Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. juunil 2000
3-1-1-72-0
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. P. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 ja § 202 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. P. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss.
ASJAOLUD JA MENELUSE KÄIK
1.Tallinna Linnakohtu 29. detsembri 1999. a otsusega tunnistati R. P. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 202 järgi ja talle mõisteti karistuseks vastavalt kolm aastat kuus kuud ja kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti kohtualusele kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks neli aastat vabadusekaotust. Veel tunnistati selle kohtuotsusega KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3; § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 15 lg 2 - § 197 lg 1 järgi süüdi R. I., kes on sündinud 17. novembril 1982. a ja oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine. KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi tunnistati kohtualused süüdi selles, et nad 30. novembril 1997. a tungisid võõra vara hõivamise eesmärgil kallale J. V-le, peksid teda käte ja jalgadega elutähtsatesse piirkondadesse, tekitades kergeid kehavigastusi ning varastasid asju 223.- krooni väärtuses. Kuna R. I. oli ülalkirjeldatud avaliku varguse toimepanemise ajal alaealine, siis tunnistati R. P. veel täiendavalt süüdi ka KrK § 202 järgi alaealise R. I. kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele. R. P. eitas oma süüd KrK §-s 202 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja väitis, et esimesena jooksis kannatanu juurde ning hakkas teda peksma R. I. Kohus aga leidis, et R. P. süü on tõendatud, kuna nii R. I. kui ka tunnistaja N. M. kinnitasid J. V. üheaegset peksmist kohtualuste poolt ning R. P. pidi ja ka sai aru R. I. alaealisusest.
2.Tallinna Linnakohtu 29. detsembri 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse R. P., kes vaidlustas enese süüdimõistmise KrK § 202 järgi, tema tegude kvalifitseerimise KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning ka lõpliku karistusmäära. Kohtuotsuse vaidlustas ka R. I., märkides kaebuses muuhulgas ka seda, et kaaskohtualune ei olnud teadlik tema alaealisusest ja nende vahel pole kunagi vanusest juttu olnud.