Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. novembril 2001. a.
3‐1‐1‐109‐01
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas 16. oktoobril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. L. süüdistuses KrK § 114 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. L.-i kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, kannatanu A. K., tema esindaja vandeadvokaat Marge Tamme ning Riigiprokurör Marge Püss.
1992. a kevadel peksis kannatanut A. Š. juuresolekul vastu pead;
-
1995. a lõi A. K.-d näkku;
-
ööl vastu 1. jaanuari 1997. a kägistas A. K.-d, kuni tuli vahele A. L.-i vend L. A.;
Kriminaalkolleegium märkis, et ka A. L. ise on kinnitanud A. K. korduvat löömist ning selgitanud ainult, et tal puudus tahtlus kannatanut piinata. Erinevalt maakohtust ei leidnud ringkonnakohus ka vastuolusid tunnistajate poolt A. K. kasuks antud ütlustes. 1988. a toimunud peksmise osas langesid tunnistaja N. L. ütlused kokku kannatanu ütlustega sündmuse kirjelduse osas, toimunut ei eitanud ka A. L. ise. Kohtu hinnangul puudus seega alus kahtlemaks A. K. ütlustes ja luges tõendatuks vägivalla kasutamise viimase suhtes A. L.-i poolt. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega 1992. a ja 1995. a A. L.-i poolt vägivalla tarvitamise tõendamatuse osas, kuna maakohus ei pidanud usaldusväärseks kannatanu ja tunnistaja A. Š. ütlusi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul oli maakohus jätnud tunnistaja ütlused kõrvale liiga kergekäeliselt ning märkis veel, et viimase ütlusi ei saa lugeda ebausaldusväärseteks ainuüksi põhjusel, et ta on eksinud detailides. Samuti leidis ringkonnakohus, et 1. jaanuaril 1997. a toimunut, kus A. L. haaras A. K.-l ootamatult kõrist ja pigistas, tekitades sellega kannatanule valu, saab ja tuleb vaadelda kui vägivallategu kannatanu suhtes. Kohtu hinnangul viitas nimetatud asjaolule otseselt ka fakt, et konflikti oli sunnitud sekkuma A. L.-i vend. Kriminaalkolleegium ei nõustunud maakohtuga ka selles, et A. L.-il puudus 14. aprillil 1997. a ja 7. juunil 1999. a tahtlus A. K.-le kehavigastuste tekitamiseks. Mõlemal juhul teostati A. K. suhtes kohtumeditsiiniline ekspertiis ning leiti, et tuvastatud kehavigastused võidi tekitada A. K.-le kirjeldatud viisil. Eeltoodu alusel ei näinud ringkonnakohus põhjust kahtlemaks A. K. ütlustes, kusjuures nimetatud kuupäevadel kannatanu löömist ei eitanud ka A. L. Kohtu hinnangul leidis tõendamist A. L.-i otsene tahtlus kasutada kannatanu suhtes vägivalda selleks, et tekitada viimasele valu.
tuvastatud, millistel motiividel või eesmärkidel A. L. tegutses.
Mõista A. L. õigeks 1988. a juulikuus ja 1992. a kevadel asetleidnud A. K. peksmise faktides seoses kriminaalvastutusele võtmise aegumisega. Tunnistada A. L. süüdi KrK § 113 järgi ning mõista talle karistuseks rahatrahv 250 (kakssada viiskümmend) päevamäära - 3750 krooni. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Mõista A. L.-lt riigieelarve tuludesse 495 krooni ja 60 senti kohtukulu kaitsja esinemise eest Riigikohtus. Kohtuotsus jõustub 15. novembril 2001. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.