Eesti Vabariigi nimel Tartus 5. detsembril 2001. a 3-1-1-111-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas 6. novembril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Raoul Pajuviidiku süüdistuses KrK § 207 lg 1 ja § 2102 lg 2 p 4 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Raoul Pajuviidik, tema kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss.
tuli lähtuda kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadusest, andis see asjaolu kriminaalkolleegiumi hinnangul tunnistust narkomaaniaprobleemi tõsidusest ja näitas seadusandja suhtumist selleliigilistesse kuritegudesse. Kriminaalkolleegium leidis Riigikohtu praktikale viidates, et KrK § 47 lg-s 1 sätestatut võib üldjuhul rakendada vähemohtlike kuritegude eest, kusjuures karistuse mõistmisel tuleb eelkõige lähtuda kuriteo raskusest ja laadist ning karistuse eesmärgiks on avaldada nii eri-kui ka üldpreventiivset toimet. Kriminaalkolleegium tuvastas sotsiaalministri 4. novembri 1997. a määrusele nr 39 viidates, et amfetamiin ja MDMA kuuluvad ohtlike ainete hulka. Lisaks sellele ületas R. Pajuviidikult äravõetud amfetamiini kogus ligi kümne ja MDMA kogus ligi kahesaja kordselt nende ainete seadusega kehtestatud suurte koguste alammäärad. Kohtukolleegium viitas veel asjaolule, et R. Pajuviidikule inkrimineeritud tegu ei olnud mitte spontaanne käitumisakt, vaid oli pikka aega ette planeeritud. Samuti andsid kriminaalasja materjalid tunnistust sellest, et R. Pajuviidik puutus narkootiliste ainetega kokku juba enne 25. jaanuari 2001. a. Lisaks nimetatud kuupäeval omandatud narkootilistele ainetele leiti MDMA-d sisaldavaid tablette ka tema rahakotist, auto jalamati alt ja magamistoa kummuti sahtlist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul väljendasid R. Pajuviidiku suhtumist toimepandusse ja ühiskondlikesse väärtustesse ilmekalt ka temalt kinnipidamisasutuses äravõetud kirjad, mis olid täis ähvardusi ja eneseõigustusi toimepandud kuriteo suhtes. Eeltoodu alusel asus kohtukolleegium seisukohale, et R. Pajuviidikule mõistetud vabadusekaotuse tingimuslik kohaldamata jätmine ei toimunud kooskõlas KrK § 47 sätetega.
5.1 Motiveerides mõistetud karistust, on nii linna- kui ringkonnakohus põhitähelepanu pööranud KrK § 47 sätete kohaldamisele, s.o mõistetud vabadusekaotuse tingimuslikult kohaldamata jätmisele ja jõudnud seejuures erinevatele seisukohtadele. Siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub sellega, et tegemist on ohtliku ja raske kuriteoga, mille eest tuleb karistada üldreeglina vabadusekaotusliku karistusega reaalselt. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et karistuse määra valikul on liialt ühekülgselt hinnatud R. Pajuviidiku isikuandmeid. R. Pajuviidikut on iseloomustatud väga positiivselt, ta on varem karistamata, puuduvad karistust raskendavad asjaolud, vastutust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine koos puhtsüdamliku kahetsusega ja mis eriti oluline - tema ülalpidamisel on neli alaealist last. Arvestades neid asjaolusid kogumis, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks vähendada mõistetud vabadusekaotuse määra. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2, § 65 lg-st 3 ja § 43 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.