Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. juunil 2001. a
3-1-1-76-01
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Rätsep ja Lea Laarmaa vaatas 5. juunil 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja D. B. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Neil juhtudel teeb ringkonnakohus otsuse ka teiste samas kuriteos süüdimõistetud isikute suhtes, olenemata sellest, kas nende suhtes on kaebus esitatud või mitte. Kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alusteks on 1) kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus; 2) kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele; 3) kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine; 4) kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine; 5) kohtu poolt mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele (AKKS § 31). 6.2 Kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõue on sätestatud KrMK §-s 19. Kriminaalmenetluse koodeksi § 50 näeb ette kohtulike tõendite hindamise kohustuse, mis sisaldab nõude, et kohtu järeldused peavad vastama tuvastatud faktilistele asjaoludele. Tõendite hindamine on järelduste tegemine sellest, kas tõendi sisuks olevast faktist saab teha arutatava kuriteo kohta tõele vastavaid järeldusi. Tegemist on kriminaalmenetluse seaduse sätetega, millede eiramine on kohtuotsuse tühistamise aluseks. Samaaegselt on need alused ka kriminaalmenetluse seaduse olulised rikkumised. Karistuse mõistmine toimub kriminaalseaduse alusel. Kriminaalkoodeksi §-s 36 sisalduvad karistuse mõistmise üldsätted. Kohus peab karistuse mõistmisel arvestama toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kui mõistetud karistus ei vasta oma kerguse või raskuse tõttu kuriteo raskusele või laadile, süüdimõistetu isikule, kergendavatele või raskendavatele asjaoludele, on tegemist KrK § 36 ebaõige kohaldamisega. Sel juhul on tegemist kohaldamisele kuuluva kriminaalseaduse mittekohaldamisega ja apellatsioonikohus on otsuse tegemisel õigustatud juhinduma AKKS § 32 lg-st 2. 6.3 Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, arutades D. B. ja N. D. süüdistusasja KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi, tuvastas kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise karistuse mõistmisel. Mõistetud karistus ei vasta oma raskuse tõttu kuriteo raskusele. Kuriteo raskus on esimene ja seejuures iseseisev tegur, millest sõltub karistuse mõistmine. Ringkonnakohus on karistuse kergendamisel lähtunud kahest aspektist. Esiteks, et salajane vargus jäi katse staadiumisse ja teiseks vastutust raskendavate asjaolude puudumisega. Rahuldades osaliselt N. D. apellatsioonkaebuse ja põhistatult vähendanud temale esimese astme kohtu poolt mõistetud karistust, oli ringkonnakohus õigustatud andma hinnangu ka samas kuriteos süüdimõistetud D. B. karistusele. Lähtudes kuriteo vähesest raskusest ja vastutust raskendavate asjaolude puudumisest, vähendati ka D. B. mõistetud karistust. Viru Ringkonnakohtu põhistus karistuse vähendamise osas küll väga üldsõnaline, kuid Riigikohus ei loe seda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 37 lg 2 p 7 mõttes - kohtuotsuses motiivide puudumiseks.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.