikul uurimisel tuvastati, et 16.05.2005.a õhtul kella 21.30 paiku tekitati N. Rle x maja juures tervisekahjustused: verevalumid, näol parema reie ja parema sääre piirkonnasmarrastused, ninaluude murd ja huuleverevalumid marrastustega. Nende tervisekahjustuste paiknemine ja tekkemehhanism langes kokku nii kannatanu ütlustega selle kohta, kes süüdistatavatest teda kuhu lõi, kui ka tunnistaja M. Ki ütlustega, et T.F andis N. Rle kõrvakiilu, siis tuli G.T, kes samuti lõi N.Rt, et naisi lahutada. Hiljem nägi vaid, kui G.T egi jalaliigustuse kannatanu suunas. N. R ise kinnitas üheselt, et T.F lõi teda käega näkku nii, et ta kukkus, siis lõi G.T teda jalaga kehasse. Kui ta juba maja ette oli tulnud, siis lõi T.F teda vastu jalga. Kannatanu on koheselt peale peksmist pöördunud meditsiiniasutusse ja seal on fikseeritud vigastused näos. Kohtuarstlikus ekspertiisis tuvastati tal ninaluude murd, verevalumid ja marrastused näol, huultel reiel ja säärel.. Kõik need vigastused võisid olla tekitatud 16.05.2005.a korduvatest löökidest käte ja jalgadega vastu nägu ja jäsemeid. Seega langevad nii kannatanu, tunnistaja kui ka T.F-i ütlused kokku kohtuarstlikus ekspertiisi tuvastatuga. Asjaolu, et N. R pöördus ekspertiisi hiljem, ei anna alust välistada nende tervisekahjustuste põhjuslikkuses just 16.05.2005.a aset leidnud peksmist, sest kiirabisse pöördus ta vahetult peale tervisekahjustuste saamist. Samuti pöördus ta samal päeval politseisse. Seetõttu puudub igasugune alus kahelda kannatanu N. R ütlustes tema kehalises väärkohtlemises, mis seisnes korduvas löömises T.F-i ja G.T poolt just nimetatud ajal. Kohus leidis, et T.F-i ja G.T tegude – käte ja jalaga löömise tagajärjel näkku ja jalgadesse tekitati N. Rle tahtlikult tervisekahjustused. Kuivõrd teise inimese tahtlik korduv löömine on suunatud alati tervise kahjustamisele., mis omakorda kinnitab süüdistatavate tegevuses subjektiivse koosseisu – tahtluse olemasolu. Asjaolu, et tunnistaja M. K küll väidab, et naised läksid omavahel kaklema ja G.T läks neid ainult lahutama, mistõttu eemale tõukamiseks pidi ta lööma N. Rt, on vaid tema katse pehmendada G.T osa toimunus. Kohtu hinnangul leidis tõendamist ka see, et G.T ähvardas kannatanu maha lasta, kui ta ei kuuletu neile ja näitas talle jope hõlma vahelt püstolisarnast eset. Ka tunnistaja M. K kinnitab, et G.T avas jope hõlma ja lubas N. R maha lasta. Et T.F ja G.T nõudsid N. Rlt, et ta näitaks ette oma venna elukoha, on samuti asjaolu, mis on nii kannatanu kui ka süüdistatavate endi ütlustega kinnitust leidnud. Ka J. R ise tunnistab, et tal on korduvalt olnud konflikte M. Kiga. T.F ise kinnitab, et läkski selleks M. Ki kaudu N. R kohtuma, et saada teada J. Ri elukoht. Kuid N. R polnud nõus nendega kaasa tulema ja näitama venna asukohta. Asjaolu, et G.T elukohast leiti asitõend – püstolisarnane välgumihkel (Beretta) pikkusega 220 mm alles mitu kuud peale sündmust, ei välistanud kohtu arvates asjaolu, et G.T ei oleks see ese 16.05.2005.a kaasas olnud. Ülekuulamise käigus algul G.T väitis, et mäletab kindlalt, et seda välgumihklit tal tol korral kaasas ei olnud. Alles hiljem asus ta seisukohale, et tegelikult tal tol ajal polnudki seda välgumihklit. G.T elukohast aga võeti ära veel kaks sarnase välimusega mitte töökorras õhupüstolit. Seega hoidis ta enda juures sarnaseid esemeid, mistõttu kohus on leiab, et tegelikult oli tal 16.05.2005.a x maja juures püstolisarnane välgumihkel kaasas – seejuures arvestades, et N. R ütlused ja osaliselt ka tunnistaja M. Ki ütlused kinnitavad selle näitamise fakti. Ähvardamise tingiski see, et N. R keeldus neile ette näitamast oma venna elukohta, kellega taheti arveid klaarida T.F-i ema häirimise pärast.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonis esitaud motiividel puudub alus. Esmalt annab kriminaalkolleegium hinnangu apellatsioonis vaidlustatud faktilistele asjaoludele (I) ning seejärel väljendab enda seisukoha mõistetud karistuse suhtes (II). I
Süüdistatav T.F on kinnitanud, et kohtumise kannatanuga võimaldas tunnistaja M. K, kes oli väidetavalt kannatanu lapse isaks ning kes omavaheliste lahkhelide arutamiseks kutsus kannatanu vestlema. Saanud sellest teada ning teades ühtlasi, et temaga kannatanu kohtuma ei tuleks, võttis ta kaasa ka G.T ning kolmekesi sõideti M. Ki poolt kokkulepitud kokkusaamispaika (kd 3, tlk 150 pöördel). Seejuures oli ka G.T teadlik sellest eesmärgist, miks T.F kannatanuga kohtuda soovis (kd 3, tlk 152 pöördel, kus kirjeldab vestlust sõiduautos). Et G.T ei olnud kohtumise sisu osas neutraalne, nähtub ka tema enda antud ütlustest, kus ta kinnitab, et kui T.F oli kannatanut rünnanud, küsis tema kannatanult, kus on tema vend (vennad), et saada teada nende asukoht, et siis nendega rääkida – kuna vend (vennad) olid pidanud end tema elukaaslase T.F-i ema suhtes halvasti ülal. Kuna kannatanu antud vastus teda ei rahuldanud, siis tegi ta ka ettepaneku, et kannatanu sõidaks nendega kaasa ja näitaks, kus tema vend elab (kd 3, tlk 153). Eeltoodu kinnitab üheselt, et G.T viibimine sündmuskohal ei olnud sedavõrd juhuslik, nagu ta püüab enda kaitseversioonis väita, st nagu olnuks ta lihtsalt autojuhiks, kes viis teised kokkusaamiskohta. Kohtu hinnangul tõendab see üheselt, et sündmuskohale mindi eesmärgiga saada teada kannatanu venna asukoht, ja nagu näitab sündmuste käik, seda ka füüsilise vägivalla ning ähvardamise abil.
läksime lahku maja taga“ (tlk 153 pöördel). Seega ei vasta G.T vastavasisulised ütlused tõele ning need tuleb jätta tähelepanuta. Et G.T ähvardas kannatanut ning et sündmus arenes just nii, nagu see nähtub kannatanu ütlustest, tuleneb ka tunnistaja M. Ki poolt kohtus öeldust: „R ei tahtnud edasi minna ja kukkus maha, keeldus edasi minemast. Mina ütlesin Rle, et parem on ikka näidata, kus ta vend on, siis vist tegi G.T tegi hõlmad lahti või tegi nii, nagu oleks hõlmad lahti teinud“ (kd 3, tlk 115). Seejuures kinnitab tunnistaja enda eeluurimisel antud ütluste õigust: „Ma nägin, kuidas noormees lükkas jope hõlma lahti ja näitas N midagi, mida ta täpselt näitas, ma ei näinud, kuid kuulsin, kuidas ta temale ütles, et kui ta neile ei allu, siis laseb ta tema maha“ (kd 3, tlk 114). Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-105-06 märkinud, et juhtudel, mil tunnistaja ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, võib neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb niisugusel meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Kirjeldatud eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi aga kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Eelöeldu tähendab, et avaldades tunnistaja mälu värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb ristküsitlust jätkates välja selgitada, mis talle meenub ning ristküsitlusel antud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Kui vaatamata püüdlustele tunnistaja mälu ei taastu ja teda ei ole võimalik ristküsitleda, on tema eeluurimisel antud ütluste tõendina kasutamine välistatud (otsuse p 7.3). Seega isegi kui asuda seisukohale, et tunnistaja ei kuulnud täpselt, mida G.T kannatanule ütles („ma ei kuulnud, mida Oleg Rle ütles, kuid mulle kuuldus, et ta ütles midagi“ - kd 3, tlk 114) ning selles osas lugeda tema ütlused mittearvestatavaks, siis nn mälu värskendamise tagajärjel on tunnistaja suutnud anda tõsikindlaid ütlusi selle kohta, et G.T egi kannatanu suunas jope hõlmasid avava liigutuse, öeldes seejuures midagi. Võttes seejuures arvesse kannatanu poolt kinnitatut, et tõendamist leidnud liigutuse ajal ähvardas G.T teda mahalaskmisega, leiab kriminaalkolleegium, et täiel määral on tõendeid kogumis hinnates leidnud tõendamist ka KarS § 120 realiseeritus G.T käitumises. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte. Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). Kriminaalkolleegium usub täiel määral sarnaselt maakohtuga kannatanu ütlusi selle kohta, et ta võttis öeldud ähvardust tõsiselt – seda kinnitab muuhulgas ka tema poolt hilisemalt venna takistamine süüdistatavale järgnemast, kuna tema ründajatel võis olla relv. Samuti oli kannatanul täielik alus võtta ähvardust tõsiselt põhjusel, et vahetult enne seda oli tema suhtes kasutatud isikuvastast vägivalda peksmise näol. II
Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda nõuet ka järginud. Kohus on märkinud, et G.T pani süüteo toime katseajal, st ajal, mil vabadusekaotuslik karistus oli jäetud tingimuslikult kohaldamata. See näitab üheselt, nagu seda maakohtu otsuses märgitakse ning millega kriminaalkolleegium ka täiel määral soostub, et G.T-le ei ole mõistetud karistus omanud positiivset mõju eripreventiivses tähenduses – ühtlasi muudab see ainetuks apellandi väite, et peale Tallinna Linnakohtu 29. aprilli 2004. a otsust ei ole G.T õigusrikkumisi toime pannud. Samuti tuleb karistust raskendava asjaoluna arvestada süüteo toimepanemist grupis (KarS § 58 p 10), kergendavaid asjaolusid sarnaselt maakohtuga kriminaalkolleegium ei tuvastanud. Seega puuduvad asjaolud, mis tingiksid G.T-le KarS § 121 ja § 120 järgi mõistetud karistuse vähendamise. Selles osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning mõistetud karistuse revideerimiseks puudub alus.
Paavo Randma
Meelika Aava
Ene Randmäe
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.