Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. augustil 2000
3-1-3-12-0
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise avalduse alusel läbi kriminaalasja V.T., P.B., P.M. ja A.R. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 140 lg 2 p 1, 2, 31 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V.T. ja P.M. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, P.B. kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo ning A.R. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kohtualustele oli esitatud süüdistus KrK § 15 lg 2 ja § 141 lg 2 p 1, 3, 41 järgi. Süüdistuse kohaselt sõitsid kohtualused 27. novembril 1998. a raha röövimise eesmärgil kannatanu A.N. elukohta, kus A.R. juhatas teistele kätte A.N. korteri ning jäi ise välja ootama. Seejärel tungisid alkoholijoobes kaaslased nägusid maskidega varjates A.N. korterisse, kus peksid teda rindkeresse ja näkku ning nõudsid temalt revolvriga ähvardades 20 000 krooni. Saamata raha, ähvardas V.T. kuuma triikrauaga piinata A.N. 14-aastast tütart M.N., kelle suu oli P.B. eelnevalt teibiga kinni kleepinud. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna A.N. põgenes läbi aknaklaaside hüpates õue. Seejärel tulistas P.M. talle ühe korra revolvrist järele. Ekspertiisi hinnangul põhjustasid A.N-le tekitatud vigastused lühemaajalise terviserikke ning kuulusid kergete kehavigastuste liiki.
2.Järva Maakohtu 18. juuni 1999. a otsusega mõisteti A.R. süüdi KrK § 17 lg 6, § 15 lg 2 ja § 140 lg 2 p 1, 2, 31 järgi, teised kohtualused aga KrK § 15 lg 2 ja § 140 lg 2 p 1, 2, 31 järgi. Karistuseks mõisteti V.T-le neli aastat vabadusekaotust, A.R-le kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust, P.B-le neli aastat vabadusekaotust ja P.M-le kaks aastat vabadusekaotust. Kõigi süüdimõistetute suhtes rakendati KrK § 47 alusel tingimisi karistusest vabastamist katseajaga kolm aastat. Kohtu hinnangul ei olnud tõendatud, et kuriteo toimepanemisel oleks raha nõudmisel kasutatud P.M-l kaasas olnud relva, kuna seda eitasid nii kohtualused kui ka kannatanud. Andes kõigi tõendite taustal hinnangu ka A.N. suhtes kasutatud vägivallale, pidas kohus seda rakendamise viisi ja tekitatud tagajärgede poolest elule või tervisele mitteohtlikuks. Tõendamist ei leidnud kohtu arvates ka sellise vägivallaga ähvardamine. Eeltoodust tulenevalt kvalifitseeris kohus esitatud süüdistuse ümber avaliku varguse katsena.