3-1-1-37-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. aprillil 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja J. T. süüdistuses KrK §-de 139 lg 2 p.1, 2, 3; 141 lg 2 p. 2, 4 ja 195 lg 2 järgi ja V. S. süüdistuses KrK §-de 139 lg 2 p.1,2,3 ja 142 lg 2 p. 2,3,4 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Ida-Viru Maakohtu 5. oktoobri 1995.a. otsusega mõisteti J. T. süüdi KrK §-de 140 lg 2 p. 1,2; 195 lg 2 ja 139 lg 2 p.1,2 järgi. KrK § 40 sätete kohaselt mõisteti kuritegude kogumi eest karistuseks 2 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele Kohtla-Järve Linnakohtu 14. aprilli 1994.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Sama kohtuotsusega mõisteti V. S. süüdistuses KrK §-de 142 lg 2 p.2,3,4 ja KrK § 139 lg 2 p. 1,2,3 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu . Sama otsusega mõisteti süüdi Vassili Ma"kin KrK § 139 lg 2 p. 1 järgi ning teda karistati rahatrahviga 135 päevamäära ulatuses, kuid tema kohtuotsust vaidlustanud ei ole. J. T. tunnistati süüdi selles, et ta 19. mai 1994.a. õhtul joobnud olekus X. K. ja J. küla maja nr. C juures peksis huligaansel ajendil U. M.-i. Samuti tunnistati J. T. süüdi selles, et ta 1. juunil 1994.a. joobnud olekus X linnas Z tn. D ühiselamus nõudis A. K.-lt raha. Kannatanu keeldumisel lõi J. T. teda käega näkku ja jalaga vastu keha, mille tagajärjel A. K. kukkus ja kaotas teadvuse. J. T. võttis A. K. taskust rahakoti 64 krooni rahaga ning käelt kella. Peale seda J. T. A. K. juuresolekul võttis viimase toast nr. 988 magnetofoni ja 14 kassetti. Sama otsusega mõisteti J. T. ja V. S. süüdi selles, et nad ööl vastu 2. juulit 1994.a. varastasid X Z tn. D ühiselamutoast nr. 722 P. P.-lt 2000 krooni raha. J. T. ja V. S. mõisteti süüdi veel selles, et nad koos kaaskohtualuse V. M. ja kriminaalasjas kindlakstegemata isikuga 20. märtsi 1995.a. õhtul varastasid Ida-Virumaal A. küla loomalaudast neli vasikat. V. S. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 142 lg 2 p. 2,3,4 järgi selles, et ta 30. juulil 1993.a. kella 21 ajal joobnud olekus eelneval kokkuleppel koos J. M.-i ja A. F.-ga baaris "A" asukohaga J., K. tn. M. nõudis baaris töötavalt A. M.-lt raha 2000 krooni, kusjuures J. M. ähvardas kannatanut püstoliga. Kuna A. M.-l ei olnud nõutud summat, võtsid V. S. ja J. M. baarist omavoliliselt 44 krooni eest alkohoolseid jooke. Sama päeva õhtul kella 23 ajal läksid V. S., J. M. ja A. F. eelnimetatud baari tagasi ning püstoliga ähvardades nõudsid A. M.-lt raha. A. M. andis neile 150 krooni. Seejärel 31. juulil 1993.a. V. S., J. M. ja A. F. joobnud olekus külastasid uuesti baari "A" ning nõudsid püstoliga ähvardades A. M.-lt raha ning võtsid baarist omavoliliselt alkohoolseid jooke 200 krooni väärtuses ja 8 krooni raha. Pärast seda tabati nad politseitöötajate poolt. Ida-Viru Maakohtu 5. oktoobri 1995.a. otsuse peale esitas Ida-Viru Prokuratuuri abiprokurör Helen Hiiemäe apellatsioonprotesti, milles ta palub tühistada Ida-Viru Maakohtu otsus V. S. ja J. T. suhtes ning teha uus otsus. Apellant ei nõustu V. S. õigeksmõistmisega KrK §-de 139 lg 2 p. 1,2,3 ja 142 lg 2 p.2,3,4 järgi, sest maakohtu istungil leidis tõendamist tema osavõtt varguse toimepanemisest ja väljapressimisest.
Samas leiab abiprokurör, et kohus kvalifitseeris J. T.-le KrK § 141 lg 2 p.2, 4 järgi esitatud süüdistuse ebaõigesti ümber KrK §140 lg 2 p.1,2 järgi, sest kannatanu A. K.-le tekitatud kehavigastused olid ohtlikud tema tervisele. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 1996.a. otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu
Põhjendamatu on J. T. kaebus ka selles osas, et ringkonnakohus on motiveerimatult raskendanud talle maakohtu poolt mõistetud karistust ja ei ole arvestanud vastutust kergendavate asjaoludega. Kvalifitseerides A. K. suhtes toimepandud kuriteo ümber KrK § 141 lg 2 p. 2 järgi, karistas ringkonnakohus J. T.-d selle kuriteo eest 6-aastase vabadusekaotusega, mis on sanktsioonis ettenähtud karistuse alammäär. Erandlikke tehiolusid, mis oleksid võimaldanud KrK § 39 alusel sanktsioonis ettenähtust kergema karistuse mõistmist, kohus ei tuvastanud. Süüdimõistetu V. S. kaitseõigust ringkonnakohtus rikutud ei ole. Vastavalt KrMK §-le 38 on kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest kohustuslik alaealiste kriminaalasjades kuni nende täisealiseks saamiseni. KrMK § 39 kohaselt on kohtualusel õigus loobuda kaitsjast kriminaalmenetluse igas staadiumis kui ta on täisealine. Ringkonnakohtu istungil oli V. S. täisealine ja 25. jaanuaril 1996.a. tal oli õigus loobuda kaitsjast, kuigi ühe kuriteo toimepanemise ajal oli V. S. veel alaealine. Nagu nähtub Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.