3-1-3-13-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. oktoobril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja R.S. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid osa R.S. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti R.S. Tartu Linnakohtu 20. novembri 1996. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 2 aastaks. Veel mõisteti ta süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 7 aastaks. KrK 41 alusel liideti sellele karistusele Tartu Linnakohtu 25. augusti 1992. a otsusega mõistetud kandmata karistus, s.o 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust tingimisi 3-aastase katseajaga ning kohtuotsuste kogumis karistati teda vabadusekaotusega 7 aastaks ja 6 kuuks kinnises vanglas. R.S. karistuse kandmise aja alguseks loeti tema vahi alla võtmise päev, s.o 18. jaanuar 1995. a. Sama otsusega mõisteti süüdi O.S., R.G., R.A. ja A.J.. II Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 1997. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu
Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kaitsja kes taotles avalduse rahuldamist ning R.S-le karistuse mõistmist KrK § 39 sätteid kohaldades, samuti prokuröri, kes leidis, et avaldus ei kuulu rahuldamisele, leidis: R.S. avaldus kohtuvea parandamiseks on põhjendamatu ning ei saa olla aluseks kohtulahendite tühistamisel. Tema viibimist vahi all alates 18. jaanuarist 1995. a on arvestatud Tartu Linnakohtu 20. novembri 1996. a kohtuotsuses, mille kohaselt karistuse kandmise aja alguseks loeti vahi alla võtmise päev. KrK § 139 lg 2 pde 1,2 ja 3 järgi mõistetud karistuse osas jõustus kohtuotsus Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 1997. a kohtuotsusega ning R.S. asus talle nimetatud paragrahvi järgi mõistetud karistust kandma. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et R.S.le karistuse mõistmisel KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ei ole Tartu Linnakohus arvestanud sama linnakohtu 20. novembri 1996. a kohtuotsusest tulenevaid järeldusi. Selle otsuse kohaselt liitis kohus R.S-le mõistetud karistused KrK § 41 alusel osaliselt. Ringkonnakohus arutas kriminaalasja süüdimõistetute apellatsioonkaebuste alusel. Kuna ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse osaliselt, kandis R.S. talle KrK § 139 lg 2 p-de 1,2 ja 3 järgi mõistetud karistuse ära täies ulatuses. Kriminaalasja uuel arutamisel KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi mõistis kohus R.S-le küll karistuse sanktsiooni alammääras, kuid see kuulub samuti ärakandmisele täies ulatuses. Kogumis tuleks R.S. seega kanda pikem karistus, kui talle Tartu Linnakohtu 20. novembri 1996. a kohtuotsusega KrK § 41 alusel mõistetud lõplik karistus. Rõhutame veelkord, et seda otsust apelleerisid vaid süüdimõistetud ise. Olukorda, kus süüdimõistetu apellatsioonkaebuse rahuldamine viib tema hilisemale rangemale karistamisele, loeb Riigikohtu kriminaalkolleegium erandlikuks KrK § 39 mõttes. Seega Tuleb R.S-le mõista karistus eeltoodud sätet arvestades. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrK § 39 ja AKKS § 63 p-st 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Linnakohtu 7. mai 1998. a kohtuotsus ning Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Jüri Ilvest Jüri Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.