Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
3-1-1-139-03
Otsuse kuupäev
22. detsember 2003. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher
Kohtuasi
Kriminaalasi L. L-i süüdistuses KarS § 184 lg 1 ja Virko Langineni süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Ringkonnakohtu 19. augusti 2003. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Virko Langineni kaitsja Küllike Nammi ja L. L-i kassatsioonkaebused
Asja läbivaatamise kuupäev
25. november 2003. a
Istungil osalenud isikud
Virko Langineni ja L. L-i kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm ja riigiprokurör Marge Püss
V. Langineni kaitsjad taotlesid tema teo ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi ja mõistetud karistuse kergendamist. L. L-i kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Samuti paluti määrata L. L-ile ringkonnakohtu istungiks uus kaitsja.
kaitsja määramist. Kassatsioonkaebuses kinnitab L. L. aga vastupidist - ta oli kindel, et ka ringkonnakohtus kaitseb teda kas apellatsioonkaebuse koostanud või mõni teine kaitsja. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuna AKKS § 25 lg 2 p 2 sätestab kaitsja osavõtu soovist kirjaliku teatamise nõude, siis sellest soovist hilisem loobuminegi peab olema kohtule teatavaks tehtud kirjalikult. Eriti siis kui kohtualune ise kohtuistungil ei osale. Kõnealusel juhul ei ole aga kriminaalasja materjalides kirjalikku kinnitust selle kohta, et vastupidiselt apellatsioonkaebuses taotletule ei soovi L. L. kaitsja osavõttu kohtuistungist. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on eiranud KrMK § 361 lg-s 2 sisalduvat kaitse tagamise nõuet ja AKKS § 25 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt ringkonnakohus ei või kohtualuselt kaitsjast loobumist vastu võtta ilma kaitsja juuresolekuta juhul, kui kohtualune on kirjalikult taotlenud kaitsja osavõttu ringkonnakohtu istungist. Sellega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 4 mõttes. 7.2 Lääne-Viru Maakohus tunnistas V. Langineni süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, mis eeldab et süüdlane on toime pannud vähemalt kaks suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist. Maakohus ei analüüsinud V. Langineni kuriteo kvalifikatsiooni, vaid üksnes konstateeris, et kuna V. Langinen kandis Jõgevale sõites kaasas kolme pakikest amfetamiiniga, siis tõendab see edasiandmise eesmärki, sest nii palju narkootikume ta üksi ei oleks tarvitanud (tl 141). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et V. Langineni süüdistati narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises, valdamises ja vedamises, mitte aga tegutsemises narkootilise aine edasiandmise eesmärgil - viimane ei ole ka KarS § 184 lg 2 p 2 koosseisuline tunnus. Apellatsioonkaebuses leidis V. Langineni kaitsja vandeadvokaat K. Namm, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnormi, sest V. Langineni tegevus ei ole käsitletav narkootilise aine korduva käitlemisena, mistõttu see tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud kaitsja sellele väitele sisuliselt vastamata, märkides vaid, et ei tuvastanud tõendeid selle kohta, et V. Langineni poolt toimepandu oleks hinnatav jätkuva kuriteona. Sellega on rikutud AKKS § 20 lg-st 1 tulenevat kohustust kontrollida esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust esitatud kaebuse piires. Samas ei ole ringkonnakohus toonud esile tõendeid ega motiive, mille alusel saaks teha ühese järelduse selle kohta, et tegemist oli narkootilise aine kahe eraldiseisva (erinev objekt, tahtlus, eesmärk) käitlemisega KarS § 184 lg 2 p 2 mõttes. Kohtuotsuses motiivide puudumine on aga AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.