3-1-3-23-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. oktoobril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja A.D. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid osa A.D. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti A.D. Tartu Linnakohtu 25. augusti 1992. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele osaliselt Tartu Linnakohtu 28. mai 1990. a otsusega mõistetud kolmeaastane vabadusekaotuslik karistus ning lõplikuks karistuseks mõisteti viis aastat vabadusekaotust. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga. Kohtuotsuse kohaselt mõisteti A.D. süüdi 24. ja 25. veebruaril 1992. a toimepandud salajase varguse eest. Selle süüdistusega seoses viibis ta vahi all 1. märtsist kuni 25. augustini 1992. a. A.D. peeti kuritegudes kahtlustatavana uuesti kinni 26. aprillil 1993. a ning alates 28. aprillist 1993. a võeti ta vahi alla. 10. mail 1993. a vabastati ta vahi alt põhjusel, et talle ei esitatud tähtaegselt süüdistust. Uuesti võeti A.D. vahi alla 22. oktoobril 1993. a ja teda süüdistati salajastes vargustes, mis olid toime pandud
leidis: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A.D. viibis vahi all 1. märtsist 1992. a kuni 25. augustini 1992. a ( 5 kuud ja 25 päeva), mil ta vabastati kohtusaalis seoses KrK § 47 sätete kohaldamisega. Tartu Linnakohus on oma 12. septembri 1995. a kohtuotsuses õigesti kohaldanud KrK § 41 sätteid ning liitnud mõistetud karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, kuid ei ole arvesse võtnud A.D. poolt eelmises kriminaalasjas vahi all viibitud aega. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23, novembri 1995. a kohtuotsuses ei ole seda viga parandanud. Seega on kohtud rikkunud KrK § 45 sätteid. Tartu Linnakohtu 22. aprilli 1996. a kohtuotsusega on A.D. süüdi mõistetud kuritegude eest, mis ta pani toime 1993. aasta aprillikuus, seega enne 12. septembri 1995. a kohtuotsust. Kuna mõlema kohtuotsusega mõisteti ta süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1,2 ja 3 järgi, siis puudus kohtul seaduslik alus nende karistuste liitmiseks, sest kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 40 lubas liita vaid karistusi, mis olid mõistetud KrK eriosa erinevate paragrahvide järgi. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.