Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
25 mai 2007, Tallinn
Kriminaalasja number
1- 06-4139
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Jüri Paap
Kohtuistungi sekretär
Ita Urban
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
15 mai 2007 Tallinnas, avalik kohtuistung
Kriminaalasi
V.K süüdistuses KarS § 115 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 07 märtsi 2007 otsus
Apellatsiooni esitaja
Kaitsja J.Grossmann ja Põhja Ringkonnaprokurör
Prokurör
Ringkonnaprokurör Ave Eisel
Süüdistatav
V.K, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, vahistatud alates 03.10.2005
Kaitsja
Vandeadvokaat Jugans Grossmann
Tühistada Harju Maakohtu 07 märtsi 2007 kohtuotsus V.K süüdistusasjas:
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 28 mai 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 25 mai 2007.
Karistuse mõistmisel tuleks arvestada süüdistatava püüdu aidata kannatanut, puhtsüdamlikku kahetsust ja aktiivset kaasabi süüteo avastamisel.
kergendades süüdistatava olukorda. KrMS § 268 lg 1 ja § 301 kehtestatu kohaselt kohus arutab kriminaalasja süüdistuse piirides ja kui prokurör kohtuvaidlustes loobub süüdistusest, antud juhul raskemast süüdistusest, ei ole kohtul seaduslikku alust ega võimalust süüdistatavat süüdi mõista raskemas süüdistuses kui prokurör taotleb ja mille osas esitatud süüdistust toetab. Antud juhul on maakohus süüdi tunnistades ja karistades V.K KarS § 114 p 4 järgi väljunud süüdistuse piiridest. Kohtukolleegium leiab, et selline maakohtu poolne rikkumine on käsitatav KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena mis on endaga kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja ebaseadusliku kohtuotsuse. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul selline rikkumine annab ringkonnakohtule seadusliku aluse kohtuotsuse tühistamiseks kuid ei kohusta apellatsioonikohut tagastama kriminaalasja uueks arutamiseks vaid rikkumine on kõrvaldatav apellatsioonikohtu poolt.
et tegemist on subjekti iseloomustava tunnusega, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne e tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha ka kannatanu käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel. Seejuures tuleb aga tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Kohtukolleegium soostub tuvastatud asjaoludele tugineva prokuröri poolse järeldusega, et V.K poolt toimepandu kuulub kvalifitseerimisele KarS § 115 järgi kuna tuvastatud on kannatanu poolne vägivald ja süüdistatava solvamine ning sellest põhjustatud äkki tekkinud tugev hingelise erutuse seisund süüdistataval, mis viis süüdistatava poolt kannatanu tapmiseni. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis antud arvamuse kohaselt/ I kd. t.lk. 129130/ esinevad V.K isiksusemuutuse nähud, nagu suurenenud ärrituvus, impulsiivsus, umbusklik suhtumine ümbritsevasse, endassetõmbumine. Teo toimepanemise ajal tal psüühikahäireid, mis oleksid takistanud või oluliselt piiranud tema võimet aru saada süüksarvatud teo keelatusest ja oma käitumist juhtida vastavalt sellele arusaamisele. Kohtumeditsiinieksperdi arvamuse järgi tekitas V.K peksmisel P.Ple käte ja jalgade ning põlvega pekstes tömbi aju-kolju trauma ajukelmete aluste verevalumite ja peaajupõrutusega ning verevalumitega kõõlustanul, nahamarrastuste ja nahaaluste verevalumistega pea piirkonnas, põrutushaavaga alahuule limaskestal ning verevalumitega parema silma kõvakestal; vigastuste tüsistusena tekkis peaajuturse sekundaarsete verevalumitega ajutüves. Vigastused on elupuhused ja eluohtlikud/ I kd. t.lk. 22/. Kohtukolleegium leiab, et pekstes kannatanut mitmel korral tugevajõuliste rusika- ja jalasealhulgas põlvelöökidega valimatult keha elutähtsatesse osadesse, (valimatut peksmist on kinnitanud nii süüdistatav kui kaitsja oma apellatsioonis), näeb süüdlane ette, et seeläbi võib saabuda ükskõik milline tagajärg, sealhulgas ka kannatanu surm. Analoogset seisukohta on väljendanud oma lahendites ka Riigikohus/ otsus nr 3-1-1-106-97/ ja sedastanud, et kui süüdlane nägi ette ja möönis kannatanu surma saabumise võimalikkust, mis tegelikult saabuski tema tegude tagajärjel, tuleb tema tegusid kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga surma põhjustamisega ettevaatamatusest. Eeltoodust lähtuvalt ei kuulu rahuldamisele kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus V.K süüdi tunnistada KarS § 117 järgi. Fakt, et V.K ise helistas järgmisel päeval kiirabisse ei anna alust tuvastada tema poolt toimepandus tahtluse puudumist. Küll on seda asjaolu võimalik arvestada karistuse mõistmisel.
Prokurör on apellatsioonis taotlenud V.K karistamist KarS § 115 järgi 5 aastase vangistusega. Sellise taotluse juurde jäi prokurör ka apellatsioonikohtus. Kaitsja taotles kergema karistuse mõistmist. KarS § 115 sanktsioon näeb ette karistusena ühe kuni viieaastase vangistuse, seega on prokurör taotlenud V.K karistamist maksimaaltähtajas vangistusega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludes, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud ja neid ei ole ära näidatud ka prokuröri apellatsioonis. Karistust kergendava asjaoluna on maakohus arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust ja sellist kahetsust tagajärje suhtes väljendas süüdistatav ka apellatsioonikohtu istungil. Kohtukolleegium leiab, et karistuse mõistmisel on arvestatav ka asjaolu, et järgmisel hommikul, tuvastades, et kannatanu ei liiguta, helistas V.K ise hädaabi numbril ja teatas toimunust. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamise küsimuse otsustamisel tuleb karistuse mõistmisel anda hinnang ka süüdistatava isikule. V.K on varem kriminaalkorras karistatud ning seejuures ka raske isikuvastase kuriteo toimepanemise eest/ I kd. tlk. 143-145/. Eeltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et V.K karistamine sanktsioonis ettenähtud maksimaalse karistusega ei oleks kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga kuna tuvastamist on leidnud karistust kergendavad asjaolud. Samas on kuriteo tagajärg raske, inimeselt on võetud elu ja süüdlane on oma eelneva käitumisega näidanud üles negatiivset suhtumist õiguskorda. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et V.K tuleb karistada sanktsioonis ettenähtud maksimaalsele tähtajale lähedase karistusega, 4 aastase vangistusega. Arvestades toimepandu rasket tagajärge ja ka süüdlase isikut puuduvad seaduslikud alused tema suhtes KarS § 73 ja 74 kohaldamiseks ehk siis tema karistusest tingimisi vabastamiseks.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.