3-1-1-68-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 31. augustil 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja E. S. süüdistuses KrK § 188 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu E. S., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalmenetluse senine käik
õigeksmõistmises KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi täies ulatuses ning tehti uus otsus. E. S. ja T. E. tunnistati süüdi KrK § 188 järgi ja neid karistati rahatrahviga vastavalt 100 päevamäära, s.o 2800 krooni ja 50 päevamäära, s.o 1400 krooni. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör apellatsioonprotesti osaliselt ning taotles jätkuvalt kohtualuste süüditunnistamist KrK § 188 järgi. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuli ringkonnakohus järeldusele, et Jõgeva Maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Erinevalt maakohtust, luges ringkonnakohus kannatanu E. A. poolt antud ütlustega tuvastatuks asjaolu, et E. S. ja T. E. nõudsid tema käest T. A. võlgade tasumist ning keeldumise korral ähvardasid teda füüsilise vägivallaga ja vara hävitamisega. Kohtualuste käitumise kvalifitseeris ringkonnakohus ümber KrK § 188 järgi, sest luges tõendatuks T. A. ja kohtualuste vahelise võlasuhte olemasolu, millele tuginedes olid kohtualused õigustatud nõudma T. A. võla tasumist seaduslikus korras. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kohtualused teostasid oma õigusi ebaseaduslikus korras, sest ei pöördunud võla tagastamise nõudega mitte tegeliku võlgniku, vaid tema ema poole ning ähvardasid teda seejuures vägivallaga ja vara hävitamisega. Karistuse mõistmisel mõlemale kohtualusele arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust, laadi ning nende positiivseid isikuomadusi ja leidis, et kohtualuseid on otstarbekas karistada KrK § 188 sanktsioonis ettenähtud kergeima karistusliigiga, s.o rahatrahviga. II Kassatsioonkaebuse sisu
kohtuotsusest ei nähtu üheselt, kelle suhtes oli toime pandud ja milles seisnes süüdimõistetute poolt vägivalla kasutamisega ja vara hävitamisega ähvardamine. Kui selleks on peetud noa kõri peale panekut ja tule räästasse panemist, siis ei ole ringkonnakohtu otsusest võimalik aru saada, kas kannatanu pidas võimalikuks nende tegude toimepanemist süüdimõistetute endi poolt, kellegi teise poolt süüdimõistetute initsiatiivil või sõltumata süüdimõistetute käitumisest ja lähtudes vaid praegusest kuritegevuse kõrgest tasemest; kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada sedagi, kas süüdimõistetud kasutasid ka majamüügi kuulutuse avaldamist surveavaldusena või mitte. Ringkonnakohtu otsuses kirjapandu "pöördusid kohtualused E. A. poole, et viimane maksaks ära poja võlad ja sellega ei oleks müüki läinud perele kuuluv elamu", räägib pigem süüdimõistetute seadusliku tegevuse poolt. Samas tuleb majamüügi kuulutuse avaldamine iseenesest lugeda õiguslikult tühiseks ning selles ei saa näha võlausaldaja ebaseaduslikku tegevust oma seadusliku õiguse teostamisel. Kui seda aga käsitleda lihtsalt surveavaldusena, siis ei vasta see ühelegi KrK §-des 142 ja 188 toodud koosseisutunnusele. 10.2 Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole kriminaalasja uuel arutamisel 19. aprillil 1999. a ja kohtualuste teistkordsel süüditunnistamisel KrK § 188 järgi kõrvaldanud eelloetletud puudusi, millele on osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1999. a otsuses. Eelkõige tuleb aga siinjuures rõhutada järgnevat. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 1999. a otsuses märgitakse, et "kohtualuste tegevuse seaduslikkus seisneb selles, et nad pöördusid võla tagasinõudmisega T. A. ema E. A. poole, kes aga kohtualusele võlgu ei olnud." Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kõnealune pöördumine võib iseenesest küll olla ebaseaduslik, kuid ringkonnakohtu kõnealusest otsusest ei nähtu, et see pöördumine oleks ebaseaduslik kriminaalseaduse mõttes, et ainuüksi selline pöördumine oleks käsitatav kuriteona. Ringkonnakohtu kõnealuse otsuse edasises tekstis on täiendatud varem märgitut ja sedastatud, et "E. S. ja T. E. käitumine, kus nad võlgade tagasisaamiseks pöördusid T. A. ema poole ning kasutasid seejuures oma eesmärgi saavutamiseks ähvardusi, on vaadeldav oma õiguste teostamisena ebaseaduslikus korras". Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et T. S. ja T. E. poolt ähvarduse kasutamist pöördumisel E. A. poole ei saa lugeda motiveerituks järgnevalt kirjeldatavatel asjaoludel. Tartu Linnakohtu 18. augusti 1998. a õigeksmõistvas otsuses (tl 205) on põhjalikult ja kriminaaltoimiku konkreetsetele materjalidele tuginevalt põhistatud, miks kohus loeb ebajärjekindlateks ja seega mitteusaldusväärseteks E. A. ütlusi E. S. poolt vägivallaga ähvardamise kohta. Linnakohtu otsuses väljendatud seisukohta kummutavas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 1999. a otsuses tuginetakse üheleainsale algsele ja otsesele tõendile "E. A. ütlustele ning ühele tuletatud tõendile " P. A. ütlustele, mille sisuks on E. A. ütluste kordamine. Ringkonnakohtu kõnealuses kohtuotsuses märgitakse, et "kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on E. A. järjekindlalt kinnitanud, et E. S. ja T. E. käisid temalt nõudmas T. A. võlgade tasumist ning kui ta keeldus seda tegemast, ähvardas E. S. panna noa kõrile või majale tule räästasse". Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu aga, millistele konkreetsetele kriminaaltoimiku materjalidele oma järeldustes tuginetakse, samuti ka mitte seda, kas silmas peetavad "kriminaaltoimiku materjalid" on käsitatavad tõenditena KrMK § 48 mõttes. Oma seisukohta (kohtualuste süüdimõistmist) põhjendades märgitakse ringkonnakohtu viimases otsuses (tl 271), et "kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, mis lükkaksid ümber või seaksid kahtluse alla kannatanu taolised järjekindlad ütlused" ning et "kriminaalasjas puuduvad ka tõendid, miks E. A. peaks olema huvitatud kohtualuste alusetust süüdistamisest". Seoses ringkonnakohtu otsuses sisalduvate viimatiesitatud väidetega peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada esiteks seda, et tõenditele, mis seavad kahtluse alla E. A. ütlused, on osutatud Tartu Linnakohtu 18. augusti 1998. a õigeksmõistvas otsuses (tl 205). Teiseks ei saa ringkonnakohtu seisukoht, et "kriminaalasjas puuduvad ka tõendid, miks E. A. peaks olema huvitatud kohtualuste alusetust süüdistamisest", kuidagi olla mingiks etteheite aluseks kohtualustele ja seega ka mitte süüditunnistamise aluseks. Tulenevalt eelkirjeldatust ongi Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ringkonnakohtu argumentatsioon kohtualuste süü põhjendamisel ei ole piisav ega veenev linnakohtu seisukohtade kummutamiseks ning seetõttu on ringkonnakohtu otsuse puhul tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud rikkumisena. Selline rikkumine, olles ka iseseisvaks kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks on täiendavalt süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise aluseks ka seetõttu, et esiteks tuleb süütuse presumptsioonist tulenevalt kõiki ülakirjeldatud kõrvaldamata kahtlusi tõlgendada kohtualuste kasuks; teiseks " nagu on ilmnenud teistkordse apellatsioonimenetluse tulemina " ei ole olnud võimalik kahtluste
kummutamiseks koguda täiendavaid tõendeid ja kolmandaks võiks antud olukorras kohtumenetluse jätkamine väljuda Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 p-s 1 sätestatud mõistliku aja piirest.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.