Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. oktoobril 2000
3-1-1-84-0
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M.K. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 17 lg 6 - § 197 lg 2 p 2; § 139 lg 2 p 1, 2, 3; § 141 lg 2 p 1 ja § 107 lg 1 järgi ning M.I. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 ja § 141 lg 2 p 1 järgi.
5.septembril 2000. a toimunud kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa M.K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, M.I. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 10. veebruari 2000. a otsusega tunnistati M.K. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 17 lg 6 - § 197 lg 2 p 2; § 139 lg 2 p 1, 2, 3; § 140 lg 2 p 1, 2, 3 ja § 107 lg 1 järgi, lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti talle viis aastat vabadusekaotust tingimisi katseajaga kolm aastat. M.I.tunnistati süüdi KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 ja § 140 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti sellele osaliselt Tartu Linnakohtu 1. juuli 1998. a otsusega mõistetud karistus ning lõplikuks karistuseks mõisteti kolm aastat ja kolm kuud vabadusekaotust noortevanglas. Kohus arutas muu hulgas M.K-le, M.I-le ja veel kahele isikule KrK § 141 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad 30. juunil 1998. a Tartus M Haigla juures oleva bussipeatuse lähedal tungisid vara röövimise eesmärgil kallale O.N-le, kasutasid tema tervisele ohtlikku vägivalda, lüües viimast korduvalt jalaga näkku, millest kannatanule tekitati ninaluu murd, nahamarrastused ninaseljal ning nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel, ninajuurel ja vasakul põsel ning röövisid kannatanult mopeedi, mobiiltelefoni "Motorola", jope ja jooksukingad koguväärtusega 2100 krooni. Kohus leidis, et kirjeldatud tegu tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 140 järgi, kuna kriminaalasjas puudusid veenvad tõendid selle kohta, et kannatanu suhtes oleks kasutatud tema tervisele ohtlikku vägivalda. Kannatanu ütlustest ei nähtunud samuti, et ta oleks ründajate tegevust tajunud oma elule ja tervisele ohtlikuna. Kuna kohtualused olid arvulises ülekaalus ning neil oli soovi korral võimalus veelgi intensiivsema vägivalla kasutamiseks, siis puudus kohtu arvates alus nende tegevuse kvalifitseerimiseks KrK § 141 järgi. M.K. süüdistati veel KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi selles, et ta isikute grupis koos A.V. ja S.R-ga varastas L.V. korterist viimasele kuulunud televiisori koos puldi ja dokumentidega. Kohus asus aga seisukohale, et varguse pani toime A.V. üksinda ning ei uskunud viimase M.K. süüstavaid ütlusi, kuna A.V. muutis neid kriminaalmenetluse käigus, M.K. aga andis ühetaolisi ütlusi.