Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
3-1-1-41-03
Otsuse kuupäev
24. aprill 2003. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg
Kohtuasi
Kriminaalasi G. A. süüdistuses KrK § 169 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
G. A. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Jaak Pikma, kassatsioonkaebused
Asja läbivaatamise kuupäev
25. märts 2003. a
Istungil osalenud isikud
G. A., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.
Resolutsioon
kohtuotsuse tegemisel kohaldatakse teadvalt valesti materiaalõiguse normi. Just sellise käitumisega oli tegemist ka G. A. puhul: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on nii maakohus kui ka ringkonnakohus põhjendatult ja eeskätt tunnistajate ütlustele tuginedes lugenud tuvastatuks, et G. A. oli teadlik D. S. tegelikust asukohast. Seega polnud kohtunik G. A-l õiguslikku alust tunnistada D. S. teadmata kadunuks. 6.2 G. A. on kassatsioonkaebuses märkinud, et kuna tsiviilasjas nr 2-851/92 tehtud kohtuotsuse kohaselt oli M. V. ja D. S. abielu lahutamise üheks aluseks D. S. äraolek, siis oli ta juba 1992. aastal teadmata kadunud ja kooskõlas TsMS § 94 lg-s 2 (kaebuses ekslikult § 91 lg-s 2) sätestatuga pidi ta jõustunud kohtuotsusega tuvastatut arvestama ka kohtuotsuse tegemisel 29. novembril 1994. a. Kassaatori selline seisukoht on õiguslikult väär ega kajasta ka tegelikult toimunut. Mingi isiku äraoleku konstateerimine lahutusprotsessi käigus ei tähenda veel selle isiku teadmata kadunuks tunnistamist. Need kaks faktilist asjaolu ja nende tuvastamisega kaasnevad õiguslikud järelmid on täiesti erinevad. Märkimata ei saa siinjuures jätta sedagi, et tegelikult ei sisalda G. A. 29. novembril 1994. a tehtud kohtuotsus mingit viidet tsiviilasjas nr 2-851/92 tehtud kohtuotsusele. 6.3 Ei KrK § 169 ega ka KarS § 311 dispositsioonis ei täpsustata, millise menetlusõigusliku sätte tahtliku rikkumise korral kohtuniku poolt võib rääkida teadvalt seadusevastase kohtuotsuse või määruse tegemisest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb siinjuures arvestada sellega, et vastavalt AKKS § 39 lg-tele 3 ja 4 ei saa ka kohtuotsuse tühistamise aluseks olla igasugune menetlusõiguse rikkumine. Seda arvestades oleks igasuguse menetlusõiguse sätte teadliku rikkumise käsitamine KrK §-s 169 ja KarS §-s 311 ettenähtud kuriteona ilmselt ebaproportsionaalne, sest see välistataks kõnealusel juhul täielikult võimaluse kohaldada kohtunikele distsiplinaarvastutust. Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on teadvalt seadusevastase kohtuotsuse või määruse tegemisega KrK § 169 mõttes kindlasti tegemist siis, kui kohtunik vormistab kohtulahendi kohtuistungit korraldamata ja allkirjastab fiktiivse kohtuistungi protokolli. 6.4 Ei saa nõustuda kassaatorite väitega, et kuna Narva Linnakohtu 29. oktoobri 1994. a otsus on siiani seadusjõus, siis puudub kuriteo objekt. KrK §-s 169 ettenähtud kuriteo koosseis on realiseeritud teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi allkirjastamisega ja selle teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi seadusjõustumine ei muuda kohtuniku kuritegu olematuks. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu otsuses märgituga, et kriminaalmenetluse raames puudus igasugune alus Narva Linnakohtu 29. oktoobri 1994. a otsuse tühistamiseks. Küll aga võib käesolevas kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsus olla edasiselt teistmisaluseks tsiviilkohtumenetluses. 6.5 Kassaatorid on G. A. süüks arvatud kuriteo koosseisu puudumist põhjendanud ka omakasu, kättemaksu või muu isikliku ajendi puudumisega. Sellega seoses peab märkima, et omakasu või muud isiklikku ajendit nõuti ENSV KrK §-s 169. Eesti NSV kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni - kriminaalkoodeksi kehtestamisega alates 1. juulist 1992 ei ole motiiv enam kõnealuse kuriteokoosseisu obligatoorseks tunnuseks. 6.6 Ekslik on kaitsja poolt Riigikohtu istungil väidetu, et kuna Ida-Viru Maakohtu 5. aprilli 2002. a otsuse kohaselt ei olnud G. A-le süüksarvatud tegu toime pandud mitte omakasu ajendil, vaid "oli tingitud valest arusaamast solidaarsusest ja humaansusest", siis on kohus tuvastanud eksimuse G. A. käitumises ja seega välistanud tahtluse kui KrK §-s 169 ettenähtud kuriteo koosseisulise tunnuse. Tegelikult ei ole Ida-Viru Maakohtu 5. aprilli 2002. a otsuses fraasi - "oli tingitud valest arusaamast solidaarsusest ja humaansusest" kasutatud mitte kuriteo koosseisu tuvastamisel, vaid karistuse mõistmisel - täpsemalt KrK §-s 39 sätestatu kohaldamise põhjendamisel.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.