Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. detsembril 2000
3-1-1-118-00
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas 21. novembril 2000. a avalikul kohtuistungil AKKS § 68 lg 1 p 14 alusel läbi R. J.-i erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2000. a määruse peale. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa R. J.-i kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnakohtu 1. augusti 2000. a otsusega mõisteti R. J. õigeks temale esitatud süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 11 järgi. Õigeksmõistva otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör K. Siitam, kes taotles õigeksmõistva otsuse tühistamist ning R. J.-i süüdimõistmist ja karistamist.
2.Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2000. a määrusega tühistati linnakohtu otsus R. J.-i suhtes ja kriminaalasi saadeti Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegium tuvastas, et täiendava kohtueelse uurimise raames esitati R. J.-le 2. juunil 1999. a "täiendatud sisuga süüdistus" KrK § 143 lg 2 p 11 järgi, kuid kriminaaltoimikus puudub kohtuniku määrus, mille alusel oleks R. J. selles täiendatud sisuga süüdistuses kohtu alla antud. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et süüdistatava kohtu alla andmata jätmine tähendab seda, et linnakohtu kohtunik ei ole kohtu alla andmisel otsustanud kõiki KrMK §-des 189 ja 192 loetletud küsimusi ega ole seega taganud kohtualusele KrMK § 351 lg-s 3 sätestatud õigust teada, millise süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutatakse. Samuti leidis ringkonnakohus, et nimetatud õigus ei saa olla realiseeritud süüdistatavale süüdistuskokkuvõtte kätteandmisega. Kohtu alla andmata jätmist esimese astme kohtus pidas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium selliseks kriminaalmenetluslikuks minetuseks, millega tekitatud kahju kohtualuse õigustele ja õigusemõistmisele pole võimalik heastada ühegi sisulise menetlustoiminguga apellatsioonikohtus.
MENETLUS RIIGIKOHTUS