Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev
3-1-1-122-05 2. detsember 2005. a Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kriminaalasi Rudolf Mehise süüdistuses KarS § 114 p 5 ja § 418 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2005. a kohtuotsus asjas nr 2-1/316/05 Rudolf Mehise kaitsja vandeadvokaat Marina Leis, kassatsioon 2. november 2005, kirjalik menetlus
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2005. a kohtuotsus Rudolf Mehise süüteoasjas muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
3-1-1-122-05 Kaitsja apellatsioonis taotleti otsuse tühistamist ja R. Mehise õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul rikkus linnakohus oluliselt kriminaalmenetluse seadust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja leidis, et linnakohus ei kõrvaldanud kriminaalasjas olemasolevaid kahtlusi ega motiveerinud oma järeldusi. Kohus ei võtnud arvesse, et R. Mehise puhtsüdamlik ülestunnistus oli saadud kohtualuse suhtes vägivalla tarvitamisega. Põhjendades lasujälgede puudumist surnu kätel, ei pööranud linnakohus tähelepanu ekspert M. Toometi arvamusele, et need võisid minna kaotsi. Kohus ei andnud hinnangut ka sündmuskoha vaatluse käigus leitud võtmerõngaste olemasolule ning tegi motiveerimata järelduse, et enesetapuseadeldise kasutamine tulistamisel on välistatud. Tähelepanuta jäeti tunnistaja D ütlused nii selle seadeldise kui ka püstoli suhtes. Samuti ei andnud kohus hinnangut sündmuskoha vaatlusel pildistatud kuusele, millel erinevalt teistest puudest puudus lumekiht. Linnakohus ei motiveerinud millegagi oma järeldust, et R. Mehine sai B-lt 100 000 krooni. Kaitsja arvates pani R. Mehine toime B enesetapule kaasaaitamise, mis ei ole kriminaalkorras karistatav. Samuti leidis kaitsja, et kuna R. Mehisel polnud varemalt tulirelvadega kokkupuudet ja ta ei olnud teadlik, et tegemist on sõjaväerelvaga ja selle laskemoonaga, siis ei saanud teda süüdi tunnistada KarS § 418 lg 2 järgi. R. Mehine leidis apellatsioonis, et linnakohus hindas asjaolusid valikuliselt ja kohtuotsuses esinevad loogikavead. Apellant väitis, et vastuseta jäid asjas tähtsust omavad küsimused: kas ta sai 100 000 krooni, kas tal oli motiiv kuritegu toime panna ja kas ta allub teiste inimeste mõjutamisele. R. Mehine märkis, et tema puhtsüdamlik ülestunnistus sisaldab valet ja tunnistaja A andis kohtus valeütlusi.
3-1-1-122-05 ei teadnud, et tema kasutuses olnud relv oli sõjaväerelv. Veel märgib kassaator, et Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2005. a kohtuistungi protokoll on dateeritud 30. mai 2005. a kuupäevaga ja kohtukoosseisuks on märgitud E. Randmäe, P. Pikamäe ja I. Kesküla, kuigi tegelikult olid kohtukoosseisus E. Randmäe, J. Katškovskaja ja J. Paap.
3-1-1-122-05 taas istungi toimumise ajaks 30. mai 2005. a ja kohtukoosseisuks ringkonnakohtunikud E. Randmäe, I. Kesküla ja P. Pikamäe. Sellest protokollist nähtuvalt arutas ringkonnakohus asja lõpuni ja teatas, et kohtuotsus tehakse kohtumenetluse pooltele teatavaks 7. juulil. 2005. a. Ringkonnakohus tegi asjas kohtuotsuse 7. juulil 2005. a, kusjuures otsuse tegid ringkonnakohtunikud E. Randmäe, J. Katškovskaja ja J. Paap. Seega esinevad kohtuistungi protokollide ja kohtuotsuse vahel vastuolud, mis annavad ilmselgelt tunnistust kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest. Lahendades küsimust sellest, kas need rikkumised toovad kaasa kohtuotsuse tühistamise, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et kõnealuses olukorras oleks KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Kõnealusel juhul sellise olukorraga aga tegemist ei ole. Vastupidi – kassaator on ka ise kassatsioonis selgitanud, et tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud E. Randmäe, J. Katškovskaja ja J. Paap, s.o kohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse. Seega ei ole käesoleval juhul tegemist KrMS § 339 lg 1 p 1 nõude rikkumisega, vaid vigadega kohtuistungite protokollides, mis on vaadeldavad KrMS § 155 lg-s 2 kohtuistungi protokollile esitatud nõuete rikkumisena. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub kriminaalkolleegiumil alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kriminaalkolleegium märgib, et olukorras, kus kohtumenetluse pool avastab vead kohtuistungi protokollis, on tal KrMS § 158 lg-st 1 tulenev õigus kolme päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada protokolli parandamiseks kirjalik taotlus, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Selle õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale kassatsiooni või apellatsiooni esitamisele. Samas juhib kriminaalkolleegium kohtute tähelepanu asjaolule, et KrMS § 155 lg-s 3 ja § 158 lg-s 2 sätestatud kohtuistungi protokolli ja selle paranduste allkirjastamise nõue – protokollile kirjutavad alla eesistuja ja kohtuistungi sekretär, ei tähenda pelgalt mingi tehnilise funktsiooni täitmist vaid protokolli õigsuse kinnitamist ja vastutust, et selles sisalduv vastab tegelikkusele.
Hannes Kiris
Jüri Ilvest
Ott Järvesaar
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.