3-1-3-18-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. septembril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja V.K. süüdistuses KrK § 139 lg 1, § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 101 p-de 1, 3 ja 5 ja § 15 lg 2 järgi. Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena V.K. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Lääne-Viru Maakohtu 27. aprilli 1998. a otsusega tunnistati V.K. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 1 järgi kuuekuulise vabadusekaotusega, KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kuueaastase vabadusekaotusega ning KrK § 101 p-de 1, 3 ja 5 - § 15 lg 2 järgi kaheksa-aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti V.K. lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaheksa aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. V.K. tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KrK § 101 p-de 1, 3 ja 5 ja § 15 lg 2 järgi süüdi selles, et ta
tegutsemine otsese tahtlusega tappa. Kaudse tahtlusega tapmiskatse toimepanemise korral vastutab süüdlane tegelikult saabunud tagajärje eest. Maakohus tuli järeldusele, et lüües kannatanuid korduvalt noaga elutähtsate organite piirkonda, möönis V.K. igasuguse tagajärje, ka surma saabumise võimalust ühena võimalikest tagajärgedest Tulenevalt sellest maakohtu järeldusest ei ole tõendatud V.K. otsene tahtlus kannatanute surma põhjustamiseks. Seega tegutses V.K. tagajärje suhtes kaudse tahtlusega ning seetõttu peab ta vastutama tegelikult saabunud tagajärje eest s. o kahele isikule üliraskete kehavigastuste tekitamise eest. Eeltoodust tulenevalt taotleb prokurör V.K. süüditunnistamist KrK § 107 lg 2 p 4 järgi ja tema karistamist seitsmeaastase ja kuuekuulise vabadusekaotusega ning selle karistuse lugemist V.K. lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 1 alusel. Seoses eeltooduga taotleb prokurör V.K. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 2 järgi. Muus osas palub avaldaja kohtuotsused muutmata jätta. Kohtuistungil jäi prokurör avalduse juurde selles toodud motiividel. Kaitsja toetas prokuröri avaldust ja taotles selle rahuldamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1998. a ja Lääne-Viru Maakohtu 27. aprilli 1998. a otsustega on tuvastatud, et lüües kannatanuid korduvalt noaga elutähtsate organite piirkonda, möönis V.K. igasuguse tagajärje, ka surma saabumise võimalust ühena võimalikest tagajärgedest. Pärast vägivalla kasutamist röövis V.K. kaupluse kassast H-M.Z-le kuulunud 2900 krooni. Kohtuotsustest ei nähtu teisi motiive V.K. poolt kannatanute suhtes vägivalla kasutamise subjektiivse külje kohta. Seega on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ja Lääne-Viru Maakohus tuvastanud, et V.K. kasutas kannatanute suhtes vägivalda tahtlikult, kuid saabuvate tagajärgede suhtes tegutses ta kaudse tahtlusega. Sellest tulenevalt vastutab V.K. tema tegevuse tulemusena saabunud tegelike tagajärgede eest, s.o üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest kahe isiku suhtes, mis on kuritegu KrK § 107 lg 2 p 4 järgi. Kuna KrK § 107 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritav kuritegu on kergem kui KrK § 101 p 1, 3, 5 ja § 15 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu, siis tuleb kergendada ka V.K-le nii selle kuriteo kui ka kuritegude kogumi eest mõistetud karistust. Eeltoodust tulenevalt ei olnud V.K. kuritegude toimepanemise ajal - 11. aprillil 1997.a " KrK §-s 141 lg 2 p 2 tähendatud isik ja seetõttu tuleb tema süüdistusest välja jätta süüdistus KrK § 141 lg 2 p 2 järgi. Kohtuotsused kuuluvad V.K. selles osas süüditunnistamises tühistamisele, kuid see ei tingi mõistetud karistuse muutmist. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p 3; 64 p 3; 65 lg 3 ja 779 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1998. a ja Lääne-Viru Maakohtu 27. aprilli 1998. a otsused V.K. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 101 p 1,3,5 ja § 15 lg 2 järgi, samuti tema süüditunnistamise osas KrK § 141 lg 2 p 2 järgi ning KrK § 40 lg 1 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas. Tunnistada V.K. süüdi KrK § 107 lg 2 p 4 järgi ja mõista talle karistuseks seitse (7) aastat ja kuus (6) kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. KrK § 40 lg 1 alusel lugeda V.K. lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest seitse (7) aastat kuus (6) kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Välja mõista V.K-lt riigieelarve tuludesse viissada kolmkümmend üks (531) krooni kaitsjatasu katteks.
Kohtuotsus jõustub 29. septembril 1998. a ning ei kuulu edasikaebamisele. Eesistuja.: Jüri Ilvest Liikmed: Ott Järvesaar, Jüri Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.