Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. veebruaril 2000
3-1-1-21-0
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. R. õigeksmõistmises KrK § 186 järgi. Kohtuistungist võtsid osa kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnakohtu 18. oktoobri 1999. a otsusega tunnistati A. R. süüdi KrK § 186 järgi ja teda karistati rahatrahviga 150 päevamäära, s.o 4200 krooni. Linnakohus tuvastas, et eesmärgiga omandada õigust B, C, D ja E kategooria mootorsõiduki juhtimiseks, esitas A. R. 12. septembril 1997. a teda kinnipidanud Tartu Liikluspolitsei patrullile võltsitud juhitunnistuse AББ nr 434000. Tartu Linnakohtu otsuse peale esitas kohtualune A. R. apellatsioonkaebuse, milles ta palus end õigeks mõista. Kohtualune väitis, et ta ei teadnud juhilubade võltsitusest ja linnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele.
2.Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1999. a otsusega tühistati linnakohtu otsus. A. R. mõisteti süüdistuses KrK § 186 järgi õigeks. Kriminaalkolleegium tühistas linnakohtu otsuse selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Kriminaalkolleegium leidis, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis lükkavad ümber kohtualuse ütlused. Ringkonnakohus luges tõeseks, et kohtualune sai juhiload teenides Nõukogude Armees ja ta ei olnud teadlik juhilubade võltsitusest.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
3.Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Inna Tegova, kes taotleb kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Prokuröri arvates ei ole A. R. õigeksmõistmine kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud tehioludega ning kohtuotsus on motiveerimata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus KrMK § 274 p 4 nõudeid ja hindas kogutud tõendeid valikuliselt ning ühekülgselt. Prokurör viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1998. a otsuses nr 3-1-1-34-98 väljendatud seisukohale, et kui kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune süüdi ja teisel juhul õigeks, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet.