3-1-1-119-99
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. detsembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. K. süüdistuses KrK § 203 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik
1.Narva Linnakohtu 7. juuni 1999. a otsusega mõisteti I. K. süüdi KrK § 203 lg 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 8 kuuks ja 5 päevaks. Vastavalt KrK §-le 45 arvestas kohus karistuse hulka eelvangistuse aja 2. oktoober 1998. a - 7. juuni 1999. a, s.o 8 kuud ja 5 päeva, luges kohtualusele mõistetud karistuse kantuks ning vabastas ta vahi alt kohtusaalis. I. K. oli antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 1997. a maikuus Narvas T. 6 keldriruumis omastas alaealiselt V. S.-lt teadlikult kuritegelikul teel saadud keevitusaparaadi ja lõikemasina ning hoidis neid oma kodus aadressil Narva K. 9-4. 1997. a juunikuus müüs ta keevitusaparaadi 300 kr eest juurdlusega tuvastamata isikule. Lõikemasin võeti I. K.-lt ära politseitöötajate poolt. Kohtueelsel uurimisel kvalifitseeriti I. K.-i teod KrK § 203 lg 1 järgi kui teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamine, hoidmine ja turustamine. Eeluurimise käigus tunnistas I. K. end temale esitatud süüdistuses süüdi osaliselt, kohtulikul arutelul tunnistas ta end süüdi täielikult. Karistuse mõistmisel märkis linnakohus, et kohtualune on varem kohtulikult karistamata, haldusvastutusele võetud ei ole, iseloomustus elukohast on rahuldav, pikemat aega ei tööta ja ei oma sissetulekuallikat. Kooskõlas kohtueelse uurimisega on risk, et kohtualune võib panna toime uusi kuritegusid. Vastutust kergendavaks asjaoluks tunnistas linnakohus süü ülestunnistamise, vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
2.Narva Linnakohtu 7. juuni 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune I. K. Apellant palus muuta linnakohtu otsuse talle mõistetud karistuse osas ning taotles karistuseks trahvi või aresti. Apellant leiab, et talle mõistetud karistus ei vasta teo raskusele ja tema isiksusele. Ta pole varem kriminaalkorras karistatud. Vastutust kergendavaks asjaoluks on süü ülestunnistamine, vastutust raskendavad asjaolud puuduvad. Linnakohus ei ole oma otsuses motiveerinud, miks kohaldati raskemat karistust. Apellant leiab, et kohus on mõistnud talle karistuse lähtudes mitte kuriteo raskusest ja isikust, vaid ta vahi all viibimise kestvusest.