3-1-1-24-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. märtsil 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest, Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Andrei Antonovi süüdistuses KrK § 101 p-de 1, 3 ja 8 ning § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg 1 järgi; Mihhail Igonini süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1 ja 8, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2, § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg 1 järgi; Oleg Gu"t"ini süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1 ja 8, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. Antonovi kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Ida-Viru Maakohtu 8. augusti 1996. a otsusega tunnistati Andrei Antonov KrK § 101 p 1, § 101 pde 1 ja 8, § 101 p-de 3 ja 8, § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 5, § 197 lg 3 ja § 207 lg 1 järgi süüdi ja talle mõisteti, lugedes vabadusekaotuslikud karistused KrK §-de 40 ja 41 alusel kaetuks raskema karistusega, erakordne karistus - surmanuhtlus. Arvestades asjaolu, et surmanuhtlust ei viida Eesti Vabariigis täide, asendas kohus, juhindudes KrK § 23 lg-st 1 ja § 46 lg-st 1, A. Antonovile mõistetud surmanuhtluse eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega mõisteti veel süüdi Mihhail Igonin ja Oleg Gu"t"in. Ida-Viru Maakohtu otsusega tunnistati A. Antonov süüdi järgmistes kuritegudes.
olulise rikkumise tõttu, kuna kriminaalasjas on jäetud tegemata seoses 22. septembril ning 8. ja
esitatud põhimõtteid ning taotles seeläbi surmanuhtluse rakendusala ahendamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, analüüsides uue kriminaalseaduse ajalist kehtivust, tõdeb, et juhul kui uus kriminaalseadus muudab üheaegselt ühes osas karistuse raskemaks (näeb ette võimaluse mõista raskem vabadusekaotuslik karistus), teises osas aga seda kergendab (annab võimaluse surmanuhtluse asemel mõista eluaegne vabadusekaotus), on uuel seadusel tagasiulatuv jõud üksnes niivõrd, kuivõrd ta kergendab raskemat karistust. Selline seisukoht on kooskõlas kriminaalõiguse teoorias valitseva nn konkreetse käsitlusviisiga, mille järgi tuleb karistust kergendavaks seaduseks pidada mitte seda, mis näib seaduste abstraktsel võrdlemisel kergem, vaid seadust, mis võimaldab konkreetsel juhul teha süüdlase suhtes kergem otsus. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil puudus kohtuotsuse tegemisel võimalus valida surmanuhtluse ja eluaegse vabadusekaotuse kohaldamise vahel, mistõttu pöörati kohtuotsuses tähelepanu üksnes maakohtu poolt surmanuhtluse asemel mõistetud eluaegse vabadusekaotuse kohaldamise seadusevastasuse põhjendamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium, lähtudes 18. detsembril 1996. a vastuvõetud Kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse §-s 15 sätestatud KrK § 101 sanktsioonis tehtud täiendusest, nendib, et A. Antonovile mõistetud surmanuhtluse põhjendatuse vaagimisel tuleb arvesse võtta vastavalt KrK § 37 lg 1 p-le 8 vastutust kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlikku kahetsust. A. Antonov, olles süüdi mõistetud S. Savrini tapmises (Tallinna Linnakohtu 11. mai 1995. a otsus A. Antonovi süüdistusasjas KrK § 101 p-de 2 ja 7, § 195 lg 3 ja § 207 lg 1 järgi), avaldas
kuritegude kogumi eest eluaegne vabadusekaotus kinnises vanglas. Kohtuotsus jõustub 4. märtsil 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.