Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
3-1-1-44-02
Otsuse kuupäev
24. aprill 2002. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg
Kohtuasi
Kriminaalasi M. P. süüdistuses KrK § 162 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2001. a otsus kriminaalasjas nr II1/1036/01
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. P., kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
19. märts 2002. a
Istungil osalenud isikud
M. P. kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ja riigiprokurör Marge Püss
Resolutsioon Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes. Kuna aga ringkonnakohus jättis sellele taotlusele reageerimata, siis omakorda tuleb ka see reageerimata jätmine tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes. 4.3 Eelnevast tulenevalt heidab kassaator ringkonnakohtule ette selle aktsepteerimata jätmist, et Riigikohtu poolt mingi kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumise tunnistamine AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks on käsitatav kriminaalmenetluse õiguse allikana KrMK § 1 p 4 mõttes. 4.4 Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus on suurendatud süüdistuse mahtu sellega, et on talle lisaks relvaruumi võtmete valele hoidmisele süüks arvanud ka üldist hooletut käitumist ja korrapidaja määramata jätmist ning on muud rasket tagajärge sisustanud uute tagajärgedega.
Kassaatori käsitletav väide on aga põhjendamatu ka seetõttu, et tegelikult on apellatsioonkaebuses kas jäetud üldse märkimata (apellatsioonkaebuse p 2), millise kriminaalmenetluse seaduse konkreetse normi väidetava rikkumise tunnistamist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes on taotletud või siis on küll viidatud kriminaalmenetluse seaduse konkreetse normi väidetavale rikkumisele (apellatsioonkaebuse p 6), kuid on selle rikkumise olulisust põhjendatud üksnes viitega mingile Riigikohtu lahendile, mitte aga AKKS § 39 lg-s 4 sätestatud lisatingimuse olemasolule - sellele, miks väidetav rikkumine antud konkreetsel juhul on takistanud või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. 6.4 Kassatsioonkaebuse ühe keskseimana ongi tõstatatud küsimus sellest, kas Riigikohtu poolt mingi kriminaalmenetlusõiguse normi väidetava rikkumise tunnistamine AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks on käsitatav kriminaalmenetluse õiguse allikana KrMK § 1 p 4 mõttes. Riigikohtu varasemas praktikas ( vt näiteks 27. aprilli 1999. a otsust ( RT III, 1999, 16, 161 ) on sellele küsimusele vastatud sisuliselt jaatavalt. Kuid selline seisukoht oli kohtumenetluse ökonoomia põhimõttest lähtuvalt võetud olukorras, mil ringkonnakohtul enesel puudus igasugune võimalus sedastada kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist AKKS § 39 lg-le 4 tuginevalt. Pärast 1. septembril 2000. a jõustunud AKKS § 39 lg 4 muudatust tuleb aga Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates kassaatori poolt tõstatatud küsimusele vastata eitavalt. Vastavalt KrMK § 1 p-s 4 sätestatule saavad Riigikohtu lahendid olla kriminaalmenetluse allikaks üksnes küsimustes, mis ei ole lahendatud muude kriminaalmenetluse õiguse allikates või mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Seega peaks Riigikohtu lahend KrMK § 1 p-s 4 sätestatud õigusallikana sisaldama positiivset menetluslikku käitumisjuhist olukorraks, mida seadusandja ei ole eelnevalt reguleerinud. Mingi kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumise tunnistamine kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel erineb mitmeti KrMK § 1 p-s 4 silmas peetud õigusallikat kujundavast tegevusest. Esiteks ei looda AKKS § 39 lg-le 4 tuginevas tegevuses mitte mingit uut menetluslikku käitumisjuhist vaid antakse hinnang olemasoleva kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumisele. Teiseks - erinevalt KrMK § 1 p-s 4 silmas peetavast tegevusest on AKKS § 39 lg-s 4 sätestatu kohaselt pädev kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist sedastama ka ringkonnakohus. Ja kolmandaks - nii nagu on juba eelnevalt ps 5.3 märgitud - on mistahes kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumise tunnistamisel AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks alati kasuistlik (ja seega mitte õigusallikaline) iseloom AKKS § 39 lg-s 4 sätestatud lisatingimuse tõttu. Nimelt võib AKKS § 39 lg 4 kohaselt tunnistada AKKS § 39 lg-s 3 loetlemata rikkumisi kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks üksnes tingimusel, et see rikkumine takistas või oleks takistanud antud konkreetse kriminaalasja õiget lahendamist. 6.5 Ei saa nõustuda kassaatoriga selles, et nii maakohus kui ka ringkonnakohus oleks suurendanud süüdistuse mahtu, milles M. P. oli kohtu alla antud. Süüdistuse mahu suurendamiseks ei saa lugeda neid täiendavaid argumente, mida ringkonnakohus on pidanud vajalikuks lisada esimese astme kohtu motiividele. 6.6 Ei saa nõustuda ka kaitsja poolt Riigikohtu istungil tehtud etteheitega, et ringkonnakohus on oma otsuse tegemisel tuginenud üksnes M. P. poolt ringkonnakohtu istungil antud ütlustele ja on jätnud avaldamata toimiku materjalid. Ringkonnakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei ole keegi kohtuistungil taotlenud toimikumaterjalide avaldamist ja kuna ringkonnakohus jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis kooskõlas AKKS § 29 lg-s 5 sätestatu mõttega puudus ringkonnakohtul vajadus midagi toimikumaterjalidele tuginevalt põhistada. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.