Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. oktoobril 2000
3-1-1-92-0
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil 19. septembril 2000. a kassatsiooni korras läbi kriminaalasja S.Z. süüdistuses KrK § 164 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune S.Z., tema kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ja riigiprokurör Marge Püss.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S.Z. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 164 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi. Ta töötas Tallinna Politseiprefektuuri X Politseiosakonna nooreminspektorina. 21. aprillil 1998. a kella 02.00 paiku patrullis ta koos nooreminspektori S.R-ga Tallinnas. Ähvardades trahviga, sai S.Z. kinni peetud autoomaniku (kuriteo matkija, kelle leppenimi oli "L") käest altkäemaksu 300 kr selle eest, et ta ei koostanud protokolli "L" haldusõigusrikkumise kohta. S.R. anti samuti kohtu alla süüdistatuna KrK § 164 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi.
2.Tallinna Linnakohtu 17. jaanuari 2000. a otsusega mõisteti S.Z. ja S.R. süü tõendamatuse tõttu õigeks. Linnakohtu hinnangul esinesid kriminaalasjas kõrvaldamatud vastuolud, mis tõlgendati kohtualuste kasuks. Otsuse kohaselt rikuti kohtueelsel uurimisel KrMK § 141 lg 1 ja § 113 lg 1 sätteid ning sellest tulenevalt jäeti tõendina arvestamata politseiauto läbiotsimise protokoll. Lisaks sellele ei olnud linnakohtul võimalik kontrollida missuguste numbritega kupüürid anti kuriteo matkijale "L-le" ja kas S.Z. poolt juhitavast politseiautost leitud rahatähtede hulgas olid need kupüürid või mitte. Salajase pealtkuulamise helisalvestamise kirjaliku fikseerimise protokollist ja sellele juurdelisatud stenogrammist ei nähtunud, et kohtualused oleks "L-lt" raha välja pressinud. Linnakohus asus seisukohale, et anonüümse tunnistaja "L-i" ütlused politseinikele antud kupüüride osas ja selles, kuhu tunnistaja need politseiautos asetas, on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning seetõttu luges kohus "L-i" ütlused mitteusaldusväärseteks.