3-1-1-105-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. novembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Raul Ratt'i süüdistuses KrK § 115 lg 3 p 2; § 1151 lg 2 ja § 117 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu Raul Ratti kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss. I. Kriminaalasja menetluse senine käik
sätestatut. 4.3 Kolmandaks rõhutab kassaator, et kohus on kohtualuse süüditunnistamisel muuhulgas tuginenud ka M. Viira ütlustele ja seletustele, kuigi need on vastuolulised. Ka seda loeb kassaator KrMK §-s 50 sätestatu rikkumiseks. 4.4 Neljandaks märgib kassaator seda, et ringkonnakohus, erinevalt linnakohtust, on sisuliselt lugenud kohtualuse süüd kinnitavaks tõendiks ka kohtualuse poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana antud ütlused. Kassaator rõhutab, et selliselt toimides ei ole ringkonnakohus järginud Riigikohtu
sisuliselt juhindunud kohtuotsuse tegemisel AKKS § 29 lg-st 4, puudub alus kassatsioonkaebuses korrata apellatsioonkaebuses sisaldunud etteheiteid esimese astme kohtu otsuse põhjendatusele. Nõustuda ei saa kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohtu järeldused kaitsja ja kannatanu seadusjärgse esindaja väidete kummutamisel ei ole põhjendatud ja et nende järelduste tegemisel ei ole järgitud KrMK §-s 50 sätestatut. Tuleb silmas pidada, et süütuse presumptsiooni printsiibist ei tulene nõuet, et kohtuotsuses tuleks ja saaks eranditult kõiki kohtualuse kaitseks esitatavaid väiteid kummutada võrdsel määral. Mõistetavalt ei ole kuidagi võimalik kummutada vaid pelgalt hüpoteetilise iseloomuga väiteid, mille kontrollimiseks ei anta kohtule mingit võimalust ning mis ei saa seetõttu ka olla käsitletavad kahtlustena, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Sellisteks väideteks on kannatanu ütlused selle kohta, et ta ei soovi avaldada, millisel viisil oli tekkinud tema neitsinaha rike ning kannatanu seadusjärgse esindaja ütlused selle kohta, et asjaolu, kes tema tütart vägistas, olevat vaid tema ja tütre vaheline asi. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et tunnistaja M. Viira ütlused on vastuolulised: kriminaalasja menetlemise erinevatel etappidel antud ütluste erinevus detailides ei tähenda veel ütluste vastuolulisust. Samas peab aga Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et ringkonnakohtu käsitletavas otsuses tuginetakse põhjendamatult nii M. Viira ütlustele kui ka seletustele: vastavalt KrMK § 48 lg-s 2 sätestatule ei saa seletused olla käsitletavad tõenditena. Kuid kuna M. Viira poolt antud seletuste ja ütluste sisu on kõiges olulises ühtelangev, puudub alus kohtuotsuses muuhulgas ka seletusele tuginemist lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Nõustuda tuleb kassaatoriga selles, et ringkonnakohus on kaldunud kõrvale linnakohtu seisukohast, mille kohaselt ei saa tõendiks lugeda kohtualuse R. Ratti poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana antud ütlusi. Kassaator rõhutab põhjendatult, et ringkonnakohtu selline seisukoht lahkneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 1997. a otsuses D. Z. ja S. P. süüdistusasjas (3-1-1-105-97) märgitust. Kuid kuna Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1999. a otsuse motiveerivas osas viidatakse kõigepealt AKKS § 29 lg-le 5 ja seega nõustutakse linnakohtu otsuses esitatud põhjendustega, siis ei saa ka ringkonnakohtu poolt mittekohase motiivi lisamist lugeda selliseks rikkumiseks, mis seaks kahtluse alla ringkonnakohtu otsuse õigsuse. Kuid lugedes ühelt poolt põhjendamatuks ringkonnakohtu poolse otsese tuginemise R. Ratti poolt kohtueelses menetluses tunnistajana antud ütlustele ei saa teiselt poolt nõustuda ka kassatori ettepanekuga eemaldada kriminaaltoimikust lehed 21-22, millel on fikseeritud R. Ratti poolt tunnistajana antud ütlused. Veelgi enam: aktsepteeritavaks tuleb tunnistada ringkonnakohtu käsitletavas otsuses sisalduv kaudne viide R. Ratti poolt tunnistajana antud ütlustele. Nimelt on ringkonnakohtu otsuses põhjendatult osundatud asjaolule, et kohtu siseveendumust kujundab muuhulgas ka R. Ratti poolt süüdistatavana ülekuulamisel öeldu, et "muudan oma ütlusi abikaasa soovitusel. Tunnistajana antud ütlused ei vasta tõele". Nende R. Ratti sõnade pinnalt on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab erinevalt kassaatorist, et kohtud on piisavalt põhjendanud seda, miks kannatanu võis asuda oma ütlusi muutma. Siinjuures tuleb rõhutada, et ütluste muutmise põhjused ei kuulu iseseisvalt KrMK §-s 46 loetletavate tõendamiseseme asjaolude hulka. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selleski, et ei Eesti kriminaalõiguses ega ka Eesti õiguses tervikuna ole sätestatud üheselt seda, millises vanuses isikut tuleb lugeda lapseealiseks. Siinjuures aga puudub alus hälbida kohtupraktikas üldtunnustatult omaksvõetud seisukohast, et isik on lapseealine kuni 14-aastaseks saamiseni. Seadusandja tahet kaitsta eriliselt kuni 14-aastast naissoost isikut kinnitab asjaolu, et vastavalt KrK §-le 116 loetakse kriminaalkorras karistatavaks ka vabatahtlik suguühendus just nimelt noorema kui 14-aastase naissoost isiku suhtes. Mingil juhul aga ei saa nõustuda kassaatoriga selles, et kriminaalõiguslikus mõttes lapseealisuse määratlemisel tuleks lähtuda TsÜS-st ja et 8-aastane laps ei oleks enam käsitletav lapseealisena. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1999. a otsus Raul Ratti süüdistusasjas jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 23. novembril 1999. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.