Eesti Vabariigi nimel Tartus, 28. märtsil 2001. a.
3-1-1-31-01
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas 6. märtsil 2001. a toimunud avalikult kohtuistungil kassatsiooni korras läbi A. K. haldusõiguserikkumise asja HÕS § 163 järgi.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. K.-le koostati 14. juulil 2000.a HÕS § 163 järgi haldusõiguserikkumise protokoll selles, et ta 02. juunil 2000.a kasutas oma oletatavat õigust ja müüs L. T.-le kuulunud kasematerjali, saades selle eest 13 200.- krooni. Põlva Maakohtu halduskohtuniku 23. oktoobri 2000.a otsusega menetlus A. K. haldusõiguserikkumise asjas lõpetati. Halduskohtunik leidis, et menetlus A. K. haldusõiguserikkumise asjas tuleb lõpetada HÕS § 218 lg 1 p 7 alusel seoses halduskaristuse määramise tähtaja möödumisega. Väidetav haldusõiguserikkumine oli toime pandud 02. juunil 2000.a. 06. juulil 2000.a tehti vaidlusaluses õiguserikkumise asjas kriminaalasja lõpetamise määrus. Varem kehtinud HÕS § 30 lg 2 kohaselt võis halduskaristuse määrata kahe kuu jooksul arvates kriminaalasja lõpetamise määruse tegemise päevast, kuid see tähtaeg oli möödunud. Kuigi 16. juulil 2000.a jõustunud HÕS § 30 sätete muudatused nägid ette pikemad tähtajad, polnud kohtuniku hinnangul võimalik neid rakendada, kuna see raskendanuks A. K. olukorda.
2.Maakohtu halduskohtuniku otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanute esindaja K. Lõhmus, milles paluti nimetatud otsus tühistada ja taastada menetlus A. K. suhtes.
3.Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2000. a otsusega jäeti maakohtu halduskohtuniku otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus ei nõustunud apellatsioonkaebuse väitega, et aegumistähtaeg on protsessuaalõigusnorm ja juhinduda tulnuks HÕS § 4 lg 3 sätetest, mille kohaselt menetlus haldusõiguserikkumise asjas toimub seaduse alusel, mis kehtib haldusõiguserikkumise arutamise ajal. Ringkonnakohtu hinnangul on aegumistähtaja näol tegemist materiaalõigusnormiga, sest tähtaegu, mille kestel saab haldusõiguserikkumise toimepanemise eest karistada, ei saa kehtestada menetlusnorme sätestavate seadustega. Seejuures võrdles ringkonnakohus seda KrK § 53 vastava regulatsiooniga. Seega on sellises olukorras kohaldatavad HÕS § 4 lg 1 ja 2 sätted ning ei saa lähtuda HÕS § 4 lg-st 3, mis sätestab menetluse korra. Ringkonnakohus märkis veel, et HÕS § 30 uus redaktsioon raskendab vastutust, kuna pikendab haldusõiguserikkumise eest määratava karistuse määramise tähtaega. Selline seadusemuudatus ei saa aga laieneda haldusõiguserikkumisele, mis on toime pandud enne selle seaduse jõustumist, so enne 16. juulit 2000. a.