3-1-1-100-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. septembril 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Andi Kapi süüdistuses KrK § 115 lg 2 p 2,3 ja § 128 järgi, Vahur Haava ja Rainer Sardise süüdistuses KrK § 115 lg 2 p 2,3 järgi ning P. J. ja M. K. süüdistuses KrK § 1151 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu Andi Kapi kaitsja vandeadvokaat Märt Leedu, süüdimõistetu Rainer Sardise kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsusega tunnistati süüdi: Andi Kapp KrK § 115 lg 2 p 2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 6 aastaks tingimisi KrK § 47 rakendamisega 3-aastase katseajaga ning KrK § 128 järgi 700 kroonise rahatrahviga; Vahur Haava KrK § 115 lg 2 p 2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 4 aastaks tingimisi KrK § 47 rakendamisega 3-aastase katseajaga; Rainer Sardise KrK § 115 lg 2 p 2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 5 aastaks tingimisi KrK § 47 rakendamisega 3-aastase katseajaga; P. J. KrK § 1151 lg 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega 3 aastaks tingimisi KrK § 47 rakendamisega 3aastase katseajaga; M. K. KrK § 1151 lg 1 järgi ning karistati vabadusekaotusega 3 aastaks ja 6 kuuks tingimisi KrK § 47 rakendamisega 3-aastase katseajaga. A. Kapp, V. Haava ja R. Sardis on mõistetud süüdi selles, et nad koos ja eelneval kokkuleppel panid toime teadvalt alaealise E. A. vägistamise ja nimelt:
oli ilmselt kerge ja ei vastanud toimepandud kuritegude raskusele. Presiidium tühistas Tallinna Linnakohtu
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, jättes prokuröri apellatsioonprotesti rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu otsuse kõigi grupis tegutsenud süüdimõistetute tingimisi karistusest vabastamise kohta tühistamata, on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et KrK § 20 lg 1 kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Vastavalt KrK §-le 36 arvestab kohus karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kuriteo raskus ja laad on esimene faktor, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest. Ainuüksi vägistamise inkrimineerimine kahe kvalifitseeriva tunnuse tõttu KrK § 115 lg 2 p 2,3 järgi ja sugulise kire ebaloomuliku viisil rahuldamise käsitlemine KrK § 1151 lg 1 järgi viitavad alternatiivita vabadusekaotusele, mis on ette nähtud nimetatud sätete sanktsioonides. Kriminaalkoodeksi 5. peatükk, kuhu kuulub KrK § 47, käsitleb karistusest vabastamist. KrK § 47 sätestatud karistusest tingimuslik vabastamine on süüdlase suhtes sanktsioonis ettenähtud vabadusekaotuse mittekohaldmise võimalus, kui seda tingib tehiolude ja süüdlase isiku märkimisväärsete erisuste arvestamine. Vaidlustatud kohtulahendites on oldud erandlikult leebe ohtliku vägistamisvormi kõigi täideviijate suhtes nende kuriteolise aktiivsuse astmest olenemata. Karistuse individualiseerimine on toimunud vaid selle karistusmäära formaalse astendamise näol, mille kandmisest ühtlustatud katseaja tingimusel on kõik süüdimõistetud vabastatud. Juhindudes AKKS § 63 p 2, § 64 p 3 ja 4 ja § 65 lg 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.