Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. augustil 2000
3-1-1-76-00
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. M. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3; § 140 lg 2 p 1, 3; § 144 lg 1; § 197 lg 2 p 1, 2 järgi ja K. T. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3; § 144 lg 1; § 197 lg 2 p 1, 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa K. T. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, M. M. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss.
4.2 Kaitsja M. Kallas põhjendab taotlust asjaoludega, et süüdimõistetu on varasemalt karistamata, kuritegude toimepanemise ajal oli ta alaealine ning on asunud tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitama, mis on kergendavaks asjaoluks. Nii on M. M. hüvitanud tsiviilhagid, mille osas ei olnud vaidlust, seejuures ei sea KrK § 37 seda kergendavat asjaolu sõltuvusse hüvitatud kahju suurusest. Lisaks sellele on süüdimõistetu asunud tööle ning käinud vabatahtlikult kriminaalhooldaja juures, toimikus teda iseloomustavad materjalid on positiivsed. Samuti on kohtul piisavad garantiid kriminaalhooldusele määratud isiku poolt kontrollnõuete mittetäitmise korral, et teda karistada reaalse vabadusekaotusega. Samal ajal on süüdimõistetul aga võimalus tõendada, et ta on õigusrikkumistest teinud järeldused ning oma teguviisi hukka mõistnud. 4.3 M. M. leiab kaebuses, et ringkonnakohus ei ole olnud erapooletu, kuna ta on rikkunud tsiviilhagejate põhiõigusi ning ei ole näidanud, millised on kohtu poolt tsiviilhagi ja varalise kahju hüvitamise tagamiseks tarvitusele võetud abinõud vastavalt KrMK §-le 255 lg 9. Samuti on reaalse vabadusekaotusliku karistuse kohaldamine vastuolus EV põhiseadusliku korra (PS § 18) ja seadustega (KrK 20 lg 3). Lisaks sellele kahtleb kassaator kohtuniku ja prokuröride erapooletuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära K. T. kaitsja vandeadvokaat A. Pärteli, M. M. ja tema kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist, ning riigiprokurör M. Püssi, kes taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, leidis: 5.1 Vastavalt KrK § 20 lg-le 1 on karistus sunnivahend, mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises Kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab siinkohal veelkord, et kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga arvestab kohus karistuse mõistmisel eelkõige toimepandud kuritegude raskust ja laadi, seejärel süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Selline seisukoht tuleneb üheselt KrK § 36 mõttest. 5.2 Karistuse mõistmist reguleerib Kriminaalkoodeksi 4. peatükk. KrK § 47 aga, mille kohaldamist K. T. ja M. M. suhtes taotletakse, asub Kriminaalkoodeksi 5. peatükis, mille pealkirjaks on Karistusest vabastamine. Seega on ainetud need kassatsioonides esitatud väited, mille kohaselt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on rikkunud karistuse mõistmist reguleerivaid seadusesätteid. Kohus juhindub ka karistuse mõitmisel üksnes seadusest ning südametunnistusest. Seadus ei näe ette ühtegi juhtu, mil KrK § 47 kohaldamine oleks obligatoorne, vastupidi sama paragrahvi esimene lõige sätestab, et tähtajalist vabadusekaotust süüdimõistetu suhtes ei pöörata tingimuslikult täitmisele vaid siis, kui kohus leiab, et vabadusekaotuse ärakandmine pole otstarbekas. Käesoleval juhul on nii K. T. kui ka M. M. esimese astme kohtu poolt mõistetud tähtajaline vabadusekaotus ning nende suhtes on see KrK § 47 alusel jäetud tingimuslikult kohaldamata.
Eesistuja: Ott Järvesaar Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.