Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. novembril 2000
3-1-1-88-00
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A.B. süüdistuses KrK § 162 järgi.
24.oktoobril 2000. a toimunud kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A.B., tema kaitsja vandeadvokaat Mall Saar ja riigiprokurör Tatjana Tamm.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Võru Maakohtu 24. märtsi 2000. a otsusega tunnistati A.B. süüdi KrK § 162 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 100 päevamäära ulatuses, so 3600 krooni. Kohtualuselt mõisteti E AS-i kasuks välja 126 500.- krooni. Kohus tuvastas, et A.B. töötas ajavahemikul 1. veebruarist 1979. a kuni 17. veebruar 1999. a Riigiettevõte (edaspidi RE) E tütarettevõtte L direktorina ning oli ametiisikuks KrK § 160 mõttes. A.B. sõlmis 18. märtsil 1998. a AS-ga S ostu-müügilepingu kümne auto ostmiseks. Sama lepinguga osteti autodele veel plastikfurgoonid koos paigaldamisega. Kui autode soetamiseks oli A.B. nõudnud pakkumise ka U AS-ilt, siis furgoonide ostmisel ta valikut erinevate hankijate pakkumiste vahel ei teinud. A.B. selline käitumine oli vastuolus RE E 30. detsembri 1994. a käskkirja nr 125 nõuetega, mis kohustas üle 50 000.- krooni maksva ostu puhul tegema valiku kolme erineva pakkumise vahel. Kohus leidis, et ei saa lugeda autohindade pakkumist valiku tegemiseks ka furgooni osas, sest need pakkumised ei sisaldanud furgooni hinda. Kohus ei lugenud furgoone auto osadeks, mis oleksid taganud auto komplektsuse. Need osteti lisaks autodele rohkem kui kuu möödumisel pärast autode kasutuselevõttu. Furgoonid osteti 126 500.- krooni võrra kallimalt U AS poolt samal ajal pakutud hinnast ning E AS-le põhjustati A.B. ametialase lohakuse tõttu suur materiaalne kahju.
2.Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2000. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja A.B. kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud kaebuse väidetega, et maakohus ei sisustanud ametialase lohakuse blanketset normi, kuna käskkiri nr 125 ei reguleerinud autode ostmist. Tunnistajad kinnitasid, et selle käskkirjaga kehtestatud ostutingimused laienesid praktikas kõikidele ostudele, mis olid seotud tootmis-ja majandustegevusega. Seega oleks ka furgoonide ostmisel pidanud järgima käskkirja nõudeid ja nende täitmata jätmisega pani A.B. toime ametialase lohakuse.