-3-1-1-133-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. detsembril 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Herbert Lindmäe ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. K. süüdistuses KrK § 100 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. V. K. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 25. oktoobril 1995. a kella 23 paiku lõi purjuspäi X linnas Y tn 16-6 tahtlikult tapmise eesmärgil V. S. noaga rindu, vigastades südant ja kopsu. V. S. suri kohapeal. Kohtla-Järve Linnakohtu 17. juuli 1996. a otsusega mõisteti V. K. KrK § 100 järgi õigeks. Linnakohtu otsuse peale esitas Ida-Viru abiprokurör V. Nekrjat" apellatsioonprotesti. Protestis vaidlustati kohtu järeldused, millele rajaneb õigeksmõistev kohtuotsus ning taotleti V. K. süüdimõistmist KrK § 100 järgi. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1996. a. otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu 17. juuli 1996. a otsus V. K. õigeksmõistmises KrK § 100 järgi. V. K. tunnistati süüdi KrK § 100 järgi ning teda karistati 10-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. KrK § 40 alusel loeti Kohtla-Järve Linnakohtu
V. F. ütlused riimuvad tunnistaja G. G. ütlustega, mille järgi avaldas V. F. , et ta oli olnud intiimvahekorras V. S. ja V. K. oli nad tabanud, kusjuures lahkumisel jäid V. S. korterisse tema pluus ja püksikud (tl 63 p). Samuti kinnitab tunnistaja V. P., et V. F. jutu järgi oli politsei leidnud tema riietusesemed V. S. korterist (tl 62). Vastavalt tunnistaja J. L. ütlustele oli V. F. tunnistanud sündmuskohalt äravõetud riietusesemed omaks (tl 148). Kohtla-Järve Linnakohtus väitis V. F., et eeluurimisel antud ütlused ei ole õiged ja need on antud politsei survel. V. F. eitas intiimvahekorda V. S. ja asjaolu, et sündmuskoha vaatlusel äravõetud riietusesemed kuuluvad talle. Oma korterist V. K. 25. oktoobri 1995. a öösel ei väljunud ning märga nuga ei ole ta köögist leidnud (tl 146). Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on AKKS § 29 lg 4 nõudeid järgides oma otsuses motiveerinud, mispärast ta ei ole tõendite kontrollimisel ja hindamisel pidanud usaldusväärseteks tunnistaja V. F. poolt kohtus antud ütlusi, mis ei riimu kriminaalasjas kogutud muude tõenditega, ja lugenud tõepärasteks eeluurimisel antud ütlused. Väited selle kohta, et V. F. ütluste saamiseks on kohtueelsel uurimisel politsei kasutanud sundi, ei tulene kriminaalasja materjalidest ja on paljasõnalised. Ringkonnakohtu istungil taotles V. K. ja tema kaitsja tunnistaja V. F. uuesti ülekuulamist. Vastavalt AKKS § 17 lg-le 5 rahuldatakse tunnistaja uuesti kohtusse kutsumise taotlus siis, kui esimese astme kohus on sellise taotluse jätnud ebaõigesti rahuldamata või kui kutsutud tunnistaja on jäänud esimese astme kohtu kutsel ilmumata või kui ringkonnakohus leiab, et ülekuulatud tunnistaja kordusülekuulamine on olulise tähtsusega. Seega otsustab kohus tunnistaja uuesti ülekuulamise vajaduse sõltuvalt asjaoludest. Seetõttu toimis ringkonnakohus, jättes tunnistaja V. F. kohtusse kutsumise taotluse rahuldamata, õiguspäraselt. Oma käitumise kohta 25. oktoobril 1995. a on V. K. andnud erinevaid ütlusi. Nii on ta väitnud, et pärast kojutulekut H. juurest, kus tarvitati alkoholi, heitnud magama ja kusagil enam ei käinud, samuti seda, et ta oli veel läinud H. korterisse tagasi (tl-d 13-14, 52). Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium viitab V. K. süüdioleku tuvastamisel põhjendatult veel asjaolule, et V. K. 29. oktoobril 1995. a äravõetud jalatsil, mida ta kandis 25. oktoobril 1995. a, avastati kohtumeditsiinieksperdi arvamuse kohaselt inimverd, mille järgi vere grupikuuluvuse tuvastamine vere vähesuse tõttu ei olnud võimalik (tl-d 10, 14, 30 p, 38). Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et V. K. suhted V. S. olid vaenulikud. Nii kinnitab tunnistaja V. P., et V. K. vihkas V. S. ja solvas teda sageli (tl 61 p). Samuti ilmneb tunnistajate T. M. ja G. G. ütlustest, et V. K. armukadetses V. F. (tl 64) ja peksis teda sellepärast sageli (tl 63 p). Ka V. F. väidab, et V. K. armukadetses teda V. S. pärast (tl-d 7 p, 23 p). Seejuures on V. K. varem karistatud armukadeduse pinnalt toimepandud isikuvastase kuriteo eest. Nii mõisteti ta süüdi Kohtla-Järve Linnakohtu 7. aprilli 1994. a otsusega KrK § 113 järgi selle eest, et ta 21. märtsil 1993. a lõi E. R. korteris X linnas Y tn 16-116 M. O. purjuspäi armukadedusest noaga kaela piirkonda, tekitades talle kerge terviserikkega kehavigastuse (tl-d 88, 92). Kassatsioonkaebuses peetakse oletuslikuks ringkonnakohtu otsuses esitatud väidet, et tapmine on pandud toime asitõendina kriminaalasja juurde võetud noaga, kuna kohtumeditsiiniekspertiisi aktist nähtub, et kannatanule tekitatud haava sügavus ei vasta noa mõõtmetele. Selle väite esitamisel ei ole kassaator arvestanud kohtumeditsiinieksperdi arvamust, mille järgi lõike-torkehaava tekitamisel kasutatud noa mõõtmeid ei ole võimalik laiba roiskumisest tingitud muutuste tõttu tuvastada (tl 20 p). Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tehtud viited V. K. käitumisiseärasusele, mis avaldus selles, et ta olevat tundnud ennast politsei saabumisel sündmuskohale ebakindlalt ning selgitanud oma viibimist trepikojas sellega, et korjab sealt suitsuotsi, kuigi tema korteris oli sigaretipakk, ei ole kasutatavad tõenditena. Niisugused tähelepanekud saavad olla aluseks ainuüksi menetlusversiooni püstitamisel. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1996. a otsus V. K. süüdistuses KrK § 100 järgi muutmata.
Süüdimõistetu V. K. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 10. detsembril 1996. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Rätsep Liikmed: Herbert Lindmäe, Peeter Vaher
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.