1-05-829\5 - Viru Ringkonnakohus - lahend.ee

Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Narva Linnakohtu 18.mai 2005.a. kohtuotsuse järgi kandmata karistuse osa ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 (üks) aasta vangistust. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistus alates 13.juuli 2005-15.jaanuar 2005.a. (s.o. 6 kuud ja 3 päeva). Kandmisele kuulub karistus 5 (viis) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. Karistusaja alguseks arvestati 16.jaanuar 2006.a. 2.R.F-i süüdistatakse selles, et elades koos elukaaslasega Jelena Skassõrskajaga ja alaealise tütre Irina Skassõrskajaga, sünd.XXX , aadressil Energia 4-113, Narva, ei saanud hakkama vanemakohustustega laste kasvatamisel ja olles 13.juulil 2005.a. kella 19.00 eelnimetatud aadressil, lõi oma 7-kuusele tütrele Irinale käega vastu nägu, samuti viskas teda pudelikesega, mis oli täidetud kuuma herkulopudruga, tekitades talle hulgaliselt verevalumeid näol, silma all, ninatiival ja huultel, mille tagajärjel kannatanu oli haiglaravil kuni 20.juulini 2005.a. 3.Süüdistatav R.F tunnistas kohtuistungil enda süüd täielikult, andes lühimenetluse kohaldamiseks vabatahtliku nõusoleku. Süüdistatava süüd kinnitavad tunnistajate ütlused, kohtuarstlik ekspertiisiakt nr 84, kahtlustatava R.F-i ütlused ja R.F-i poolt süü omaksvõtmine. 4.Maakohus jõudis arvamusele, et süüdistatav R.F väljendas lühimenetluse kohaldamiseks oma tõelist tahet. Uuritud tõendite alusel jõudis kohus arvamusele, et R.F-i teod on Karistusseadustiku § 121 järgi kvalifitseeritud õigesti. Viru Maakohus luges R.F-i karistust raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemise teadvalt noorema kui kaheteistaastase isiku suhtes. Kergendavaks asjaoluks luges kohus puhtsüdamliku kahetsuse. Karistuse mõistmisel maakohus, juhindudes Karistusseadustiku § 56 sätetest, arvestas R.F-i süüd kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, süüdistatava isikut, et ta on varem kohtulikult karistatud, kuriteo pani toime katseajal, on võetud väärteovastutusele. Seoses eeltooduga pidas maakohus otstarbekaks kohaldada R.F-i suhtes karistust vabadusekaotusena. Karistust antud kuriteo järgi suurendas kohus eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistuse võrra.

7.Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kaitsja, süüdistatava ja ringkonnaprokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §-le 342 lg 3 p 1. 8.Apellant R.F väidab, et maakohtus jäid karistuse mõistmisel arvestamata kergendavad asjaolud, nimelt süü ülestunnistamisele ilmumine ja puhtsüdamlik kahetsus. Ringkonnakohus ei nõustu süüdistatava järeldusega. Maakohtu otsuse põhiosast (lk.93, k.1) tuleneb, et kergendavaks asjaoluks kohus tunnistas R.F-i puhtsüdamliku kahetsuse. Mis puutub süü ülestunnistamisele ilmumisse, siis kriminaalasja materjalidest järeldub (lk.7, k.1), et tõepoolest Narva politseijaoskonnas viibimise ajal 13.juulil 2005.a. R.F kirjutas oma käega puhtsüdamliku ülestunnistuse. 8.1.Kui jälgida sündmuste ahelat, siis lapseealine Irina Skassõrskaja viidi Narva Haigla vastuvõtuosakonda 13.juulil 2005.a. kella 19.45 paiku ja kiirabi töötajate sõnul oli teada, et Irina Skassõrskajat peksid vanemad (lk.6, k.1). Antud juhul ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ning ei arvesta süü ülestunnistamisele ilmumist kergendavaks asjaoluks, kuna süü ülestunnistamisele ilmus R.F pärast seda, kui juhtunust olid teadlikud politsei ja kiirabitöötajad. 8.2.Karistusseadustiku § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Juhul kui Karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistusseadustiku § 121 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest saab füüsilist isikut karistada nii rahalise karistuse kui ka vangistusega. Kõnealusel juhul on maakohus karistanud R.F-i üheksa kuulise vangistusega, Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 vastavate sätete järgi vähendas mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning mõistnud lõplikuks karistuseks kuus kuud vangistust. Sellist karistamisest on maakohus põhjendanud sellega, et R.F pani toime uue kuriteo katseaja kestel, seejärel oli võetud väärteovastutusele. Arvesse on võetud ka karistus raskendav asjaolu. Seega ringkonnakohus on maakohtu põhjendustega nõustunud. Apellandi ülejäänud argumendid ei anna ringkonnakohtu hinnangul samuti alust R.F-ile mõistetud karistuse kergendamiseks. 9.Ekslik on R.F-i väide, et maakohus ühe teo eest mõistis topelt karistuse, nimelt vangistuse ja rahalise karistuse. Karistuseregistri väljavõttest, mis on lisatud kriminaalasja materjalide juurde, on näha, et rahatrahviga oli R.F-i karistatud Ida Politseiprefektuuri 05.aprilli 2004.a. määruse alusel avaliku korra rikkumise eest. Karistusseadustiku § 121 järgi kvalifitseeritava teo pani toime R.F 13.juulil 2005.a., see on pärast avaliku korra rikkumise eest karistamist.