Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. veebruaril 2000
3-1-1-18-0
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. U. süüdistuses KrK § 161 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa I. U. kaitsjad vandeadvokaadid Andres Alas ja Aleksander Glikman ning riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
4.2 PankrS § 31 lg 1 kohaselt kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve. Nimetatud pankrotiseaduse sättest tuleneb, et haldur peab olema sõltumatu nii võlgnikust kui võlausaldajatest. Ringkonnakohus leidis, et RAS Luunja pankrotivara müügi läbiviimisega ja õigusteeninduse lepingu täitmisega rikkus I. U. PankrS § 31 lg 1 sätteid. PankrS § 75 lg 2 sätestab, et kui võlgnik on pankrotiotsuse edasi kaevanud, ei tohi võlgniku nõusolekuta enne kaebuse läbivaatamist vara müüa. Sama paragrahvi lgs 3 on sätestatud erandid vara müügi kohta. Seega tuleneb PankrS § 75 lg 3 mõttest üheselt, et ilma võlgniku nõusolekuta võib erandina müüa vaid teatud osa võlgniku varast. Linnakohtu otsuses asuti kohtukolleegiumi arvates väärale seisukohale, et kuna I. U.-il oli olemas vara müümiseks pädeva organi luba, siis see välistab KrK §-s 161 ettenähtud kuriteo objektiivse külje. Tegelikkuses ei ole üldkoosolek sellist luba haldurile andnud, vaid kinnitanud likvideerimiskava, mis nägi ette vara müügi pankrotiseaduse kohaselt. Asjakohane ei ole linnakohtu otsuses sisalduv järeldus, mille kohaselt halduril puudus alus kahelda üldkoosoleku otsuse õigsuses ning võimalus selle otsuse täitmata jätmiseks. Tegelikult otsustas vara müügi I. U. põhjendusel, et selle väärtus väheneb ja hoidmine on kulukas. I. U. valmistas ette pankrotitoimkonna koosolekute päevakorrad ja selgitas toimkonna liikmetele kiiret vara müügi vajalikkust. Halduri selgituste tõttu otsustas toimkonna koosolek müüa vara võimalikult kiiresti, kuna selle hoidmine ja valvamine on kulukas ning müügi lükkamine sügisesse kahandaks võlausaldajate nõuete rahuldamise nullilähedaseks. Pankrotitoimkonna koosolekute protokollidest ei tulenenud, et haldur oleks eelnevalt selgitanud toimkonna liikmetele PankrS § 75 lg 3 sisu. Samuti ei nähtu toimkonna koosolekute protokollidest, milles seisneb pankrotivara hoidmise ja valvamise kulukus. Linnakohtu otsuses jäeti tähelepanuta veel asjaolud, et pankrotimenetluse seaduslikkuse eest vastutab haldur, mitte pankrotitoimkond ning et haldur peab kaitsma nii võlausaldajate kui võlgnike huve. Asjaolu, et võlgnik ja Eesti Erastamisagentuur pole kaevanud halduri tegevuse peale võlausaldajate üldkoosolekule, ei tee olematuks halduri ebaseaduslikku vara müüki. RAS Luunja vara valvamise ja hoidmise kulukuse tõendamiseks esitas I. U. linnakohtu istungil ESS Lõuna kalkulatsiooni võimalike kulude kohta vara valvamiseks 1996. a, mille kohaselt oleks RAS Luunja kõikide objektide varustamine tehniliste valveseadmetega läinud maksma 433 303 krooni, kusjuures mehitatud valve oleks läinud maksma 259 200 krooni kuus. Samas ei osanud I. U. seletada, miks ta oleks pidanud varade valvamise vajaduse korral kasutama just selliseid eriti kulukaid turvafirma teenuseid. Ringkonnakohus leidis, et vara müügi õigustamine selle valvamise ja hoidmise kulukusega I. U.i poolt on paljasõnaline ning tegelikkusele mittevastav. Tõsiseltvõetavaks ei peetud I. U.-i ütlusi, et vara müük oli põhjendatud vara väärtuse kiire langemisega. I. U.i ütlused ei kinnitanud, kuidas saab töötava majandusüksuse tervikvarade väärtus mõne kuu jooksul kiiresti langeda. Eeltoodud asjaolud kinnitasid kolleegiumi arvates seda, et I. U. rikkus tahtlikult ametiseisundi ärakasutamisega PankrS § 75 lg-te 2 ja 3 sätteid. Ringkonnakohus leidis, et seoses I. U.-i poolt pankrotivara ebaseadusliku müügiga loobusid erastamisnimekirjas oleva RAS Luunja erastamisprotsessis parima pakkumise teinud ja Erastamisagentuuri Nõukogu poolt parimaks pakkujaks tunnistatud isikud RAS Luunja aktsiate ostmisest. Ametiseisundi tahtliku ärakasutamisega põhjustas I. U. olulise kahju riigi huvidele, mis väljendus selles, et ei säilinud senini töötanud majand terviküksusena, uutel omanikel ei olnud kohustust tööhõive tagamiseks ning RAS Luunja võlgade tasumiseks. Erastamisagentuuri poolt parimast pakkumisest äraütlemine kahjustas Eesti riigi mainet. I. U.-i ebaseadusliku tegevusega pankrotimenetluse läbiviimisel vähenes põllumajanduse tootmispotentsiaal ning ta põhjustas sotsiaalseid pingeid tööhõive alal. Oluline kahju riigi huvidele väljendub ka pankrotihalduri kui ametiisiku institutsiooni diskrediteerimises. Ringkonnakohus asus seisukohale, et I. U.-i ametiseisundi tahtliku ärakasutamise ja sellega riigi huvidele põhjustatud olulise kahju vahel oli otsene põhjuslik seos. I. U.-i poolt PankrS § 75 sätete tahtlik rikkumine oli vajalikuks tingimuseks olulise kahju põhjustamisel riigi huvidele. I. U.-i eelnimetatud tegevuse kvalifitseeris kohus KrK § 161 järgi. 4.3 15. aprillil 1996. a sõlmitud õigusteeninduse lepingu alusel kandis I. U. haldurina Õigusbüroo Mägi ja Uudeküll AS arvele 364 764 krooni, sh 151 040 krooni vara müügi korraldamise eest. Ringkonnakohus leidis, et I. U.-i kui halduri poolt ametiseisundi tahtlik ärakasutamine pole mitte eelnimetatud lepingu sõlmimine, vaid selle täitmine pärast pankrotiotsuse edasikaebamist. Pankrotiseadusest tuleneb, et haldur võib teha väljamakseid pankrotimenetluse kulude osas mitte iseseisvalt, vaid kohtu loal ja pärast võimalike vastuväidete esitamist. Seetõttu puudus I. U.-il seaduslik alus tasuda pankrotivara arvelt õigusbüroole pankrotimenetluse kulude eest. Ringkonnakohus leidis, et I. U. kasutas haldurina tahtlikult ära oma ametiseisundit, tasudes pankrotivara arvelt büroo poolt esitatud arved summas 364 764 krooni, mis viitab üheselt võlgnike ja võlausaldajate huvide mittearvestamisega. Kohtualuse poolt pankrotivara arvelt vara müügi korraldamise eest õigusbüroole tasumine ei olnud õiguspärane ka seetõttu, et tema poolt korraldatud pankrotivara müük toimus PankrS § 75 lg-te 2 ja 3 sätete rikkumisega. Eelnevaga rikkus I. U. PankrS §-de 81 lg 6 ja 83 lg 2 sätteid ning põhjustas olulise kahju võlgniku (riigi) huvidele, kuna 1996. a kuulusid RAS Luunja kõik aktsiad riigile. Eelnimetatud I. U.-i tegevuse kvalifitseeris kohus KrK § 161 järgi. Menetlus Riigikohtus
Esialgse süüdistuse kohaselt süüdistati I. U.-i selles, et ta Pankrotiseaduse sätteid rikkudes müüs RAS Luunja pankrotivara 3 511 163.50 krooni väärtuses ja tasus õigusbüroole ilma teenuste iseloomu ja ulatust konkretiseerimata 238 832 krooni, millega põhjustas olulise kahju riigi huvidele. Siin on peetud oluliseks kahjuks riigi huvidele KrK § 161 mõttes varalist kahju. Prokuröri poolt 23. aprillil 1999. a muudetud süüdistuse kohaselt konkretiseeriti riigi huvidele tekitatud olulist kahju. Selle kohaselt tekitas I. U. ebaseadusliku pankrotimenetlusega ja võlgnike huvide mittearvestamisega olulise kahju riigi huvidele. Kahju seisnes selles, et ei olnud võimalik RAS Luunja 100% aktsiate ostumüügilepingu sõlmimine riigi huvidele vastavate tingimustega. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt väljendub oluline kahju riigi huvidele selles, et vara müümisel struktuuriüksuste kaupa ei säilinud senini töötanud majand terviküksusena, uutel omanikel ei olnud kohustust tööhõive tagamiseks ning RAS Luunja võlgade tasumiseks, erastamisagentuuri poolt parimast pakkumisest äraütlemine kahjustas Eesti riigi mainet, vähenes põllumajanduse tootmispotentsiaal ning põhjustati sotsiaalseid pingeid tööhõive alal ja diskrediteeriti pankrotihalduri kui ametiisiku institutsiooni. Ringkonnakohtu poolt tuvastatuks loetud riigi huvidele olulise kahju tunnuseid ei olnud I. U.-le varasemates süüdistustes esitatud ja seetõttu ei olnud tal võimalik aru saada, millise süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutati. See on vastuolus KrMK § 351 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt kohtualusel on õigus teada, millise süüdistuse alusel tema kohtuasja arutatakse. Ringkonnakohus on sisuliselt väljunud süüdistuse piirest ja laiendanud süüdistust, sest on ise sisustanud olulise kahju konkreetses kriminaalasjas. Kui kohtualune ei tea täpselt, millise kahju põhjustamises teda süüdistatakse on see tema kaitseõiguse rikkumine ja kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu ka seda, kas varasemas süüdistuses märgitud oluline kahju varalises mõttes I. U.-i tegevuse tagajärjel üldse tekkis ja kui, siis millises ulatuses ja kellele, sest kahjusid kohtuotsusega välja mõistetud ei ole. Kohus on üksnes väitnud, et kuna puudub võimalus hinnata, kas ja millises ulatuses on pankrotimenetluse kulud põhjendatud, tuleb tsiviilhagi jätta läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. 6.2 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kohtuotsuse tegemisel rikkunud ka KrMK § 268 lg 4 nõudeid. Rikkumine seisneb selles, et kohtuotsuse kirjeldavmotiveeriv osa ja resolutiivosa ei ole omavahel kooskõlas. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on leitud, et I. U.-le KrK § 1411 lg 3 p1 järgi esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 161 järgi ja seda järeldust on ka üksikasjalikult põhjendatud. Samas on ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse resolutiivosa kohaselt jäetud muutmata Tartu Linnakohtu 21. mai 1999. a kohtuotsus osas, millega I. U. mõisteti süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi õigeks. KrMK § 268 lg 4 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus siis, kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus või kohtualuse teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest. Järelikult ei ole võimalik kohtualust kriminaalkoodeksi eriosa ühe paragrahvi järgi kvalifitseeritud teo toimepanemises õigeks mõista ja samas selle sama teo eest teise paragrahvi järgi süüdi mõista. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selline kriminaalmenetluse seaduse rikkumine ei võimalda kohtuotsusest üheselt mõista, millise kuriteo toimepanemises ja millises mahus on kohtualune õigeks ning millises süüdi mõistetud. Seetõttu tuleb selline kriminaalmenetluse rikkumine tunnistada oluliseks AKKS § 39 lg 4 alusel. 6.3 Ülaltoodu alusel juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.