3-1-1-71-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 26. mail 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. R., R. U. ja R. U. süüdistuses KrK § 113 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. R. ja tema kaitsja vandeadvokaat Raul Oberg ning R. U. Pärnu Maakohtu 2. veebruari 1998. a otsusega tunnistati nimetatud kohtualused süüdi KrK § 113 järgi jar igaüht karistati rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses, s. o 5600 krooni. Kohus luges tuvastatuks, et 16. augusti 1997. a õhtul tekkis konflikt abikaasade A. R. ja A. R. vahel nende elukohas X maakonnas X vallas X külas. Abikaasade vahekord oli pingeline kavandatava eelseisva abielulahutuse tõttu. 16. augusti 1997. a õhtupoolikul olid A. R. külla tulnud tema õde K. U. oma abikaasa R. U. ja viimase isa R. U., samuti A. R. tuttavad perekond L., P. L., P. P. ja I. K. Elamu õuel söödi ja tarvitati ka alkohoolseid jooke. A. R. selles seltskonnas ei viibinud, vaid oli toas, kus tal tekkis esmane konflikt abikaasa A. R. Hiljem A. R. väljus ja, avanud võtmega õuel oleva auto ukse, istus autosse. Oma väitel tahtis ta võtta oma rõivaid, mis olid autos kilekotis. A. R., kes väidab, et arvas A. R. soovivat autoga ära sõita, läks auto juurde ja üritas kätte saada auto võtmeid ning nõudis A. R. väljumist autost. Kui viimane ei kuuletunud, kutsus A. R. appi R. U. ja R. U. Autos tekkis rüselus, mille lõpul tõmbasid R. U. ja R. U. A. R. autost välja maapinnale. Kohtuotsusega on A. R. süüdi tunnistatud selles, et ta A. R. autost välja tirides tekitas talle ninaverejooksu põhjustanud vigastuse. Süüdi on tunnistatud R. U. selles, et ta vahetult pärast A. R. väljatõmbamist lõi teda põlvega selga, R. U. aga selles, et ta samal ajal lõi A. R. kubeme piirkonda. Pärnu Maakohus mõistis K. U. KrK § 113 järgi õigeks ja seda seisukohta apellatsioonikorras ei vaidlustatud. Apellatsioonkaebused esitasid süüdimõistetute A. R. ja R. U. kaitsja vandeadvokaat Raul Oberg ning süüdimõistetu R. U. Apellandid ei nõustunud süüdimõistva kohtuotsusega otsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Süüdimõistetud sattusid lahendama A. ja A. R. vahelist varem puhkenud abielutüli olukorras, kus A. R. väljendid ja teod olid väljunud kõigi ülejäänute suhtes avaldunud viha tõttu ta kontrolli alt. Süüdimõistetutel puudus tahtlus A. R. füüsilist valu või vigastusi tekitada - nad püüdsid kujunenud olukorras ära hoida võimalikku kahju tekkimist A. R. enesele, teistele lähikonnas viibinutele, autole ja muule varale. Apellantide arvates käsitles kohus tuvastatud tehiolusid valikuliselt ja ei mõtestanud neid õigesti. Väidetult käsitles kohus kannatanule sündmuste käigus tekkinud võimalikke vägivallajälgi tuletatult kannatanu liialdustest ja ei osutanud tähelepanu vigastuste ja jälgede tuvastamise viisile, mille usaldusväärsus sisaldab kõrvaldamatuid kahtlusi. Kohus ei arvestanud sündmustest kainena osa võtnud R. U. ja tunnistajatena üle kuulatud P. L., J. L. ja I. K. selgitusi toimunu kohta, seevastu rajas versioone tunnistaja V. T. ütlustele, keda keegi sündmuskohal ei näinud, kuid kes varjatud vaatluskohast nägi kõike, kuid ei sekkunud. Suhete ja olukorra sisukohase hindamiseta kohtuotsusest ei selgunud, milles seisnes süüdimõistetute tahtlus KrK § 113 koosseisutunnusena. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 1998. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu
või jalaga sattuda auto armatuurlauale. Kolleegium kordab meditsiinilises dokumentatsioonis loetletud vägivallajälgi, rõhutab selle loetelu ja tunnistaja V. T. ütluste usaldusväärsust võrreldes muude tõenditega. Otsuse järeldustest oluliselt lahknevale seisukohale on oma eriarvamuses asunud üks apellatsioonikohtu liikmetest, kes peab meditsiinilise dokumentatsiooni usaldusväärsust ebapiisavaks ja kummutamata kahtlusi sisaldavaks. Ta asus seisukohale, et tõendite kogumist tuletatav kohtualuste tahtlus ei olnud suunatud A. R. valu, löökide või kehavigastuste tekitamisele, vaid A. R. sõidukist eemaldamisele, ennetamaks autoga sõitma minekut ja sellega kaasneva võimaliku kahju tekitamist. Eriarvamusele jäänud kohtunik jõudis järeldusele, et süüdimõistetute käitumises KrK § 113 sätestatud kuriteokoosseis puudub. Kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 1998. a otsuse vaidlustamiseks on esitanud süüdimõistetu A. R. kaitsja vandeadvokaat Raul Oberg ning süüdimõistetud R. U. ja R. U. Kassaatorid konkretiseerivad apellatsioonikohtule esitatud väiteid, taotlevad otsuse tühistamist ja asja saatmist sisuliseks taasläbivaatamiseks. Kassaatorid rõhutavad:
Nende toimikus fikseeritud asjaolude puhul ei ole kassatsioonikohtul võimalust kõrvaldada kassaatorite poolt rõhutatud kahtlust kannatanule tekkinud kehavigastuste olemasolu ja nende võimaliku tekkimisviisi suhtes. Kriminaalmenetluse koodeksi § 19 lg 1 sätestab, et kohus on kohustatud tarvitusele võtma kõik seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning välja selgitama nii kohtualust süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. AKKS § 40 lg 3 ja § 65 lg 4 kohaselt ei kuulu faktiliste asjaolude tuvastamine Riigikohtu pädevusse. Kummutamata kahtluste säilumise tõttu on vajalik täiendavate tõendite kogumine ja nende sisukohane hindamine esimese astme kohtu poolt. Rõhutamisväärne on, et erasüüdistusasjas lasub tõendamiskoormis kannatanul. Kui kahtluste kõrvaldamine täiendavate tõendite abil ei õnnestu, tuleb kohtul lähtuda süütuse presumptsioonist. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1, 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.