Kohtulahend

1-06-10229

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Viru Ringkonnakohus

Määruse tegemise koht ja aeg

12.09.2006, Jõhvi

Kriminaalasja number

1-06-10229 (06259000001)

Kohtunik

Vladimir Rozalka

Vaidlustatud kohtulahend

Riigiprokuratuuri 12.07.2006 kaebuse rahuldamata jätmise määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vello Kiho esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta Riigiprokuratuuri prokuröri abi Olavi Jaggo 12.07.2006 määrus, millega jäeti rahuldamata Vello Kiho kaebus Arne Leipalu suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustuses, muutmata, Vello Kiho esindaja advokaat Kristina Lee kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Asjaolud ja menetluse käik 02.01.2006 alustati menetlust kriminaalasjas nr 06259000001 Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 121 tunnustel selles, et 30.12.2005 kell 21.00 paiku lõi Arne Leipalu Inju külas Vinni vallas Vello Kiho`i ahjuroobiga pähe, lasi gaasi tuppa ning ühismaja ees lõi uuesti V. Kiho`t näkku ja pea piirkonda metallist detailiga, milline oli A.Leipalu sõrmede ümber ning millega ta tekitas V.Kiho`le kehavigastusi. Ida Politseiprefektuuri Rakvere politseiosakonna politseivaneminspektor Karen Pere, prokuratuuri loal, lõpetas 10.05.2006 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS § 199 lg 1 p 1 ning § 200 alusel, so kriminaalmenetluse aluse puudumisel, kriminaalmenetluse kriminaalasjas nr 06259000001. 12.06.2006 esitas V.Kiho advokaadi vahendusel Riigiprokuratuuri kaebuse, millega ta vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise.

1-06-10229

Riigiprokuratuuri prokuröri abi Olavi Jaggo jättis 12.07.2006 määrusega V.Kiho kaebuse rahuldamata. Prokuröri abi O.Jaggo leidis, et kui asjaolud on nii nagu kaebaja neid kirjeldab, siis lähtus vägivald tõepoolest A.Leipalust ja hoopis kaebaja kaitses ennast. A.Leipalu kirjeldab aga juhtunut sootuks teisiti. Seda, mis kaebaja korteris toimus, ükski tunnistaja pealt ei näinud. Tunnistajad nägid pealt ainult väljas toimunut, kui kaebaja oli füüsilise konflikti lõppfaasis A.Leipalust selgesti üle. Määrava tähtsusega on siin aga just see, mis toimus maja sees ja mille kohta tunnistajaid ei ole. Selles osas ei ole menetlejal tugineda millelegi muule kui kahe kakelnu vastupidistele ütlustele. Kaebaja võib ise olla veendunud, et tal on õigus, kuid prokuratuuril ei ole mõistlikku põhjust pidada tema ütlusi usutavamateks kui A.Leipalu omi. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlusi tõlgendada kahtlustatava, st A.Leipalu kasuks. Asjaolu, et A.Leipalu läks kaks korda kaebaja korterisse, räägib küll selle versiooni poolt, et tema oli konfliktis aktiivsem pool, kuid sellest jääb väheks, et kohus A.Leipalu süüdi mõistaks. Kuna rohkem tõendeid koguda ei ole võimalik, oli kriminaalmenetluse jätkamine perspektiivitu. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse Viru Ringkonnakohtule V.Kiho esindaja vandeadvokaat K.Lee, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri 12.07.2006 määrus kriminaalasjas nr 06259000001 ja kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust. Apellant leiab, et kriminaalmenetluse käigus on kogutud tõendeid, millistest tuleneb, et A.Leipalu käitumises esinevad KarS § 121 sätestatud kuriteokoosseisule viitavad tunnused, ka Riigiprokuratuur ise on asunud seisukohale, et tõendamist on leidnud asjaolu, et „A.Leipalu läks kaks korda kaebaja korterisse“ ning möönab, et see „ räägib küll selle versiooni poolt, et tema oli konfliktis aktiivsem pool“, kuid samas on leidnud, et kogutud tõenditele tuginedes ei ole perspektiivne kriminaalmenetlust jätkata. Lisaks on Riigiprokuratuur jätnud tähelepanuta ning seisukoha võtmata kaebuses märgitu osas, millise kohaselt ei ole võimalik A.Leipalu käitumist käsitleda hädakaitsena. Veel leiab apellant, et kohtueelse menetluse käigus on korduvalt leidnud tõendamist, et A.Leipalu ise V.Kiho juurde naastes oli agressiivselt meelestatud ning provotseerivalt käituv, mistõttu ei ole tema käitumist võimalik kvalifitseerida kui hädakaitset. Kaebuse esitaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei olnud tegemist vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründega, milline oleks õigustanud A.Leipalu käitumist, vaid tegemist oli situatsiooniga, millise A.Leipalu oli ise oma käitumisega esile kutsunud, mistõttu A.Leipalu`l puudus kaitsetahe ning tegemist oli provotseeritud ründega. Seetõttu ei ole õige menetleja järeldus sellest, et „ kohtueelse menetluse käigus ei ole A.Leipalu poolt KarS § 121 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine tuvastamist leidnud, kuna ta soovis V.Kihoga minna leppima, kuid alkoholijoobes ja agressiivset V.Kihot tõrjudes puudus tal tahtlus rikkuda avalikku korda ja kasutada vägivalda“. Kui A.Leipalule oli teada, et V.Kiho on tarvitanud alkoholi ning ta võib olla agressiivne, samuti ei soovinud V.Kiho temaga suhelda, ei saa pidada kohaseks käitumiseks seda, et A.Leipalu otsustas kõigele vaatamata uuesti V.Kiho juurde minna. V.Kiho eeluurimisel antud ütlustest nähtub, et A.Leipalu teisel korral sisenes ise tema juurde. V.Kiho ärkas teleri ees selle peale, et sai mingi esemega(ahjuroop) vastu pead, samuti lasi A.Leipalu tuppa pisargaasi, ilma igasuguse tema vastu suunatud ründeta. Hiljem väljas, maja ees, kasutas A.Leipalu tema suhtes vägivalda kasutades metallist kraani. Nimetatud tõenditele on viidatud ka määruses, kuid samas on peetud usaldusväärsemaks A.Leipalu ütlusi, kes eitab kraanide kasutamist. Menetleja on selle kui olulise asitõendi jätnud tähelepanuta, kuigi A.Leipalu poolt V.Kiho suhtes füüsilise vägivalla kasutamist tõendavad selle vägivalla tagajärjel tekkinud vigastused V.Kihol. Apellant leiab, et kriminaalmenetlus A.Leipalu suhtes lõpetati põhjendamatult.