Eesti Vabariigi nimel Tartus 30. oktoobril 2001. a
3-1-1-105-01
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas 9. oktoobril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja U. M. süüdistuses KrK § 113 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa U. M. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.U. M. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 113 järgi selles, et ta 4. juunil 1997. a kella 18.00 paiku kutsus O. M.-i endaga kaasa oma krundi piirile ja hakkas teda süüdistama, et viimane on umbes 20 tonni raskuse kivi lükanud tema krundile. O. M.-i vastas, et ei tea kivi liigutamisest midagi. Kui O. M-i tahtis lahkuda, haaras U. M. vasaku käega O. M.-i paremast õlast, pööras ta ümber ja lõi parema käega talle näkku, mille tagajärjel O. M.-i kukkus vastu aeda. O. M.-i pöördus E. Haigla traumapunkti, kus tal fikseeriti kerged lühiajalist terviseriket põhjustavad kehavigastused. Tartu Maakohtu 26. aprilli 2001. a otsusega mõisteti U. M. süüdistuses KrK § 113 järgi õigeks. Kohus leidis, et kohtualuse U. M.-i käitumises puudus tahtlus rikkuda kannatanu kehalist puutumatust. Krundi piiril tülitsemine ja selle käigus O. M.-i endast kaugemale tõukamine näitab, et U. M. tõukas kannatanut ettevaatamatusest. U. M.-il tahtluse puudumist kasutada kannatanu suhtes vägivalda näitab ka asjaolu, et ta ei rünnanud kannatanut kohe viimase kodus, vaid püüdis eelnevalt asja selgitada. Kuna kehalise puutumatuse rikkumine ettevaatamatuse tõttu ei ole kriminaalkorras karistatav ka siis, kui see põhjustas füüsilist valu, mõistis kohus kohtualuse õigeks.
2.Kannatanu esindaja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu 26. aprilli 2001. a otsuse ja tunnistada U. M. süüdi KrK § 113 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Kaebuses leiti, et kohus on asjas kogutud tõendeid vääralt hinnanud ja seetõttu ei vasta kohtu järeldused faktilistele asjaoludele.