Eesti Vabariigi nimel Tartus 19.detsembril 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil teistmisavalduse alusel läbi kriminaalasja D. U. süüdistuses KrK § 142 lg.3 p.4 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu D. U. kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. D. U. oli süüdi tunnistatud Võru Maakohtu 28. juuli 1994.a. otsusega KrK § 142 lg.3 p.4 järgi ja karistatud viie aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. D. U. tunnistati süüdi selles, et ta 20. detsembril 1992.a. grupis koos teise, seni kindlaks tegemata isikuga X, X tn. N-N asuvas korteris, kasutades vägivalda ja ähvardades selle kasutamisega, nõudis V. ja A. P-lt kooperatiivi "R" võtmete ja 438 000 krooni ulatuses kooperatiivi varade üleandmist. D. U. tunnistati süüdi ka selles, et ta 9.märtsil 1993.a. koos teise, seni kindlaks tegemata isikuga X maakonnas X, X tn. N-N asuvas korteris pressis tapmisähvardusega A. T. ja tema perekonnaliikmetelt välja sõiduauto "O" maksumusega 53000 EEK, 6400 USD ja 860 DEM. Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 1994.a. otsusega jäeti D. U. ja tema kaitsja apellatsioonkaebused rahuldamata ja Võru Maakohtu 28. juuli 1994.a. otsus muutmata. Resolutsiooniga 14. detsembrist 1994.a. keeldus Riigikohtu loakogu D.U. ja tema kaitsja kassatsioonkaebustele menetlusloa andmisest.
15.detsembrist 1995.a., milles kinnitatakse, et Võru Uurimisosakond on esitanud 20.augustil 1993. a. SanktPeterburgi järelepärimise D. U. viibimise kohta hotellis "K" , samuti seda, et V. V. oli Sankt-Peterburgi Krasnogvardeiski rajooni 66. miilitsaosakonna ülemaks kuni 1993.a. novembrikuuni. Arvestades ka avaldaja arvamust, rahuldas kohus prokuröri taotluse. Riigikohtu kriminaalkolleegium, vaadanud läbi kriminaalasja, samuti teistmisavalduse ja selle lisad ning kuulanud ära teistmisavalduse esitaja seletuse, milles jäädi teistmisavalduses esitatud taotluse juurde ja prokuröri seletuse, milles taotleti teistmisavalduse rahuldamata jätmist, leidis: Mitte ükski teistmisavalduses esitatud asjaolu ei ole käsitletav uue asjaoluna AKKS § 771 mõttes ja seetõttu puudub alus kriminaalasja teistmiseks. Avaldaja on seisukohal, et kõik tema poolt osundatavad asjaolud on käsitletavad uute asjaoludena AKKS § 771 lg.3 p.5 mõttes. Erinevalt kõigist teistest ei pea see teistmisalus olema tuvastatud mingi muu kohtuotsusega ja seetõttu on kõik avaldaja poolt teistmisavaldusele lisatavad dokumendid põhimõtteliselt aktsepteeritavad teistmisküsimuse lahendamise lähtealusena. Kõnealuse teistmisaluse olemasolu sedastamisel on aga piiravaks tingimusteks nõue, et tegemist peab olema uue olulise asjaoluga, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse tegemisel teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa kas õigeksmõistva kohtuotsuse või kergemat karistust ettenägeva kriminaalseaduse sätte kohaldamise. See, kas mingi väidetavalt uus asjaolu vastab ülalkirjeldatud tunnustele, sõltub reeglina konkreetsetest olukorrast, kuid igal juhul on käsitletavast teistmisalusest põhjust rääkida siis, kui uus asjaolu sunnib korrigeerima või ümber hindama teistitava kriminaalasja tõendamiseseme mingit konkreetset asjaolu. Sankt-Peterburgi Krasnogvardeiski rajooni 66. miilitsaosakonna ülema 28. juuni 1995.a. kirjas nr. 1831 esitatud kahte asjaolu ei pea Riigikohtu krimnaalkolleegium võimalikuks tunnistada uuteks asjaoludeks seetõttu, et nende usaldusväärsuse kummutab Sankt-Peterburgi ja Leningradi oblasti uurimisvalitsuse esimese osakonna ülema S. N. poolt Võru politseiprefektile saadetud faks nr. 8/8751 15.detsembrist 1995.a. Kuid ka juhul, kui need kaks asjaolu lugeda uuteks, ei ole alust tunnistada neid olulisteks AKKS § 771 lg.3 p.5 mõttes. Avaldaja poolt kõnealuste asjaolude esitamise eesmärk on D. U. alibi tõendamine: selle tõendamine, et D. U.ei saanud 20. detsembril 1992.a. panna X toime väljapressimist, sest ta oli sel ajal sisse kirjutatud Sankt-Peterburgi hotelli "K". Samas on Võru Maakohtu 28.juuli 1994.a. otsuses rõhutatud, et isegi siis, kui lugeda tõsikindlalt tuvastatuks, et D. U. oli ajavahemikuks 19.detsember 1992.a. kuni 24.detsember 1992 kirjutatud sisse nimetatud hotelli ja et D. U. auto oli antud 20. detsembril Sankt-Peterburgis remonti, ei anna see absoluutset alust rääkida D. U. alibist: Sankt-Peterburgi vahemaad ja kaasaegseid liiklusvõimalusi arvestades ei välista sissekirjutus hotelli ning auto remonti andmine Sankt-Peterburgis mingil määral ei hotelli sissekirjutatu ja auto omaniku X viibimise võimalikkust ega ka nende tõendite usutavust, mis kinnitavad D. U. poolt väljapressimise toimepanemise Haapsalus. Asjaolu, et A. T.on 13.juulil 1993.a. volitanud V. Z. müüma talle kuuluvat sõiduautot "O"(reg.nr. xxx XXX) on teistitavas kriminaalasjas Võru Maakohtu 28. juuli 1994.a. otsusega tuvastatuga võrreldes iseenesest küll uus asjaolu, kuid seda mitte AKKS § 77-1 lg 3 p. 5 mõttes. Teistitavas kriminaalasjas on nimetatud seadusjõustunud kohtuotsusega tõendatuks tunnistatud, et 9. märtsil 1993.a. võttis D. U. A. T. koos rahaga ära ka sõiduautot "O" (reg. nr. xxx XXX) ja selle auto tehnilise passi. Seda tõendatuks tunnistatud asjaolu ei kummuta mingil määral 13. juulil 1993.a. - see on enam kui neli kuud hiljem koostatud volikiri kõnealuse auto müügiks. Küsimus sellest, mis sai hiljem D. U. poolt A. T. äravõetud autost, ei ole antud kiminaalasjas kuulunud tõendamisesemesse. A. T. poolt 13. juulil 1993.a. oma sõiduauto müügi volitamise fakt oleks olnud teistitavas kriminaalasjas uueks asjaoluks AKKS § 77-1 lg.3 p.5 mõttes siis, kui A. T. oleks kriminaalmenetluses tsiviilhagejana taotlenud kõnealuse auto tagastamist ja kui see oleks D. U. kohtuotsusega ka välja mõistetud. A. T. ei ole aga esitanud tsiviilhagi auto tagastamiseks ja seda ei ole tema kasuks D. U. ka välja mõistetud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-st 77-5 lg.6, Riigikohtu kriminaalkolleegium
otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.