3-1-1-83-99
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. detsembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Lea Kalm, Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja E. T. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa E. T. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalmenetluse senine käik
1.Tartu Maakohtu 11. mai 1999. a otsusega tunnistati E. T. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja teda karistati rahatrahviga 50 päevamäära s.o 500 krooni. KrK § 45 alusel loeti karistusest kantuks vahi all viibitud aeg 26. veebruarist kuni 5. märtsini 1997. a. KrK § 43 lg 4 alusel arvutas maakohus eelvangistuses viibitud aja ümber rahatrahvi päevamääradeks arvestusega, et ühele vahi all viibitud päevale vastavaks kolm rahatrahvi päevamäära. Lõplikuks karistuseks luges kohus rahatrahvi 26 päevamäära s.o 260 krooni.
2.Apellatsioonprotestis vaidlustati Tartu Maakohtu eelnimetatud kohtuotsus karistuse leebuse ja karistuse mõistmise üldaluste rikkumise motiivil. Protestis märgiti muuhulgas, et vastavalt KrK § 43 lg-le 2 viiakse rahatrahv täide iseseisvalt ning sellest järelduvalt ei ole KrK § 45 sätted siinkohal kohaldatavad.
3.Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 1999. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 11. mai 1999. a otsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnakohus asus muuhulgas ka seisukohale, et maakohus on põhjendatult kohaldanud KrK § 45 sätteid ning õigesti arvestanud E. T. mõistetud rahatrahvi hulka ka tema poolt eelvangistuses viibitud aja. Ringkonnakohtu otsuses rõhutatakse, et eelvangistusaja arvestamata jätmisel oleks maakohus rikkunud karistuse mõistmise põhimõtet, mille kohaselt ühe kuriteo eest võib mõista ainult ühe põhikaristuse.