Eesti Vabariigi nimel Tartus, 20. aprillil 2001.a.
3-1-1-37-01
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas 27. märtsil 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi A. V. haldusõiguserikkumise asja HÕS § 63 järgi. Menetlusosalistena võttis kohtuistungist osa A. V. esindaja volikirja alusel Aleksandr Lipovskoi.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.19. veebruaril 2000. a koostas Keskkonnainspektsiooni X osakonna keskkonnakaitse vaneminspektor E. N. A. V.-le haldusõiguserikkumise protokolli Kalapüügiseaduse § 20 lg 2 ja Kalapüügieeskirja p 15 rikkumise kohta. E. N. 29. veebruari 2000. a otsusega karistati A. V. mainitud sätete rikkumise eest HÕS § 63 alusel rahatrahviga kakskümmend viis päevapalka, so 1150.- krooni. Otsusega tehti kindlaks, et A. V. püüdis koos poja V. V.-ga merel kala, kasutades selleks kutseliseks kalapüügiks lubatud püügivahendit tamiilist kalapüügivõrku. Võrgud asetati püügile koos 18. veebruaril 2000. a, veest võttis nad välja V. V. 19. veebruari 2000. a hommikul. Inspektorite poolt kontrolli alustamise hetkel olid võrgud koos võrgusilmadest väljavõtmata kaladega asetatud A. V. sõiduauto pagasiruumi. Seejuures olid viis väljapüütud kala alamõõdulised ning neid ei püütud eelnevalt merel elusana vette tagasi lasta.
2.Halduskaristuse otsuse peale esitas A. V. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja asja menetluse lõpetamist.
3.Tallinna Halduskohtu kohtuniku 20. septembri 2000. a otsusega jäeti A. V. kaebus rahuldamata ja otsus haldusõiguserikkumise asjas muutmata. Asja arutamisel A. V. ei eitanud, et kalad olid alamõõdulised, kuid väitis, et kalad olid püüniste väljavõtmisel juba surnud ning seetõttu ei lasknud ta neid vette tagasi. Kohus märkis aga, et ei haldusõiguserikkumise protokollis ega ka asja arutamisel 29. veebruaril 2000. a pole ta sellist väidet esitanud. Kohtu arvates ei uurinud A. V. -ga kala eraldi, ei võtnud neid ka võrgust välja ja ei lasknud vette selgitamaks, kas kalad on elus või surnud, vaid viis võrgud neist kalu välja võtmata oma auto pagasiruumi. Kohus leidis, et E. N. seletuste ja tunnistaja A. N. ütlustega on tõendatud, et seejuures oli kaladel veel elu tundemärke (lõpused liikusid ja nad liigutasid). Seejuures tuvastas kohus veel, et võrgud võttis veest välja V. V. asemel hoopis tema nime all esinenud J. G.