3-1-1-57-99
KOHTUMÄÄRUS
Tartus 18. mail 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi riigiprokurör Tatjana Vassilevskaja eriprotesti Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 1999. a määruse peale, millega tühistati Tartu Linnakohtu 18. veebruari 1999. a otsus kriminaalasjas nr 1-65/98 P. K., K. O., I. K. jt süüdistusasjas ja saadeti kriminaalasi Tartu Linnakohtule uueks arutamiseks. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa K. O. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, P. K. ja I. K. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ning riigiprokurör Marge Püss.
1.Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistati Tartu Linnakohtu 18. veebruari 1999. a otsusega P. K. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati 3-aastase vabadusekaotusega. I. K. tunnistati süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 2 aastaks ja 6 kuuks. K. O. tunnistati süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 202 ja § 203 lg 1 järgi ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti talle karistuste osalise liitmise teel 3 aastat vabadusekaotust. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta 3-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega tunnistati veel süüdi E. K., E. L., J. P. ja L. K.
2.Tartu Linnakohtu 18. veebruari 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused P. K., K. O., samuti I. K. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas. Kaebustes taotlesid P. K. ning I. K. ja tema kaitsja mõistetud karistuste kergendamist. K. O. apellatsioonkaebuses taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja tema täielikku õigeksmõistmist.
3.Tuginedes KrMK § 274 p-dele 3 ja 4 ning AKKS § 30 lg 2 p-le 2; §-le 33 ja § 39 lg 3 p-le 7 tühistati Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 1999. a määrusega Tartu Linnakohtu 18. veebruari 1999. a otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel rõhutas kriminaalkolleegium järgnevat. 3.1 Linnakohus on kohtualustele P. K. ja I. K. süüks arvanud rea salajasi vargusi ilma iga kohtualuse ja kuriteo kohta konkreetseid motiive esitamata. Linnakohtu otsuses märgitakse üldsõnaliselt, et kohtualuste süü on tõendatud kannatanute ja tunnistajate ütlustega, kuid samas ei näidata, milline konkreetne varguse episood loetakse tõendatuks ühe või teise ütlusega. 3.2 Ringkonnakohtu määruses on loetletud ka 14 salajase varguse episoodi, mille puhul pole ringkonnakohtu arvates linnakohtu otsuse pinnalt võimalik öelda, kui suur oli kuriteoga tekitatud kahju. 3.3 Linnakohtu otsuses ei ole kõigi episoodide puhul hinnatud kohtualuste poolset kuriteost osavõtu astet. Samuti pole motiveeritud, miks jäeti kohtualuse K. O. süüditunnistamisel arvesse võtmatatema vastuväited. 3.4 Linnakohtu otsuses puuduvad motiivid K. O. süüditunnistamises KrK § 202 järgi. 3.5 K. O. süüditunnistamises KrK § 203 lg 1 järgi on tuginetud ainult kaaskohtualuse I. K. seletusele. Kõike eelkirjeldatut lugeski ringkonnakohus motiivide puudumiseks KrMK § 274 p 3 ja 4 mõttes. AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt on aga motiivide puudumine kriminaalmenetluse seaduse selline rikkumine, mis AKKS § 33 kohaselt toob endaga vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja linnakohtule uueks arutamiseks saatmise.