Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. augustil 2000
3-1-3-11-
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise avalduse alusel läbi kriminaalasja H.L. süüdistuses VNFSV KrK § 17-58-1"a"; § 17-58-8 ja § 182 lg 1 ning NSVL ÜN Presiidiumi 4. juuni 1947. a seadluse § 2 ja § 4 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa H.L. kaitsja Karl Saavo ja riigiprokurör Marge Püss.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti NSV SM Vägede Sõjatribunali 20. detsembri 1950. a otsusega tunnistati H.L. süüdi VNFSV KrK § 17-58-1"a"; § 17-58-8 ja § 182 lg 1 ning NSVL ÜN Presiidiumi 4. juuni 1947. a seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi-ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 ja § 4 järgi ning mõisteti karistuseks kakskümmendviis aastat vabadusekaotust ühes õiguste äravõtmisega viieks aastaks koos vara konfiskeerimisega. Sama otsusega mõisteti süüdi veel E.L. ja M.L.. Otsuse kohaselt astus H.L. 1949. a kevadel ühendusse kodumaa reeturite ja bandiitidega, aidates seejuures neil varjuda oma kodus ning varustades neid toiduainetega. Samal ajal hoidis ta enda juures ebaseaduslikult ka tulirelva. Samuti osales H.L. 1949. a aprillis relvastatud bande koosseisus P kooperatiivi röövis, mille käigus võeti endale erinevaid kaupu 20 135.- rubla väärtuses. Karistuse kandmise alguseks loeti H.L-l 20. juuli 1950. a. Kontrrevolutsioonilisi kuritegusid toimepannud isikute kriminaalasjade ümbervaatamise ENSV vabariikliku komisjoni otsusega 30. märtsist 1955. a jäeti H.L. süüdistusest välja tema süüdimõistmine VNFSV KrK § 17-58-8 järgi ning vähendati tema karistust 10 aasta vabadusekaotuseni. Edasisest karistuse kandmisest vabastati ta NSVL ÜN Presiidiumi Komisjoni otsusega 17. mail 1956. a seoses edasise karistuse kandmise ebaotstarbekusega.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
2.H.L. esitas Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks, milles palutakse Sõjatribunali 20. detsembri 1950. a otsus tühistada ning avaldaja rehabiliteerida. H.L. selgitab avalduses, et vastavalt 19. veebruari 1992. a seadusele "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" on ta VNFSV KrK § 58-1 järgi süüksarvatud tegudes loetud rehabiliteerituks, samas kui NSVL ÜN Presiidiumi 4. juuni 1947. a seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigija ühiskonnavara riisumise eest" § 2 ja § 4 järgi süüks arvatud teos teda rehabiliteeritud ei ole. H.L. kinnitab, et temale süüksarvatud tegu seisnes Eesti iseseisvuse eest võitlevate metsavendade abistamises ja varjamises okupatsioonivõimude eest ning seega on olemas täielik alus tema avalduse rahuldamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanudära kaitsja, kes taotles avalduse rahuldamist ning prokuröri, kes vaidles sellele vastu, leidis: