3-1-1-79-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. juunil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ning Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Ä. N. süüdistuses KrK § 105 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa kohtualune Ä. N., tema kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus, kannatanu Eve Kull ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu 12. veebruari 1998. a otsusega tunnistati Ä. N. süüdi KrK § 105 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimisi üheaastase katseajaga karistuse kandmisest. Süüdistuses KrK § 162 järgi mõisteti kohtualune õigeks. Ä. N. tunnistati KrK § 105 järgi süüdi selles, et ta, olles Tartu Linna Keskraamatukogu lasteosakonna juhatajana organiseerinud 3 - 11 aastastele lastele lugemislaagri, viis 1. juulil 1997. a kella 14.00 paiku lapsed Tartus X tänaval asuvasse ujumiskohta ujuma. Enne ujuma viimist ei selgitanud Ä. N. välja laste ujumisoskust, ei tutvustanud neile vees viibimise ohutusreegleid ega võtnud elementaarsemaidki meetmeid laste ohutuse tagamiseks. Ä. N. jättis lapsed omapead ning läks ise 50 m eemal paikneva künka taha päevitama. Kella 14.00 - 15.00 vahel uppus Ä. N. poolt järelevalveta jäetud R. K. Linnakohus leidis, et kohtualuse ülalkirjeldatud tegevusetus moodustabki kõnealuse kuriteo objektiivse külje, sest Ä. N. kirjeldatud käitumine ei ole käsitatav lasteteeninduse otstarbeka korraldamisena Tartu Linna Keskraamatukogu lasteosakonna juhataja ametijuhendi punktis 4. 2. sätestatu mõttes. Teiseks leidis linnakohus, et Ä. N. poolt toimepandud kuriteo objektiivne külg seisneb selles, et lapsi vee ääres omapead jättes ei lähtunud ta ühiskonnas omaksvõetud ettenägelikkuse määrast. Tartu Linnakohtu 12. veebruari 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Ä. N. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus, kes taotles kas Ä. N. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 105 järgi või kriminaalasja saatmist linnakohtule uueks arutamiseks. Apellant põhistas oma kaebust sellega, et linnakohtu otsus ei vasta KrMK § 274 nõuetele. Väidetavalt ei sisalda otsus kohtu poolt KrK § 105 järgi kindlaks tehtud faktide kirjeldust ning puuduvad põhjendused, kuidas süüksarvatud teod on põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kaitsja leidis, et Ä. N. süüdimõistmine selles kuriteos on motiveerimata. Veel leidis apellant, et süüdistuses polnud näidatud, millisest konkreetsest seadusest või muust õigusaktist tulenes kohtualuse kohustus tegutseda teataval viisil. Apellatsioonkaebuses märgitakse, et kuna kriminaalvastutus saab järgneda vaid sellise konkreetse teo tegemata jätmise eest, mis tuleneb konkreetsest õiguslikust kohustusest, siis ei saa vastutuse aluseks olla üldised normid, mis ei sisalda konkreetset käitumisjuhist, nagu seda on Tartu Keskraamatukogu lasteosakonna juhataja ametijuhendi p. 4.
ringkonnakohus aga näinud selles, et linnakohus on Ä. N. süüditunnistamisel KrK § 105 järgi lugenud tõendatuks tema poolt Tartu Linna Keskraamatukogu lasteosakonna juhataja ametijuhendi p 4. 2. rikkumise, kuigi süüdistamisel KrK § 105 järgi ei ole Ä. N. kunagi inkrimineeritud kõnealuse p 4. 2. rikkumist. Ametijuhendi p 4. 2 rikkumine oli Ä. N. inkrimineeritud seoses süüdistusega KrK § 162 järgi. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et " lugedes kohtualusele ühes süüdistuses esitatud rikkumised süüks teises kuriteos ilma et prokurör oleks kohtuistungil muutnud varem esitatud süüdistust, on linnakohus halvendanud kohtualuse olukorda KrK § 105 järgi esitatud süüdistuse osas ning on sellega rikkunud KrMK § 215 lg-s 2 sätestatut. Kohtuotsuses puuduvad motiivid selle kohta, kuidas sai linnakohus Ä. N. süüdistuses KrK § 162 järgi õigeks mõista, kui ta samas sisuliselt luges kohtualuse süü selles süüdistuse järgi osaliselt tõendatuks." Kõik eelkirjeldatu annab ringkonnakohtu arvates põhjust rääkida motiivide puudumisest linnakohtu käsitletavas otsuses ja on seetõttu, vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-le 7 ja §-le 33, kriminaalasja linnakohtule uueks arutamiseks saatmise aluseks. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1998. a otsuse peale esitas seoses kriminaalmenetluse seaduse väidetava olulise rikkumisega kassatsioonkaebuse Ä. N. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus.
Kassaatoriga tuleb nõustuda selles, et linnakohtu otsuse osa, mida vaidlustas apellant, on ringkonnakohtu otsuses sisuliselt analüüsitud väga napilt. Seejuures tuleb aga põhjendatuks lugeda ringkonnakohtu käsitletavas otsuses väljendatud seisukoht, et kuna oma ametijuhendi punkti 4. 2. eiramist polnud Ä. N. KrK § 105 järgi süüdistuse esitamisel ja kohtu alla andmisel süüks arvatud, siis on linnakohus kohtuliku arutamise tulemina omal initsiatiivil halvendanud kohtualuse olukorda. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.