Võlaõigus › Töövõtulepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

osas kõhklused. 7. mail 2019 tegi kostja täiendava ülesütlemisavalduse, milles ta sisuliselt kordas eelmise avalduse põhjendusi. Kostja viitas hageja emaettevõtja finantsseisundile. Ühtegi etteheidet hageja käitumisele kostja ei teinud. Hageja ei nõustunud ülesütlemisavalduse ja lepingu lõpetamise põhjendustega. Hageja korduvatele nõudmistele vaatamata ei asunud kostja lepingut täitma, sh ei tasunud ettemaksuarvet nr ADK-2-IS-RK. Pärast lepingu õigusvastast ülesütlemist tellis kostja tööd hoopis mujalt. 2021. a sügisel sai hagejale teatavaks, et kostja on kasutanud lepingueelsete läbirääkimiste, lepingu sõlmimise ja täitmise käigus hageja poolt kostjale edastatud informatsiooni. Lepingu raames ehitamisele ja paigaldamisele kuuluvate sadestusfiltrite jooniste põhjal tellis kostja lepingus kokkulepitud filtrite ehituse ja paigalduse kolmandalt isikult. Seega on kostja oma käitumisega muutnud võimatuks hagejal oma lepingujärgsete kohustuste täitmisega jätkamise, isegi kui kostja peaks ettemaksuarve tasuma. Pooled sõlmisid töövõtulepingu Läti Vabariigi tsiviilseadustiku (LTS) § 2212 lg 1 tähenduses. Hagejal on tasunõue kostja vastu LTS § 2225 alusel (mis on analoogne Eesti õiguses kehtiva VÕS §-ga 655). Tulenevalt LTS §-st 2225 kui tööd ei ole veel alustatud või vähemalt ei ole veel lõpetatud ning töövõtja on valmis töid tegema, kuid tellija on seda takistanud, on töövõtja siiski õigustatud saama täistasu. Tasu vähendatakse ulatuses, milles töövõtja on lepingulise töö tegemata jätmisega võidetud aega muul viisil enda kasuks kasutanud. Seda, et hageja oli valmis töid tegema, kinnitab hageja poolt sadestusfiltrite jooniste koostamine ja 23. aprillil 2019 ettemaksuarve esitamine. Lepingu ülesütlemine (Läti õiguse kohaselt „taganemine“) kostja poolt oli lubamatu ja õigusvastane. LTS § 2229 kohaselt võib tellija töövõtulepingust ühepoolselt taganeda, kui töövõtja koostatud esialgne kalkulatsioon osutub liiga madalaks. Muid täiendavaid aluseid Läti seadus tellijale töövõtulepingust taganemiseks ette ei näe. Kuna hageja oli valmis lepingut täitma, kuid kostja lepingu õigusvastane ülesütlemine tegi selle võimatuks, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt tasu 125 062 euro maksmist (lepingu kogumaksumus 662 600 eurot, millest on maha arvatud tööde tegemata jäämisega kokku hoitud 537 538 eurot (662 600 - 537 538 = 125 062). Hageja emaettevõtja majanduslik seisund ei oma vaidluse lahendamisel tähendust ega olnud lepingu ülesütlemise aluseks. Töövõtja pankrotti ega maksejõuetust ülesütlemisavalduses ega ka kohtumenetluses esile toodud ei ole. Viivisenõude aluseks on LTS § 1668 lg 1 ja lepingu p

Kostja tugines 6. ja 7. mai 2019. a ülesütlemisavaldustes asjaolule, et töövõtulepingu ülesütlemise on põhjustanud hageja ja EESC AB majanduslik seis. Kostja põhjendatud kahtlused hageja ja hageja emaettevõtte maksejõuetuse osas on oluliseks põhjuseks, mis õigustab LTS § 1589 ja töövõtulepingu p 22.6 kohaselt kostja kui tellija poolset lepingu ülesütlemist. Töövõtuleping öeldi üles vahetult pärast selle sõlmimist ja enne lepingu täitmisega alustamist. Ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks asunud tegema mistahes töid või tegema suuremahulisi ettevalmistusi ja vastavat asjaolu ei ole hageja ka tõendanud. Töövõtulepingu p 6.1.1 kohaselt pidi esimene makse toimuma 10 päeva pärast kindlustuskirja esitamist kostjale. Kindlustuskirja hageja kostjale ei esitanud, mistõttu ei muutunud tasunõuded sissenõutavaks ja kostja ei tasunud arvet. Töövõtulepingu punkti 10.1 kohaselt on tellija vastutus töövõtulepingu alusel piiratud otsese kahju hüvitamisega. Lisaks ei saa töövõtulepingu punkti 10.4 kohaselt tellija makstava kahju summa ületada 10% töövõtulepingu hinnast (66 260 eurot). Kuivõrd praegusel juhul ei ole hagejal otsese kahju nõuet, siis on hageja nõue töövõtulepingu kohaselt välistatud. Hageja nõue tugineb LTS §-le 2225, kuid selle sätte alusel esitatav nõue on oma sisult saamata jäänud tulust tulenev kahjunõue – s.o töövõtjal on õigus esitada kahjunõue ja nõuda tulu, mis tal jäi saamata, kuna lepingut ei olnud võimalik täita. LTS § 1773 kohaselt on tegemist kaudse kahjuga. Isegi kui hagejal oleks nõue kostja vastu, on nõue täielikult tõendamata.

MAAKOHTU LAHEND

LTS § 2225 analoogne säte, kuna need reguleerivad erinevaid olukordi. VÕS eristab lepingust taganemist ja lepingu ülesütlemist, millel on erinevad õiguslikud tagajärjed (RKTKo 3-2-179-16, p 13). LTS annab aga ainult lepingust taganemise võimaluse tellija poolt põhjustatud tööde tegemise takistuse korral, mitte võimaluse leping üles öelda ilma töövõtja lepingu rikkumiseta, mis on VÕS § 655 alusel töövõtja tasu saamise eelduseks. Lisaks oli vähemalt küsitav, kas LTS § 2225 mõistes saab tellijapoolset lepingust taganemist üldse käsitada tööde tegemise takistusena. Lepingust taganemise õiguse kasutamise tagajärjeks on lepinguliste kohustuste, sh töö tegemise lõppemine, mitte kohustuste täitmise takistus, mis võib olla ajaliselt piiritletav ja kõrvaldatav ning annab võimaluse lepingu edaspidiseks täitmiseks. LTS § 2225 on pigem analoogne VÕS §-ga 652 (tellija viivitus), mis annab töövõtjale õiguse nõuda tellija viivituse (LTS § 2225 takistus) korral kahju hüvitamist, millest on maha arvatud summa, mille ta hoiab lepingu ülesütlemise tõttu kokku kulude osas või omandab oma tööjõu teistsuguse kasutamisega või oleks võinud mõistlikult omandada. Maakohtu hinnangul on tegemist ühel või teisel viisil kahju hüvitamisega. Seega LTS § 2225 alusel esitatud nõue on LTS §-st 1773 tulenevalt kaudse kahju (saamata jäänud tulu) nõue, mitte lepingujärgse tasu nõue. Töövõtulepingu järgset tasu saab nõuda valminud töö eest, s.o lepingu täitmise eest, mis muutub LTS § 2223 alusel sissenõutavaks töö valmimisest ja vastuvõtmisest. Kostja on õigesti märkinud, et töövõtulepingu p 10.1 kohaselt on tellija vastutus töövõtulepingu alusel piiratud otsese kahjuga ja lepingu p 10.4 järgi on kahjule seatud piir 10% lepingu hinnast (66 260 eurot). Kuna hageja nõuab kaudse kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamist, mille pooled on lepingus välistanud, ei ole hageja nõuet võimalik rahuldada. Pooled vaidlevad ka kostja lepingu lõpetamise õiguspärasuse üle. Kostja pidas lepingust taganemise materiaalseks aluseks lepingu olulist rikkumist lepingu p 22.6 järgi, milleks on hageja maksejõuetus. Hageja väitel on taganemine õigusvastane, sest hageja emaettevõtja majanduslik seisund ei ole lepingu ülesütlemise aluseks. Hagiavaldusele lisatud 7. mai 2019. a lepingu lõpetamise teate järgi tuleb lugeda 6. mai 2019. a teade lepingu lõpetamise kohta kehtetuks ja lisati muudetud teatis. Kostja leidis, et kuna hageja kontserni kuuluval ettevõttel esines probleeme seoses ADK finantsilise ebausaldusväärsusega projekti “Klaipedos energija“ elluviimisel, siis on seadmete nõuetekohaselt tarnimata jätmise korral objektiivne risk, et ADK ei suuda lepingut täita. Eeltoodu alusel ei nõustunud maakohus hagejaga, et töövõtja maksejõuetust ei ole kostja ülesütlemisavalduses ega ka kohtumenetluses esile toonud. Kostja täpsustas menetluse jooksul hageja emaettevõtte EESC AB majanduslikku seisu ja tegevust. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et emaettevõtte majanduslik seis ei oma tähendust. Kontsern on kahest või mitmest ettevõttest koosnev majanduslik tervik. Kostja väitel sai talle 19. aprillil 2019 teatavaks, et EESC AB ja kostja vahelise lepingu täitmisega (Klaipeda projekt) on viimasel olulised raskused (tarnimata on olulised võtmekomponendid). Hageja halvad majandusnäitajad, s.o madal käibevara (2019 lõpus 7806 eurot), kahjum ca 30 000 eurot ja negatiivne omakapital on tõendatud kostja poolt 22. veebruaril 2022 esitatud hageja majandusaasta aruandega. Kostja selgitas kohtuistungil, et taganemisavalduses viidatud probleemid teise lepingu täitmisega EESC AB ja kostja vahel eksisteerisid samal ajal vaidlusaluse lepinguga. Sellises olukorras on lepingust taganemine lepingu p 22.6 alusel viitega töövõtja maksevõimetusele põhjendatud ja lepingu lõpetamine kehtiv. Hageja peab üheks lepingu täitmise takistuseks kostjale lepingu p 6.1 alusel väljastatud 23. aprilli 2019. a ettemaksuarve nr ADK-2-IS-RK 66 260 eurot tasumata jätmist. Kostja väitel ei tasunud ta ettemaksuarvet, kuna arve tuli lepingu p 6.1.1 alusel tasuda peale hageja kindlustuskirja esitamist. LTS § 2223 teise taande kohaselt võib töövõtja ettemaksu nõuda

ainult siis, kui see on lepingus sätestatud. Lepingu p 6.1.1 kohaselt maksab tellija vastavalt töövõtja esitatud arvele 10% lepingu hinnast peale lepingu jõustumist 10 päeva jooksul alates kindlustuspoliisi esitamisest. Kostja väitel ei esitanud hageja kindlustuskirja ning hageja vastupidist väitnud ega tõendanud ei ole. Seega kostjal ei olnud kohustust arvet tasuda ja hagejal õigust tasu nõuda. Kolmandatelt isikutelt telliti sama töö peale lepingust taganemist ning ei ole käsitatav LTS § 2225 sätestatud tellijast tuleneva lepingu täitmise takistusena.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Varasemad koostöösuhted olid kostja ning hageja emaettevõtja vahel ning hageja asutati Leedu äriühinguna, kuna kostja soovis endale Baltikumi projektide jaoks lepingupartnerit Baltikumist. Hageja majandustulemusi mõjutas oluliselt see, et kostja otsustas lepingu ühepoolselt ilma õigusliku aluseta lõpetada. Hagejal jäi saamata oluline müügikäive ja teenimata oluline kasum, mis mõjutas hageja majandusnäitajaid ka järgnevatel aastatel. Pärast alusetut lepingu lõpetamist ning tööülesannete äralangemist ja ebakindlust uute tööülesannete osas, lõpetasid hagejaga töösuhte ka mitmed hageja töötajad. Hageja majanduslikku seisu mõjutas ka koroonapandeemia, kuid põhjust rääkida hageja makseraskustest või maksejõuetusest ei ole olnud. Hageja on oma müügikäivet ja kasumit pidevalt ja stabiilselt iga-aastaselt kasvatanud. Hageja müügitulu oli 2022. aastal pea 40 000 eurot, hagejal on positiivne omakapital, ettevõte on kasumis ning kuigi hagejal puudub märkimisväärne vara, puuduvad ka märkimisväärsed kohustused kolmandate isikute ees. See, et hageja lõpetas 2019. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt majandusaasta kahjumiga, ei anna veel alust pidada hagejat maksejõuetuks või majanduslikes raskustes olevaks. Hageja asutati 16. oktoobril 2018 eelkõige eesmärgiga sõlmida konkreetne leping, seda kinnitasid pooled istungil. Peale hageja asutamist sõlmiti leping 18. aprillil 2019. Ka lepingu sõlmimise hetkel ei teinud kostja hagejale ega tema emaettevõttele etteheiteid nende majandusliku seisu osas. Ei ole eluliselt usutav, et vähem kui üks kuu hiljem sai lepingu ülesütlemise põhjuseks olla hageja või hageja emaettevõtja väidetav maksejõuetus. Hageja tegutseb majandustegevusega senini, olles nüüdseks kasumis. Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme ja järeldas ebaõigesti, et hageja nõue LTS § 2225 alusel on saamata jäänud tulu nõue ja LTS §-s 1773 on tegemist kaudse kahjuga. Kui kostja on õigusliku aluseta loobunud ühepoolselt lepingu täitmisest, kohaldub Läti õiguse kohaselt LTS § 2225 (analoogne säte VÕS §-ga 655). Erinevalt VÕS §-ist 655 ei anna LTS § 2225 tellijale õigust töövõtulepingut igal ajal ilma põhjuseta üles öelda. Ülejäänud osas on sätted üksteisega sarnased. Mõlemad sätted annavad töövõtjale õiguse nõuda tasu. Maakohus leidis ekslikult, et LTS § 2225 on pigem analoogne VÕS §-ga 652. Lepingu p 4.1 kohaselt oli lepingu hind 662 600 eurot. Kostja ei ole senini hagejale mitte midagi tasunud. Hageja tegi kalkulatsioonid, mille järgi moodustasid lepingu täitmisega seotud kulud, mille hageja kokku hoidis, lepingu alusel ehitamisele ja paigaldamisele kuuluva ühe filtri kohta 268 769 eurot ehk kahe filtri kohta kokku seega 537 538 eurot. Seega tuleb kostjal tasuda hagejale lepingujärgse tasuna 125 062 eurot (662 600 - 537 538 = 125 062). Kohus vastupidist tõendamiskoormuse jaotust pooltele ei selgitanud, kuigi hageja palus kohtul korduvalt selgitamiskohustust täita. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgset tasu (mahaarvamistega). Seetõttu on asjakohatu kostja käsitlus justkui võimaldas leping nõuda vaid otsese kahju hüvitamist ning justkui piiras leping hüvitamisele kuuluva kahju summa vaid 10%-ga lepingu hinnast. Lepingu punktis 10.1 on välja toodud, et juhul, kui leping lõpetatakse tellija süül, hüvitab tellija kirjaliku nõude alusel töövõtjale lepingu lõpetamise tõttu tekkinud otsese kahju. Leping kasutab sõnastust „cover the direct damages“, mis viitab otsese kahju hüvitamisele. See ei välista LTS §-ist 2225 tuleneva tasunõude esitamist. Jättes ebaõigesti rahuldamata hageja põhinõude, jättis maakohus ebaõigesti ja alusetult rahuldamata ka hageja viivisenõude.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ütles töövõtulepingu kehtivalt üles. Olulise lepingurikkumisena käsitati töövõtuleping p 22.6 kohaselt mh olukorda, kus töövõtja läheb pankrotti või muutub maksejõuetuks. Hageja emafirma EESC AB oli 2019. aasta aprillis olulistes makseraskustes ega suutnud tarnida töös olevale projektile 49 054 eurot maksvaid võtmekomponente. Hageja teenis 2019. aastal kahjumit ja omas peaaegu olematut käibevara. Kostjal tekkis põhjendatud kahtlus, et hageja ja hageja emafirma on sisuliselt maksejõuetud. Hageja 2020. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt oli hageja 2019. aastal äärmiselt raskes rahalises seisus – hageja omakapital oli negatiivne, hageja teenis 30 297 eurot kahjumit ja hagejal oli vabalt kasutatavat käibevara üksnes 596 euro väärtuses. Töövõtulepingu hinnaks oli lepingu punkti 4.1 kohaselt 662 600 eurot, vaidluse või probleemide tekkimise korral ei oleks hagejal olnud piisavalt vara kostja nõuete rahuldamiseks. Varem sai kostja loota, et EESC AB finantseerib oma tütarühingu tegevust, 2019. aasta aprillis teatavaks saanud EESC AB majanduslike raskuste valguses ja kuna EESC AB ei olnud hagejasse raha investeerinud, oli selge, et nii hageja kui EESC AB finantsolukord on keeruline ja mõlemad ühingud on tõenäoliselt maksejõuetud. Kostja on ülesütlemisavaldustes selgelt tuginenud asjaolule, et töövõtulepingu ülesütlemise on põhjustanud hageja ja EESC AB majanduslik seis. LTS § 1589 kohaselt on lepingust ühepoolne taganemine lubatud siis, kui see tuleneb lepingu olemusest või kui see on teatud asjaoludel seaduses ette nähtud või kui selline õigus on selgesõnaliselt lepingus sätestatud. Töövõtulepingu p-st 22.6 tuleneb selgelt, et töövõtja maksejõuetuks muutumise korral on tellijal õigus leping üles öelda. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõue LTS § 2225 alusel on saamata jäänud tulu nõue. Maakohus tuvastas õigesti, et LTS § 2225 ja VÕS § 655 ei ole analoogsed sätted ning LTS § 2225 alusel esitatud nõue on oma olemuselt LTS §-st 1773 tulenevalt kaudse kahju (saamata jäänud tulu) nõue, mitte lepingujärgse tasu nõue. LTS § 1770 kohaselt on kahju mistahes kaotus, mida on võimalik rahaliselt hinnata. LTS § 1773 kohaselt on otsese kahjuga tegemist siis, kui see on ebaseadusliku teo või tegevusetuse loomulik ja vältimatu tagajärg. Kaudne kahju on juhul, kui kahju on põhjustatud teatavate kindlate asjaolude asetleidmise või suhte tõttu. Hageja väidetav kahju tulenes pooltevahelisest suhtest töövõtulepingu alusel ja kahju ei ole mistahes kostja teo vältimatu ja otsene tagajärg, siis on LTS § 2225 kohaselt esitatud nõue kaudse kahju nõue. Töövõtuleping öeldi üles vahetult pärast selle sõlmimist ja enne lepingu täitmisega alustamist, mistõttu hagejal puudub kostja vastu nõue juba tehtud töö eest tasumiseks. Töövõtulepingu punkti 10.1 kohaselt on tellija vastutus töövõtulepingu alusel piiratud otsese kahju hüvitamisega ja seda ka juhul, kui leping lõpetatakse tellija süü tõttu. Töövõtulepingu p 6.1.1 kohaselt pidi esimene töövõtulepinguga seotud makse toimuma 10 päeva pärast hagejapoolset kindlustuskirja esitamist kostjale. Kuna hageja ei esitanud kindlustuskirja, ei tasunud kostja ka hageja ettemaksuarvet ADK-2-ID-RK. Hageja nõue LTS § 2225 alusel on sisuliselt kahjunõue, nõudmaks kostjalt sisse hageja saamata jäänud kasum töövõtulepingu täitmisest. LTS § 1787 kohaselt saamata jäänud kasumi arvutamisel ei tohi lähtuda pelgalt võimalustest, vaid peab puuduma kahtlus või olema tõendatud vähemalt tasemel, mis oleks õigusliku tõendina usutav, et selline kahju on otseselt või kaudselt põhjustatud kahju põhjustanud teost või tegevusest. Läti kõrgeim kohus on 22. oktoobri 2015. a otsuse tsiviilasjas nr SKC131/2015 (C24083209) p-s 6.3. leidnud, et oodatava kasumi suuruse (saamata kasu, saamata jäänud kasum) määramisel lähtutakse peamiselt majanduslikest arvutustest. Oodatava kasumi suuruse määramiseks on vaja analüüsida teostamata kavandatud majandustegevust, võttes arvesse

erinevaid kasumit mõjutada võivaid tegureid. Kasumi arvutamiseks vastavas majandustegevuse segmendis on vaja tulust maha arvata tootmis- ja müügikulud ning tasumisele kuuluvad maksud. Eeldatava kasumi arvestuse kontrollimisel peab kohus hindama seda toetavaid tõendeid. Oma nõude tõendamiseks on hageja esitanud kokkuhoitud kulutuste kalkulatsiooni. Tegemist on paljasõnalise ja tõendamata dokumendiga, mille põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata hagejal saamata jäänud tulu. Samuti ei ole hageja tõendanud, kas ja millist tulu hageja oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. TsMS § 230 lg 1 kohaselt on hageja kohustuseks tõendada, milline tema nõue täpselt on ja esitada nõuet tõendavad tõendid. Olukorras, kus hageja ainsaks tõendiks on alustõenditeta tabel, ei ole alust lugeda hageja nõuet piisavalt tõendatuks selleks, et kostjal tekiks kohustus tõendada, millised olid hageja kokku hoitud kulud. Kostja ei paigaldanud objektile hageja vundamendipolte ja vastavate vundamendipoltide ostmine on täielikult tõendamata. Võttes ka arvesse, et töid hageja kunagi ei alustanud ja et hageja on ise oma 8. märtsi 2022. a seisukoha punktis 1.47 väitnud, et hageja kasutab kõigi projektide elluviimiseks alltöövõtjate ressurssi, siis on ilmselge, et ka eelnevalt mainitud tööde tegemiseks ettenähtud summad oli hagejal võimalik kokku hoida. Hageja nõuab kostjalt sisuliselt 18% suurust kasumimarginaali. Hageja varasemate majandusaasta aruannete andmete põhjal ei ole hageja suutnud sellist kasumit oma töövõttudelt kunagi teenida. Töövõtulepingu punkti 10.4 kohaselt on tellija vastutus hageja ees mistahes juhul piiratud 10%-ga töövõtulepingu hinnast. Kuivõrd hagejal puudub nõue kostja vastu, siis puudub hagejal kostja vastu ka viivisenõue. Hageja nõuded töövõtulepingu alusel (sh igasugune otsene kahju ja viivised) ei saa töövõtulepingu punkti 10.4 kohaselt ületada 10% lepingu hinnast ehk 66 260 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

samas on maakohus analüüsinud otsuse p-des 8 ja 9 aga seadusest tulenevat lepingu lõpetamist ja tagajärgi. Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel esmalt võtta seisukoht selle kohta, kas kostjapoolse lepingu lõpetamise eeldused olid täidetud. Kostja väitel ütles ta lepingu üles 6. mail 2019 ja saatis hagejale täiendavad selgitused 7. mail 2019 (III kd, tl 53), kostja tugines ülesütlemisel lepingu p-le 22.6, mille järgi on tellijal õigus lõpetada töövõtuleping olulise lepingurikkumise korral. Kostjal tuleb tõendada, et esines lepingust tulenev alus: hageja pankrot või maksejõuetus. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited, et maakohus ei ole hageja väidete osas seisukohta võtnud ega hageja esitatud tõendeid hinnanud. Asja uuel menetlemisel tuleb anda pooltele võimalus esitada täiendavaid tõendeid. Olulise lepingurikkumisena käsitletakse lepingu p-s 22.6 mh olukorda, kus töövõtja läheb pankrotti või muutub maksejõuetuks. Kostja tugines eelkõige sellele, et hageja emafirma EESC AB oli 2019. aasta aprillis olulistes makseraskustes ega suutnud oma lepingulisi kohustusi täita. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et hageja emaettevõtte majanduslik seis ja see, kuidas hageja emaettevõte oma kohustusi täidab, on samastatav hageja majandusliku seisuga. Emaettevõtte pankroti- või maksejõuetuse menetlus hõlmab tema enda vara. Kontserni majanduslik tervik ei tähenda seda, et emaettevõtte pankroti- või maksejõuetusmenetluses oleks tütarettevõte automaatselt kohustatud isikuks. Maakohtul tuleb Läti õigust arvestades kontrollida kõiki teisi hageja lepingulise kahju hüvitamise nõude eeldusi (nt põhjusliku seose esinemist) ja võtta seisukoht selles, kas hageja nõude suhtes tuleks kohaldamisele poolte kokkuleppe punkt 10.4, mille kohaselt ei saa töövõtulepingu kohaselt tellija makstavate kahjutasude kogusumma mistahes juhul ületada 10% töövõtulepingu hinnast. Ringkonnakohus märgib, et kuigi praegusel juhul ei ole vaidluse all tellija (hageja) nõuded, võib lepingus kokkulepitud tingimus, mis annab tellijale piiramatu õiguse leping töövõtja makseraskuste korral igal ajal (seega ka vahetult enne tööde valmimist) lõpetada koos tellija õigusega nõuda tagasi kõik maksed ja eemaldada juba tehtud tööd nende tegemise kohast, olla töövõtjat ebamõistlikult kahjustav.

nimetatu (ehk see, kuidas Eesti õigus sisustab otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu mõistet) on analoogne ka Läti õiguses. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja on menetluse kestel väitnud, et ta on edastanud kostjale informatsiooni ja teinud lepingu ettevalmistamise käigus tööd (I kd, tl 6). Nimetatud töödega seoses võis hagejale tekkida kahju.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.