3-1-1-26-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. märtsil 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Ü. P. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Linnakohtu 1. novembri 1996. a otsusega mõisteti Ü. P. süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja karistati üheksa aastase vabadusekaotusega. Mõistetud karistusele liideti osaliselt Viljandi Maakohtu 3. septembri 1996. a otsusega mõistetud karistus 6 kuud vabadusekaotust ja Tartu Linnakohtu 3. septembri 1996. a otsusega mõistetud karistus 14 aastat vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks mõisteti 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks arvati kohtuotsuse kuulutamise päev - 1. november 1996. a ja seetõttu loeti vahi all oldud aeg 11.09.1995. a kuni 1.11.1996. a ärakantud karistuseks. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti Ü. P.-le 13 aastat, 11 kuud ja 10 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Tartu Linnakohus juhindus lõpliku karistuse mõistmisel KrK § 43 lg 3 sätetest. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arutas kriminaalasja Ü. P. apellatsioonkaebuse alusel, milles ta taotles enda õigeksmõistmist KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja tema poolt toimepandud kuriteo kvalifitseerimist KrK § 195 lg 2 järgi. Kohtukolleegium jättis linnakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu Ü. P., kes taotleb Tartu Linnakohtu 1. novembri 1996. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
mõistmisel juhinduda KrK § 40 lg 3 sätetest. Karistuse liitmisel KrK §-s 40 ettenähtud juhtudel ei tohi karistuse üldine tähtaeg ületada kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud raskema karistuse ülemmäära. Ü. P. poolt toimepandud tahtliku tapmise eest raskendavatel asjaoludel nägi seadus ette vabadusekaotuse ülemmäära 15 aastat. Kassatsioonkaebuses esitatud arvamus, et karistuste liitmisel ei tohi lõplik karistus ületada 14 aastat, pole õige ega ei vasta kriminaalseadusele. Tartu Linnakohus on aga eksinud arvutuslikult lõpliku ärakandmisele kuuluva vabadusekaotuse mõistmisel ja selles osas kuulub kohtuotsus osaliselt tühistamisele. Arvestades Ü. P. eelvangistuses viibimise aega, jääb lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 13 aastat, 10 kuud ja 10 päeva. Kuna Tartu Linnakohtu 1. novembri 1996.a otsuses sisalduvat viga ei parandatud Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega, tuleb ka ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p 3, 64 p 3 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o ts u s t a s:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.