Võlaõigus

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

ASJAOLUD

KOHTU SEISUKOHT

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).

tsiviilasjas nr 2-21-142768, p 11). Vastusena kohtunõudele on hageja 25. septembri 2024 menetlusdokumendis selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja taotluses esitatud teavet ning tegi päringu MTA-le.

ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõla 645 eurot 71 senti ja TsMS § 369 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõla osamakse 52 eurot 14 senti alates 16. detsembrist 2024.

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel. Küll aga saaks hageja nõuda kulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et ta on enne saatnud kostjale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole ka vastavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole VÕS § 113 2 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulusid. Kohus jätab selle nõude rahuldamata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.