Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. veebruaril 2001
3-1-1-18-01
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas 6. veebruaril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. P. süüdistuses KrK § 1484 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune I. P., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.
ASJAOLUD JA AMENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 2000. a otsusega tunnistati I. P. süüdi KrK § 1484 lg 1 järgi ja teda karistati tippjuhina töötamise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks. Süüdistuses KrK 1481 lg 7 järgi mõisteti kohtualune õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Rapla Maakonna Maksuameti tsiviilhagi summas 696 034.- krooni jäeti rahuldamata. KrK § 1484 lg 1 järgi tunnistati kohtualune süüdi selles, et tema, töötades S. T. AS-i direktorina e ametiisikuna, pani raamatupidamisarvestust ja aruandlust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid rikkudes toime raamatupidamise ebarahuldava korraldamise, mille tagajärjel ei olnud võimalik kindlaks teha ettevõtte majanduslikke tulemusi, tulusid, kulusid, kasumit, kahjumit, võlgnevust, maksevõimet või vara suurust. KrK § 1481 lg 7 järgi süüdistati I. P. selles, et ta varjas tahtlikult ajavahemikul 1997. aasta septembrist 1999. aasta septembrini tahtlikult maksustamisobjekte, jättes Maksuametile esitamata vajaliku dokumentatsiooni, mille tulemusel jäi Rapla Maakonna Maksuametile S. T. AS-ilt laekumata 598 679.- krooni. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist I. P. tahtlus varjata maksustamisobjekte, mitte esitada maksude arvestamisega seotud dokumente ja mitte tasuda makse. Kohtu arvates oli tegemist pigem tippjuhi kogenematusega ja hooletusega raamatupidamise korraldamise alal, mille eest on ta ka vastutusele võetud. Sellest tulenevalt mõistis kohus I. P. selles süüdistuses õigeks.
2.Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Rapla Maksuamet, milles taotleti linnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja leiti, et kohtualuse õigeksmõistmisel tulnuks tsiviilhagi jätta läbi vaatamata ning hagi rahuldamata jätmisega ületas kohus oma pädevust.