Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
3-1-1-126-04
Otsuse kuupäev
24. jaanuar 2005. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher
Kohtuasi
S. A. süüdistusasi KarS § 113, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5, § 214 lg 2 pde 1 ja 4 ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viru Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsus nr 2-1-279/04 Süüdistatava S. A. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politðev, kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
30. november 2004. a (kirjalik menetlus)
Resolutsioon 1.Tühistada Ida-Viru Maakohtu 19. mai 2004. a ja Viru Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a kohtuotsused S. A., V. B. ja D. B. süüditunnistamises ja karistamises ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Ida-Viru Maakohtule.
Karistusseadustiku § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi oli S. A. kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema, viibides
Karistusseadustiku § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi oli S. A. antud kohtu alla süüdistatuna selles, et viibides ülalnimetatud ajal Y teel sõiduautos VAZ-21011, riikliku numbrimärgiga 401 AGF, hakkas ta koos kaaskohtualustega M. K.-lt nõudma 500 krooni. Pärast Y külla jõudmist väljus M. K. autost ja läks korterisse asukohaga X. Kohtualused järgnesid talle mõne aja pärast. Nad peksid korteris viibinud M. K.-i ja V. B.-i läbi ning nõudsid neilt 2500 krooni ja 1000 USD tasumist ja võlakirja vormistamist. Kohtualused sõitsid M. K.-i autoga A.-sse. S. A. jättis auto enda kätte, lubades selle nõutud rahasumma saamisel tagastada.
3.1 Puutuvalt tapmise süüdistust on kohtuotsuses märgitud, et "A. süüdistuses KarS § 113 järgi loeb kohus tema süü tõendatuks. Kohus toetub tunnistajate L. H. ja I. B. ütlustele, kes andsid ütlusi selle kohta, et kohtualune tekitas noahaava, väljendades seejuures tahtlust tappa. Kohtualune rääkis kannatanu surmast. Kohtualuse käitumist peale noahaavade tekitamist võib tõlgendada kui kahetsust. Kuid vaatamata sellele ei osutanud ta kannatanule tõhusat abi, ei kutsunud välja kiirabi, jättis kannatanu trepikoja põrandale".
3.2 Lugedes tõendatuks S. A. süü KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, märgitakse kohtuotsuses esmalt, et "oli kindlaks tehtud, et V. B. ja M. K. olid kohtualuste poolt läbi pekstud, misjärel nõudsid kohtualused neilt raha ja nõudsid võlakirjade kirjutamist. A. nõudis kannatanutelt kummaltki 2500 krooni. Just A. nõudis võlakirjade kirjutamist. Allkirjade kirjutamise fakti kinnitasid kannatanud ja ei eita ka kohtualused. Üks allkiri oli ära võetud V. B.-lt. D. B. nõudis allkirja V. B.-lt, aga V. B. nõudis allkirja M. K.-lt. Allkirjade kirjutamist kontrollis A.-i. Kohus pöörab tähelepanu sellele, et äravõetud allkirjal on V. B. nimi kirjutatud vene keeles."
3.3 Käsitledes S. A. süüdistust KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi loeb kohus esmalt tuvastatuks, et Y teel andis M. K. vabatahtlikult sõiduauto juhtimise üle S. A.-le ja mingit vägivalda ei tarvitatud. Kohus nõustus kohtualuse väidetega selles, et juht vahetati välja seetõttu, et ta oli purjus, tundis halvasti teed ja oleks peaaegu sillal avarii põhjustanud. Edasiselt aga märgitakse kohtuotsuses, et "sõiduauto omastamise faktis arvab kohus, et süüdistus KarS § 215 järgi on kõigi kohtualuste suhtes tõendatud. Nad võtsid auto pandiks, s.o ajutiseks kasutamiseks ilma omastamise eesmärgita. Kõik kolm kohtualust sõitsid võõra autoga minema. Auto oli hiljem ära võetud A.-lt".
S. A. vaidlustas enda süüditunnistamise KarS § 113 ja § 215 lg 2 p 1 järgi, eitades J. S.-i tapmise tahtlust. Samuti märkis ta, et võttis M. K-i auto pandiks ja tal puudus selle ajutise kasutamise eesmärk.
Kaitsja palus S. A. kuriteo süüdistuse KarS § 113 järgi ümber kvalifitseerida KarS § 117 järgi. Mõlemad apellandid palusid kergendada karistust.
Kriminaalkolleegium nõustus täielikult maakohtu järeldustega S. A. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.
Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu järeldustega S. A. süüdistuses ka KarS § 113 järgi, välistades teo kvalifitseerimise KarS § 117 järgi - seega võimaluse, et surm põhjustati ettevaatamatuse tõttu. Kohus rõhutas, et tavalise elukogemusega inimene teab, et noaga on võimalik inimesele tekitada eluohtlikke vigastusi ja et arteri vigastamisega kaasneb ulatuslik verejooks, mis põhjustab inimese surma.
6.1 S. A. on põhjendamatult süüdi tunnistatud KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi M. K.-i autoga R.-st A.-sse sõidu eest. Kaitsja väidab, et süüdistatava tahtlus ei olnud suunatud auto loata kasutamisele. Eesmärk oli sundida kannatanuid raha maksma. S. A.-le KarS § 215 järgi süüksarvatud tegevust tuleb käsitada väljapressimisena KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Kuigi kuritegude ideaalkogumit ei ole tuvastatud on S. A. ühe ja sama tegevuseeest tunnistatud süüdi nii väljapressimises kui ka asja omavolilises kasutamises märgib kaitsja. Eeltoodu põhjal leiab kaitsja, et ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse õigust, sest vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.
6.2 S. A. süüditunnistamises KarS § 113 järgi on kohtud hinnanud tõendeid ühekülgselt, rikkudes KrMS § 61 lg 2 sätteid. Kaitsja rõhutab, et S. A. lõi kannatanut noaga jalga ühe korra ja vigastatud kehapiirkond ei olnud elutähtis. Sellest saab järeldada, et ta mitte ei soovinud kannatanu surma, vaid suhtus surma saabumise võimalusse kergemeelselt. Kuriteokoosseisu subjektiivse tunnuse tuvastamisel on kohtud jätnud tähelepanuta süüdistatava käitumise pärast noaga löömist.
6.3 Kassaator leiab, et kohtud on põhjendamatult lähtunud KrMS § 312 p 3 sätestatust ja lugenud noaga arteri vigastamisega inimese surma kaasnemise üldtuntud asjaoluks. Kaitsja palub kvalifitseerida S. A. poolt kannatanu noaga löömine KarS § 118 p 1 järgi, kannatanu surma põhjustamise aga KarS § 117 järgi.
süüditunnistamine KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi on põhjendatud, sest S. A. soovis kasutada ajutiselt võõrast autot eesmärgiga jõuda koos kaaskohtualustega Y külast A. alevikku. S. A. süü KarS § 113 järgi on prokuröri arvates tõendatud ja kohtute poolt küllaldaselt põhistatud. Prokurör rõhutab, et vastupidiselt kassatsioonis märgitule, ei tõenda S. A. käitumine pärast kannatanu noaga löömist tahtluse puudumist. Reaalset meditsiinilist abi ta kannatanule ei osutanud. Tunnistajate ütluste kohaselt hoopis lõi vigastatud kannatanut rusikaga ja jalaga.
I
Riigikohtu ülalnimetatud otsuses on tõepoolest märgitud, et kui kannatanule kuulunud auto äravõtmine oli sisuliselt väljapressimise toimepanemise viisiks ja kui selle ainsaks eesmärgiks oligi väljapressimise esemeks oleva rahasumma kättesaamine ning puudus auto omastamise tahtlus, siis ei kvalifitseerita tegu mitte eraldi väljapressimise ja röövimisena vaid üksnes väljapressimisena KrK § 142 järgi.
Ida-Viru Maakohtu 19. mai 2004. kohtuotsuse vastuolulisus on selles, et ühelt poolt, erinevalt süüdistusest, milles S. A. oli kohtu alla antud, märgitakse kohtu järeldustes, et M. K. andis auto juhtimise vabatahtlikult üle S. A.-le. Kuid samas on kohus leidnud, et auto võeti ära pandina. Kohtuotsusest ei nähtu, millal algas KarS § 215 lg 2 järgi süüksarvatud kuriteo toimepanemine, kui see ei alanud Y teel sõites. Ilmselt tuleks väitest, et auto võeti ära pandina, järeldada, et auto äravõtmine oli väljapressimise toimepanemise viisiks. Sellisel juhul oleks aga tulnud põhjendada, millistele tõenditele tuginevalt ja millise õigusliku põhjendusega erinevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kohtuasjas nr 3-1-1-55-97 (RT III 1997, 20, 210) tehtud otsuses märgitust, oli käsitletaval juhul alust kvalifitseerida S. A. tegevus eraldi ka KarS § 215 lg 2 järgi.
II
Kohtuotsuse kirjeldav motiveerivas osas enne kohtu järelduste esitamist on nimetatud tunnistajate ütluste sisu kirja pandud järgmiselt.
L. H. on rääkinud, et J. S-i ja A.-i vahel tekkis kaklus, mille käigus Artjuhhovski lõi J. S.-le noahaava jalga öeldes seejuures "Sa tahad surra". Pärast noalööki sidus A.-i kannatanu jala kinni ja viis ta vannituppa. Vannitoas aga hakkas A.-i kannatanut käte ja jalgadega peksma. Korteriomanik I. B. nõudmise peale
toimetasid A.-i, L. H. ja I. B. kannatanu korterist välja. L. H. sõnade kohaselt nägi ta et kannatanu suri trepikojas ja et A.-i ehmus sellest.
Tunnistaja I. B. on kohtuotsuse kirjeldav motiveerivas osas enne kohtu järelduste esitamist kirjapandu kohaselt kinnitanud kohtuistungil tunnistaja L. H. ütlusi lisades, et ta tahtis kannatanule noahaava tekitamise järgselt kutsuda kiirabi. A.-i aga ei lubanud seda põhjendusega, et selle haava kätte ei surda.
Kohtuotsuse kirjeldav motiveerivas osas enne kohtu järelduste esitamist on puutuvalt süüdistust KarS § 113 järgi märgitud veel vaid seda, et kohus avaldas kriminaaltoimiku materjalid. Märkimata on jäetud, millised materjalid avaldati ning kohtuotsuse järeldustest ei nähtu, kas ja kuivõrd kohus tugineb järeldustes neile materjalidele.
III
Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.