Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
3-1-1-107-02
Otsuse kuupäev
25. oktoober 2002
Kohtukoosseis
Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris
Kohtuasi
M. K. süüdistus KrK § 186 ja § 187 lg 1 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/437/2002
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Riigiprokurör Alar Kirsi kassatsioonprotest
Asja läbivaatamise kuupäev
24. september 2002
Istungil osalenud isikud
Vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja riigiprokurör Marge Püss
Resolutsioon
võltsitud dokumendi kasutamise eest peab olema tuvastatud tema teadlikkus, et ta kasutab võltsitud dokumenti. Ringkonnakohus asus seisukohale, et ükski kohtuotsuses loetletud ega ka kriminaalasjas leiduv tõend ei viita sellele, et M. K. oli teadlik sünnitunnistuse ja abielutunnistuse võltsitusest. Veel märkis kohtukolleegium, et ei ole tuvastatud M. K.-i esitatud Eesti kodaniku passi nr KO522911 võltsitus või ebaseaduslik väljastamine. 3.2 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsusest ega ka kriminaalasja muudest materjalidest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on M. K.-i poolt esitatud andmed loetud ebaõigeteks. Kohtukolleegium märkis, et ükski tõend ei kinnita, et E. K. ei olnud kohtualuse ema.
esitatud dokumentide ja andmete võltsitusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates võib apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga nõustuda. Maakohtu otsuses on kõnealuste kuritegude subjektiivse külje kohta sisuliselt märgitud vaid seda, et "kohtualuse väide, et tal puudus õigusvastase teo toimepanemise tahtlus ning käsitletud võltsitud dokumente ta teadlikult ei kasutanud, ei ole kohtule veenev. Kohus peab kohtualuse ütlusi ennast õigustavateks, mille eesmärgiks on vastutusest pääseda". Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei saa kohtuotsuse sellise teksti pinnalt, mis ei sisalda mingisugust tõendite analüüsi, tõepoolest lugeda kuritegude subjektiivset külge tuvastatuks. Ringkonnakohus väljus apellatsiooni piiridest ja mõistis M. K.-i õigeks vaatamata sellele, et apellatsioonkaebuses oli taotletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise motiivil kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. 6.2 Kooskõlas AKKS § 20 lg-s 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust kaebuse piires, kui ei ole tegemist AKKS-s sätestatud eranditega. Apellatsioonimenetluse piiridega seonduvat on käsitletud Riigikohtu mitmetes lahendites. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-7-00 (RT III, 2000, 5, 48) märgitud, et kui kannatanu on apellatsioonkaebuses taotlenud kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis tulenevalt AKKS § 20 lg-s 1 sätestatust ja kooskõlas selle sätte rakenduspraktikaga - oleks õigeksmõistetu süüditunnistamine ringkonnakohtu poolt välistatud vastuolu tõttu AKKS § 32 lg-s 3 sätestatuga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-44-01 (RT III, 2001, 15, 162) aga on loetletud need erandjuhtumid, mil ringkonnakohtu poolt apellatsioonis sisalduva taotlusega võrreldes teistsuguse lahendi tegemine ei kujuta endast mitte alati AKKS § 20 lg-s 1 sätestatu rikkumist. Esiteks on vastavalt AKKS § 32 lg-le 1 apellatsioonimenetluse piiridest sellist väljumist lubava (sisuliselt seda kohustava) erandjuhuga tegemist siis, kui ringkonnakohus sedastab ise sellise kohtualuse olukorda raskendava kriminaalseaduse kohaldamise, millele apellatsioonis ei olnud osundatud. Teiseks on vastavalt AKKS § 33 lg-s 1 sätestatule ringkonnakohus kohustatud apellatsioonimenetluse piiridest väljuma (ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks) siis, kui ta tuvastab AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise. Kolmandaks on vastavalt AKKS § 33 lg-s 2 sätestatule ringkonnakohus kohustatud apellatsioonimenetluse piiridest väljuma (ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks) siis, kui ta leiab, et mingi AKKS § 39 lg-s 3 nimetamata kriminaalmenetluse seaduse rikkumine on sedavõrd oluline, et see on takistanud või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, ning motiveerib kohtumääruses, miks see rikkumine ei ole apellatsioonimenetluses kõrvaldatav. 6.3 Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on apellandi põhjenduste kirjeldamise järgselt märgitud, et "kohtukolleegium, kuulanud ära kohtualuse ja teised menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonkaebuse väidetega, leiab, et Rapla Maakohtu otsus tuleb tühistada AKKS § 32 lg 1 p 1 alusel." (tl 143) Seega ei ole ringkonnakohus üldse pidanud vajalikuks vastata apellatsioonkaebuses sisalduvale taotlusele ja on kohe väljunud apellatsiooni piiridest. Kuna selline apellatsiooni piiridest väljumine on kohtualuse olukorda kergendanud, siis ei ole siin alust rääkida vastuolust AKKS §-s 32 sätestatuga. Sellegipoolest ei saa ringkonnakohtu tegevust käsitletaval juhul lugeda põhjendatuks. Motiivide puudumine AKKS § 39 lg 3 p-s 7 ette nähtud menetlusõiguse olulise rikkumisena, millele tugineti apellatsioonkaebuses, võib põhimõtteliselt tähendada olukorda, mil kohtulikul uurimisel tuvastatu ja kohtuotsuses kajastatu pinnalt ei olegi võimalik teatud järeldusi põhjendada. Kuid motiivide puudumine võib tähendada ka seda, et kohus on lihtsalt jätnud mingid kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud nõutaval kujul põhjendamata, kuigi kohtulikul uurimisel tuvastatu ja kohtuotsuses kajastatu pinnalt otsustades oleks see olnud võimalik. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on just viimati nimetatud olukorraga tegemist ka käesoleva kriminaalasja puhul. Sellisele menetlusõiguse rikkumisele ei saa ringkonnakohus kooskõlas AKKS § 33 lg-s 1 sätestatuga reageerida mitte kohtualuse õigeksmõistmisega, vaid kriminaalasja tagastamisega esimese astme kohtule uueks kohtulikuks arutamiseks. 6.4 Kassatsioonprotestis osundatakse põhjendatult sellele, et kohtupraktikas välja kujunenud arusaama kohaselt ei ole ja ei saagi olla välistatud kuriteo subjektiivse külje tõendamine objektiivse külje analüüsi kaudu. Siiski on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-80-02 (RT III, 2002, 21, 243) märgitud, et kuna selline tõendamisviis võimaldab tavapärasest suuremat subjektiivse lähenemise võimalust, tuleb seda kasutada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult, lähtudes just selle konkreetse kuriteo objektiivse külje faktoloogiast, ning eeldusel, et puuduvad igasugused muud võimalikud tõendid kuriteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates osundatakse kassatsioonprotestis põhjendatult nendele rohkearvulistele kuriteo objektiivse koosseisu tunnustele, mis oleksid pidanud võimaldama esimese astme kohtul ka kuriteo subjektiivse koosseisu põhjalikku analüüsimist.
käesoleva kriminaalasja menetlemisel on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine toimunud esimese astme kohtu poolt, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.